Toba järvest

Kõik Sumatral on suur – või siis vähemalt suurem kui pealtnäha paistab. Vaatad kaardil, et tegemist on mingi väikese lombiga, aga selle kohta lugedes saad aru, et Toba järv on suurem kui Hiiumaa. Samosiri saar selle keskel paitab kaardil samuti pisike, kuid tegelikult on ta kolm korda suurem kui Muhumaa ning peaaegu sama suur kui kogu Singapur. See suurus tuleb mõnede heade ja mõnede veidike negatiivsemate külgedega. Heast küljest tähendab see, et saarel on tublisti avastamist – seal on nii metsi, mägesid, jõgesid ja koskesid, kohalikke hõime kui ka kõike muud. Raul uuriks seda kõike hea meelega, aga on kaks probleemi – nimelt on ta traditsiooniliselt ühe päeva kergekujulise toidumürgitusega lääbakil ja teiseks puudub saarel sisuliselt ühistransport.

Õnneks on raul valmistunud mõlemaks. Toidumürgituse jaoks on vastavad ravimid ning ühistranspordi puudumise plaanib ta asendada rolleri rendiga.

Kõigepealt – raul pole kunagi varem rentinud Aasias ühtegi kaherattalist sõiduvahendit peale tavalise jalgratta. Eelkõige tuleneb see sellest, et raulil pole olnud vähimatki aimu, kuidas rollerit või mootorratast juhtida ning kuna sellisel juhul on üsna lihtne ette näha, et ta peatselt peatuks planeerimatult kusagil teeäärse kraavi bambusvõsas ja tõenäoliselt vajaks seejärel ulatuslikku meditsiinilist sekkumist. Mingil arusaamatul põhjusel paraku reisikindlustused ei kipu hüvitama sinu meditsiinikulusid, kui sa oled võõral maal tundmatu mootorratta selga roninud, omamata selle jaoks vastavat luba.

Raulil aga on õnneks olnud aega selle peale mõelda ja enne seekordset reisi on ta kodumaa pinnal ära teinud mootorrattajuhi load. Täiesti legaalselt pealegi, läbi lugematute sõidutundide, kus tema sõiduõpetaja A püüdis meeleheitlikult raulile mootorrattajuhi algteadmisi pähe taguda kuni sõidueksamini välja, kust raul imekombel läbi sai. Sellest, kuidas raul A-ga sõitma õppis, võiks kirjutada täitsa eraldi blogi, mis oleks ilmselt märgatavalt huvitavam kui erinevad Kagu-Aasia reiside pekkiminekute kirjeldused. A on karastatud endine võidusõitja, tulest ja veest ja vasktorudest läbi käinud mees kes ilmselt hommikusöögiks rüüpab kohvi asemel mootoriõli ja WCs situb nukkvõlle. Rauli õpetas ta natuke äraolevalt, sest sai esimese tunniga vist aru, et sellisest lödipüksist, kes tahab juhilube üksnes Aasias rolleriga kruiisimiseks, mitte selleks, et Tallinn-Tartu maanteel kahesajaga kihutades ennast koomasse sõita, väga midagi mõistlikku ei tule nagunii.

Niisiis, olles päeva puhanud ja Berastagi kulinaarsetest saavutustest taastunud, rendib raul terveks päevaks Honda rolleri. Külalistemajas töötav teismeline poiss tutvustab lühidalt, kuidas see aparaat töötab ning raul proovib püüdlikult välja näha, nagu ta saaks sellest aru. Kusagil on mingid nupud ja pidurid, aga puuduvad harjunud pedaalid, ja kui raul rollerile ronib ja proovisõiduks paigalt võtab, ei jää palju puudu, et tema seekordne avantüür mootorsõidukitega lõpeks järves.

Rolleriomaniku natuke kahtleva pilgu all istub lõpuks natuke ebalev M tagaistmele ja raul võtab paigalt. M ilmselgelt ei usalda rauli sõiduoskusi ning hüüab selja tagant kogu aeg, kui tee keerab kusagile poole või mõni uimane kohalik mööda teed tuigerdab. Tal on hea hüüda, kuna ei temal ega raulil pole peas kiivreid sest, noh, kiivrid on paraku saarelt otsa saanud. Kiivripuudus tekitab ka väikese probleemi nähtavusega, kui lõunane päike raulile silma paistab ja ta silmi vidutab.

Häguselt mäletab raul, et A midagi õpetas talle selle kohta ja ta kaevub mälestustesse.

Mälupilt.

'Kas sul mingit korraliku visiiriga kiivrit pole mulle anda järgmiseks korraks?' küsib raul A-lt peale järjekordset mootorratta sõidutundi, mis ta oli veetnud sõites ilma suletava visiiriga kiivrita, sülitades suust välja õnnetu liblika jäänuseid, kes talle hammastesse on lennanud.

'Pane päikeseprillid ette,' soovitab A flegmaatiliselt.

Mälupildi lõpp.

Niisiis sikutab raul seljakotist välja päikeseprillid, paneb need ette ja vruuuuuuuuuuuuuuum sõidab kõikudes edasi, tekitades hirmu ja õudust ümberkaudsetes kohalikes, lastes ning väiksemates loomades ja lindudes..

Tee läheb läbi väikeste külade ülesmäge. Liiklus Samosiri saarel on üsna hõre, sageli saab raul sõita veerandtunde uhkes üksinduses ilma, et keegi talle vastu tuleks. Teed on suurepärased – kuna Toba järv on Indoneesia presidendi üks lemmikkohti, on kõik peateed kaetud suurepärase asfaldiga. Kuna mööda sedasama teed aetakse ka vesipühvleid, on regulaarsete vahemaade järel seal ka suured kuhjad vesipühvlisõnnikut, mille vahel raul tuletab meelde slaalomisõitu ja mõtleb, et kui ta mõne sellise hiiglasliku julga sisse suure hooga sõidaks, siis see nüüd küll väga meeldiv vist poleks. Hea, et raul oskab piisavalt hästi sõita et selliseid asju probleemideta vältida.

Kilomeetrid kuluvad. Imelised vaated üle ümbritseva järve on iga käänaku taga ja kogu aeg peatutakse, et M saaks mõned pildid klõpsida. Mida kõrgemale ronib tee, seda jahedam hakkab – raul on mitte eriti ettenägelikult tulnud sõitma üksnes pikkade pükste ja t-särgiga soojemaid riideid kaasa võtmata. Õnneks on Samosiri saar meeldivalt stabiilse kliimaga, ja kui just troopiline torm ootamatult sisse ei peaks lendama, on kõik üsna ok.

Küla ja küla, lapsed hõikavad ‘hello’ ja kohalikud naeratavad ja lehvitavad. Vahepeal proovib mõni ärritunud koer ka rauli kannast hammustada ning mõni pahane laps suure karjumisega neid pikali joosta, kuid neid juhtumeid on vähe. Saar, mis sõltub nii palju turistidest, on välismaalastest suures osas hüljatud, üksnes kohalikud põristavad aeg-ajalt mööda. Suitsidaalsed kanad ja keset teed ükskõikselt põõnavad koerad on igal pool. Kolmeliikmeline pardipere jalutab üle tee ja prääksuvad pahaselt rauli suunas. Roheliste mägede taustal on rohelised riisipõllud, põldude taga sinetav järv.

Toba järv on imeliselt ilus.

Olles sõitnud paar tundi ja ligi viiskümmend kilomeetrit lõuna poole, peab raul ratta kinni keset riisipõlde. Nad on sisuliselt saare lõunaosas, keset riisipõlde, ja kaugemale sõitmiseks on juba liiga hilja – võtaks veel ligemale terve päeva, tegemaks ringi ümber saare, kuid vaevalt paar tundi on pimedani ja raul nii kõrgelt oma sõiduoskusi ei hinda, et ta riskiks pimedas tundmatus kohas ringi sõita. On variant lõigata läbi saare keskosa mööda külateid, või siis põristada viisakalt mööda tuldud teed tagasi ja peale lühikest arutelu otsustatakse teise variandi kasuks. Raul tunneb tublisti rõõmugi sellest, et saab tagasi sõita sama teed pidi – mitmed imelised vaated on jäänud jäädvustamata, ning ehk nüüd saab teha mõnedes ilusates kohtades veel fotopeatusi.

Niisiis keerab ta ratta ümber ja alustab vaikset ja rahulikku teed tagasi.

Umbes kaks minutit peale tagasitee algust langeb midagi märga raulile pähe. Selle järel midagi tema käele. Seejärel midagi tema päikeseprillidele.

Vihm, kuramus. Raul vaatab taevasse.

Üle Samosiri saare mäeharjade tupruvad sünkhallid pilved, millega ilmselgelt kaasneb tormilaadsed tingimused. Midagi, mida raulile väga meeldiks vaadata oma külalistemaja rõdult, millest teda praegu lahutab poolsada kilomeetrit, ehk üle tunni sõitu.

Kuradi kuradi kurat. Raul annab gaasi.

Iga sõidetud minutiga vihmasadu süveneb ning maailm kattub tasapisi hallusega. Raul sõidab nii kiiresti kui julgeb, võttes kitsalt kurve. Vihm taob vastu tema päikeseprille, aga neid eest ära võtta ei saa, kuna muidu oleks vihm otse silmas. M tema taga tõmbab ennast kössi ja hoiab elu eest raulist kinni ja vaatab möödavilksatavat maastikku ja hõikab, kui mingi takistus teel on, kuna, noh, rauli silmanägemisele ei saa väga loota. Raul mõtleb, et kas on midagi, mida A. talle on õpetanud, mis võiks aidata. Esile kerkib mälupilt.

Mälupilt.

Raul paarutab mootorrattaga Mustamäel. Tal on peas kiiver, mille visiir ei käi kinni ja madalal olev päike särab talle pimestavalt silma. Ta tõmbab ratta tee kõrvale.

A sõidab oma säravvalge Lexusega talle küljele.

’Mis viga?’ küsib ta. 

’Mida ma teen, kui ma olen pimestatud ja ei näe teed?’ küsib raul.

’Tee nagu mina teen ja pane silmad kinni,’ soovitab A.

Mälupildi lõpp.

Okei, sõidutundidest ilmselgelt pole abi kuna, noh, isegi A, kellel niigi olid rauli suhtes madalad ootused, ei näinud ette, et ta on nii lollakas ja ronib Aasia mägismaale troopilisse tormi ilma kiivrita, kaitseks ilma eest ainult päikeseprillid ja t-särk.

’Ettevaatust, kana!’ röögatab M. 

’Kus?’ küsib raul oma mõtetest ärgates. Ta ei näe kana. Ta ei näe ka teed. Tõtt-öelda ei näe ta midagi, kuna vihm peksab otse silma.

Kuri kaagatus jääb selja taha.

Raul proovib silmi kinni panna. Näkää, ei aita. Vahet pole, kas silmad on kinni või lahti, vihma kallab endiselt. Hea, et vähemalt lund ei saja, või midagi hullemat, ja raul, proovides alati näha asjade helgemat poolt, tõmbab vihmasajus näo naerule.

Mingi kahtlane lärakas kostab esiratta alt.

’Rais…’ jõuab raul veel mõelda, enne, kui vesipühvlisitt, mis on kannatlikult teel teda oodanud, katab maailma pruuni ollusega.

Imelikul kombel jõuavad nad tund aega hiljem tagasi Tuktuki külla, kus inimesed põrnitsevad neid varjualustest üllatunult sest, noh, nii lolli bulet kes kihutab kontrollimatult läbi troopilise tormi, päikeseprillid ees, selle asemel, et mõnes kohalikus warungis tormi lõppu oodates taldrikutäis nasi gorengi võtta, pole siinkandis enne nähtud. Raul on külmunud ja vettinud ja ta mõtleb, et esimese rollerireisi kohta on tegemist kahtlemata huvitava kogemusega. M ronib sadulast maha ja mõtleb, et järgmine kord võiks raul sellised lõbusõidud üksinda teha.

Järgmised tund aega veedab raul tulikuuma duši all, et taas ellu ärgata ja algavat kopsupõletikku peletada, paneb selga kuivad riided ja istub rõdule. Troopiline torm mässab ümbruses, sähvivad välgud  valgustavad ümbritsevaid mäetippe, kõu kumiseb üle järve ja kallav vihm trummeldab metoodiliselt vastu plekk-katuseid.

Kui välja jätta kogu eepos rolleriga peab tunnistama, et Toba järv on imeline.