Bukit Lawangist - esimesest päevast

Kui raul ja M ärkavad, on aeg juba kaugelt liiga palju. Kell üheksa peaks nad olema oma tagasi Indah külalistemaja restoranis, et alustada kohaliku külatuuriga, aga aega on vaevalt pool tundi ning selle jooksul peavad nad saama kokku pakitud oma asjad ning saama söödud ka hommikusöök. M on tusane, talle ei meeldi hiljaks jääda ning ta kihutab rauli kiiremini liigutama, nii et see viskab oma asjad suvaliselt seljakotti, neelab kahe ampsuga alla hommikuse omleti ja juba nad kappavadki Indah poole.

Trekkimisfirmas - Bukit Lawang Jungle Trekking - on tšill, kedagi ei koti kas raul ja M on liiga vara või liiga hilja ja keegi ei kiirusta. Aasia ikkagi ju.

Daniel ja Martin, kaks kohalikku giidi, võtavad rauli ja M sappa ning koos kõmbitakse tänaste sõiduvahendite juurde. Daniel on 24- aastane, pärit Berastagi kandist, kuid kuna seal haridusvõimalusi napib, tuli kunagi vanaema juurde Bukit Lawangi ning jäi peale seda siia. Martin on kohalik, aga temast rohkem midagi väga teada ei saa, kuna tema inglise keel on natuke puine ja kui tema kohta midagi küsida, siis ta peamiselt noogutab ja naeratab.

Seekordne trip toimub mootorrataste tagaistmetel  sõites ning ilma pikemata laaditakse raul Danieli Honda motikale mis oli uus Tšinghis-khaani vallutusretke ajal ja millelt on ammu ära kruvitud ebavajalik lisavarustus nagu spidomeeter ja tuled, ja M Martini veel vanemale tundmatu päritoluga kaherattalisele ning sõit läheb lahti. Et mitte rumal välja näha, ei hakka raul isegi uurima midagi kiivrite kohta, vaid paneb lihtsalt päikeseprillid ette ja kärab turvavarustuseks küll.

Bukit Lawang on kena väike küla mõnetuhande elanikuga. Majad on üldiselt korras, allkorrustel pisikesed poekesed. Looduslähedus ning jätkusuutlikkus on midagi, mis on kogu küla jaoks oluline. Raul ja M rüüpavad kohalikus ökofarmis metsalilledest tehtud teed ning arutlevad rohelise mõtteviisi üle, inspekteerivad täidetud plastpudelitest ehitatud maja, jalutavad mööda riisipõldusid, raputavad õlipalme, uudistavad, kuidas suhkrupalmi mahlast suhkrut keedetakse ja näpivad kummipuuistanduses poolkuiva kautšukit. 

Vahepeal on kiire lõunapeatus teeäärses warungis, kus topitakse näljased buled täis erinevaid Indoneesia traditsioonilisi toite. Magustoiduks sõidetakse natuke eemale, kus on firmaomaniku Dadi enda maja ja aed. Kuna Dadit parajasti pole kodus, siis Daniel ja Martin, natuke häbelikult toetatuna kahe valge turisti poolt, rüüstavad ära Didi grenadilliheki, raputavad maha mõned kookospähklid, korjavad üles mõned granaatõunad ja guaavid ning närivad natuke suhkruroogu. Olles kogu selle metsiku koguse puuvilju ära söönud, palub Daniel avada rauli seljakoti ning kuhjab sinna veel täiendavaid koguseid grenadille.

„Õhtul võib teil kõht tühjaks minna,“ selgitab ta ise sõbralikult, kuigi tema mootorratta tagumine osa, kuhu raul on ennast sisse seadnud, niigi juba raksub ähvardavalt ja summutist tuleb mingit kahtlast kärsahaisu.

Raul grenadilliraksus.

Olles linnakese risti ja põigiti läbi sõitnud, jõutakse tagasi südalinna. Bukit Lawang ise on väikene, selle linnasüda on koondunud jõe ümber, kus on ka valdav osa külalistemaju. Tänavad on täis lapsi, kes suuri välismaalasi – bulesid – nähes neile kilgates lehvitavad ning täiskasvanuid, kes naeratades tervitavad. Väikesed käsitööpoed ja restoranid ääristavad peamist peatänavat, mis jookseb jõega paralleelselt.

Raul ja M lehvitavad Martinile ja Danielile hüvastijätuks, krabavad oma seljakotid ning kõmbivad üle kõikuva jõe, et end sisse seada Riverhouse külalistemajas. Lai rõdu vaatab üle jõe, mille taustal on udune erkroheline vihmamets, tillukesed kirevad linnud laulavad puntras olevatel elektriliinidel ning väikesed ahvid hüppavad katuselt katusele.

Õhtusöök leitakse ka lähedalolevast restoranist kus on rõdu, mis kaardub kõrgel jõe kohal. Parajasti kui rauli ette tuuakse kausitäis suurepäraseid praetud nuudleid, sõidavad mööda pimedat jõge alla väikesed traktorite sisekummidest ehitatud parved – kohalikud, kes õhtul kaupa linna toovad ja lehvitavad.

Ja õhtul istub raul oma külalistemaja terrassil olevas korvtoolis, sööb Didi aiast pärit grenadille, kuulab tsikaadide laulu ja mõtleb, et Bukit Lawang täitsa meeldib talle.