Otse põhisisu juurde

Teisest päevast Vietnamis


See algab karjatusega.

Karjatuse põhjustajaks on H, kes on telefoni kätte võtnud ja vanast refleksist on vajutanud meilide allalaadimise nuppu. Hirmunult viskab ta telefoni käest, ning päev võib alata. Esimeseks osaks on hommikusöök, milleks raul valib kohaliku nuudlisupi, samas kui H, kes pole veel Euroopast välja saanud, proovib õnne munade ja vorstiga. H ilmest saab aru, et munade ja vorstiga viskaks ta parema meelega lutsu, samas kui raul piiritult naudib traditsioonilist Vietnami nuudlisuppi, isegi vaatamata sellele, et selle söömise järgselt lehvitavad raulile kurvalt hüvastijätuks järgmine kolmandik tema maitsenäsadest.

Päeva plaanideks on tutvuda Saigoniga, osta välja piletid järgmiseks päevaks Can Thosse ja seejärel vaadata niisama ringi. Saigoniga tutvumine peaaegu algab ja lõpeb esimesel tänavaületamisel, mis koosneb kaosest, kus tuleb lihtsalt edasi liikuda ja loota parimat. Sakslasest tädil oli õigus - Saigoni liiklus on kontrollimatu mäsu rolleritest, autodest, bussidest ja tuututamisest, mitte tingimata selles järjekorras. Valgusfooridel pole eriti isegi soovituslikku funktsiooni, ning esialgu tundub, et rauli ellujäämisvõimalused selles kaoses on sama suured kui kolme jalaga siilil kuuerealisel kiirteel.

See udune roller oli järjekorras umbes kaheksateistkümnes, kes püüdis rauli mõrvata.


Lõpuks aga, jagades lahti, et võtmeküsimuseks on tõepoolest vaikselt edasi liikuda, tuleb ta sellega enam-vähem toime, kuigi vaikselt palveid Buddha ja Odini poole saata (topelt ei kärise, eriti mitte Saigoni liikluses). Vahepeal tänava ületamisel kohtab raul muuhulgas üksikut turisti, kes ületab teed, silmad kinni ja hoides samas enda ees mobiiltelefoni, ilmselgelt oma tänavaületamist filmides. Ilmselt on pärast videost seda õudust vaadata lihtsam.

Saigon samas ise on ääretult tore. Seal on mingi aura, mis muudab selle talutavaks ja meeldivaks, ning see pole ainult soe kliima või inimesed. See on pigem kogu kompott liikluskaosest, rohelistest parkidest, ringijooksvatest lastest,  nurkade peal ja väikestel põiktänavatel kükitavatest vietnamlastest, kes helbivad nuudlisuppi, igal pool olevatest müügiputkadest ja rolleriparandustöökodadest, improviseeritud turgudest, naeratustest, müügikatsetest, avatusest, abivalmidusest ja turistide põrnitsemisest. See on kontrollimatu, mõõtmatu, näkku karjuv, elav ja liikuv, ja selle keskel sa tunned ka ennast elusana ning sa ei tea, mis ootab sind järgmisel tänavanurgal või tänavaületamisel, kuid sa tahad seda välja uurida.

(hea küll, järgmisel tänavanurgal ootab sind ilmselt müügiputka nagu eelmiselgi ja järgmisel tänavaületamisel varitseb sind miljon tuututavat rollerit nagu eelmiselgi, kuid ideest vast saate aru)

Kohalik suurim turg meenutab Kadaka turgu, kuigi toiduosakond on seal kaunis – ringironivad krabid, veel elus kalad ja krevetid ja enam-vähem kõik, mis vee sees elab või on mingil hetkel elanud. Muuseumid on toredad, loomaaed mitte nii tore, kuna Namiibia on rauli ja H lootusetult ära rikkunud, ja puuris olev lõvi pole veeranditki nii huvitav kui Namiibas sebrajalga näriv kaslane.  Vahepeal haagib ennast kaasa kohalik kookosemüüja, kes riputab raulile kaela ilmraske koogu, mille otsas ripuvad kastid külmutuses olevate kookospähklitega, seejärel kärmelt avab ühe ja ulatab raulile, küsides 50 000 dongi. Raul keeldub maksmast enam kui 20 000 ja väidab, et tal rohkem raha pole, aga kui ta koos 20 000 dongiga tõmbab kogemata välja lisaks kaks viietuhandest, siis müüja krabab pikemata need ka tema käest ja ongi kogu moos. Kookospähkel, mille ots on maha raiutud ja sisse torgatud kaks kõrt, on samas kuuma päeva jaoks ütlemata hea. Isegi 30 000 dongi eest.

Lõuna tehakse väikeses rohelusse mattunud kohvikus, kuid H endiselt pole saanud Euroopast välja ja tellib Caesari salati ning sel ajal, kui raul naudib imelisi praetud nuudleid krevettidega, põrnitseb H kahtlustavalt ollust, mille seest paistab peekon ja munad ja millel on Euroopas pakutava Caesari salatiga sama palju ühist kui praekanal türannosaurusega.

Kohalik mandariinipuude turg. Mandariinipuid oli igasuguseid ja erineva kujuga, neid kasutatakse samamoodi nagu Eestis jõulupuid.


Seejärel on vaja välja osta piletid järgmiseks päevaks Can Thosse – Mekongi delta pealinna, kust keegi härra Hung peaks rauli ja H üles korjama ja paariks päevaks enda koju viima. Bussifirma büroosse jõudes tehakse raulile piisavalt kiiresti selgeks, et kuigi nad tõepoolekst müüvad vajaliku firma bussipileteid, siis nad ei müü neid vajalikku linna, ja Can Thosse müüb pileteid hoopis teine büroo, mis asub kolm kilomeetrit määramatus suunas. Raul ja H otsustavad peale kiiret arutelu ja konsulteerimist ka hotellis, et säästavad ühe taksoarve ning lähevad pileteid ostma hoopis järgmise päeva hommikul.

Õhtuks seatakse sammud kohalikku kõige populaarsemasse Sky Bari, mis on katuseterrass ühe Saigoni kõrgeima hoone neljakümnendal korrusel, ning kust avanevad vaated on imelised, mojitod võrratud ja mojitode hinnad vandumapanevad.

Vaade SkyBari katuselt. Jah, mul oli sel hetkel seljas ainult T-särk. Jah, mul oli mojito käes. Ei, ma ei tunne piinlikkust, andke andeks.


Õhtu lõpus tagasi esimesele korrusele sõites sirutab juba eemalt naeratades hiiglaslik turvamees raulile käe, küsides jootraha. Raul mõtleb vaid sekundi, kehitab vaimus õlgu, haarab mehe käe, raputab seda mehiselt ja astub edasi oma hotelli poole. Käesurumine on ikka parem kui mitte midagi, eks.

Kommentaarid