Hommikupäike leiab
rauli ja M taas Indah külalistemaja restoranis. Neid ootavad juba nende giidid –
eilsest tuttav Daniel, kes siira rõõmuga rauli käest haarab, noor Adil – tema isa
on looduspargis valvur ning Adil soovib jätkata isa jälgedes – ning nende kaasseikleja
Mattias. Mattias on šveitslasest tarkvarainsener, kuuekuusel töölähetusel
Singapuris ning võttis nädalavahetuse vabaks, et natuke vihmametsas ringi
kolada. Kuna plaan on jääda ööseks metsa ning kogu vajaminevat kraami on vaja
seljas kaasas tassida, on raul teinud oma ja M seljakotid võimalikult kerged –
maha jäävad kõik üleliigsed riided, laadijad, läpakas, rauli e-luger, vedelikud
ja kõik muu, mis pole üheks ööks vältimatult vajalik.
Ilma pikemata
seatakse sammud metsaraja poole, mis algab kohe Indah külalistemaja tagant. Tee
on hästi sisse käidud ja üsna tasane ning läheb läbi kummipuuistanduste. Raul
jõuab parajasti mõelda, et oh, polegi nii raske kui ta on kartnud, kui jõutakse
päris metsa.
Džunglimatk
iseenesest ei ole midagi, mida raul poleks varem kogenud. Eileõhtune tugev
vihmasadu on muutnud madalamad rajad mudamülgasteks, kust saab ennast üle
vibutada, hoides kinni puudest ja liaanidest. Vahepeal turnitakse üle kivide ja
juurte ja pressitakse läbi puude vahelt, kus raulil on märkimisväärseid raskusi
läbisaamisega. Korra raul libastub ja haarab toeks raja kõrval kasvavast puust,
mis, nagu välja tuleb, on läbimädanenud ja kukub ümber, vahest ainult mõnikümmend
sentimeetrit M-st mööda. Korra paneb raul liiga palju raskust liaanile, mis
paistab tema raskust hoidvat, kuid see murdub kuiva napsatusega ning raul
peaaegu veereb mööda mäekülge alla.
Ja orangutane on
iga puu taga. Või, noh, paistab nagu oleks. Kogu looduspargis on 7000
orangutani ringis, kuid metsikuid orangutane nähakse vähem, pigem kohatakse
poolmetsikuid orangutane, kes on vabastatud varjupaigast, mis suleti mitmed
head aastad tagasi. Orangutanid on ilmselgelt inimestega harjunud ja ei pööra
neile erilist tähelepanu, kui neist pilti tehakse, mõnikord proovides teha erinevaid
trikke – seista ühe käe peal ning teatraalselt siis ümber kukkudes, varisedes
ühte depressiivsesse oranžikarvalisse kätepuntrasse kokku. Kõik on tore, kuni
teises grupis kõndiv prantsuse tüdruk selfiet tehes satub orangutangile liiga
lähedale ning ilma pikemata sirutab ahv välja pika käe ning klammerdab oma
sõrmed tüdruku randme üle ja keeldub lahti laskmast. Giidid tühjendavad oma
seljakotid puuviljadest ning loobivad neid orangutangile, kuni lõpuks selle
sõrmed lõdvestuvad ja prantsuse tüdruk pääseb minema ja kõik hingavad kergendunult
– seda hetkeni, kus oranguntan teeb välkkiire liigutuse ning haarab teisel
turistil randmest kinni.
Daniel ohkab ning
viitab raulile ja M-le ja Mattiasele, et oleks mõistlik teha väikene ring sisse
ning kõndida ümber orangutani.
Snäkipausil kuhjatakse
maha asetatud banaanilehtedele metsik kogus grenadille ja arbuuse ning raul
laseb nende juures silma hetkeks looja. Silmi uuesti avades on paari meetri
kaugusel temast hiiglaslik sisalik, kes nii rauli kui tema puuvilju mõtlikult
põrnitseb ja keelt limpsab, kuid siiski otsustab oma teed minna. Tee läheb
uuesti edasi, üles ja alla, alla ja üles. Kuumus ning õhuniiskus võtavad
võimust ning tõusude lõpus on nii raul kui M hingetud. Laskumised on libedad,
iga lihas on pingul ja valmis kukkumiseks. „Samm ja samm ja ma ei kuku,“ on
mantra, mis raulil on peas vasardanud mitmetel matkadel ning ei lähe kaua, kui
ta seda taas kuuleb oma peas. Alati on ühel pool teed ohtlik kukkumine, teisel
pool läbipääsmatu mets. Puhkehetkel võtab raul sandaalid jalast ja avastab, et
tal jalad tilguvad verest – kaanid on märkamatult pugenud ta jalanõudesse ning
aktiivselt tema 0-reesusnegatiivset verd joonud. Minnakse läbi madala oja, kus
raul peseb jalad verest puhtaks ning hirmutab jooksu mitmed tillukesed
kilpkonnad. M ujub kusagilt välja, käes džungli õhukonditsioneer – kuivanud lai
leht, millega saab tuult lehvitada, ja raul proovib seda korra ja murrab kohe
edukalt õrna lehe ära, teenides ära Adili etteheitva pilgu.
 |
| Puhkehetk. Kusagil siin lähedal on sisalik ka vist. |
Tund ja tund ja
tund. Rada läheb üles ja alla. Vahepeal on abiks pandud köis, mis aitab laskuda
ilma kukkumata. Raul tunneb, kuidas jalad hakkavad värisema, kuidas samm pole
enam nii kindel. Särk kleepub keha külge, püksid on higist läbimärjad,
sandaalides varvaste vahel on vähemalt kilo muda, aga vähemalt kaanid ei pääse
ligi.
’Careful, mu
jungle brother from another mother,’ manitseb Adil rauli selja taga vaikselt,
kui rauli samm liiga võdisema hakkab.
Kümme kilomeetrit
ja sada miljonit aastat hiljem aga kostab kusagilt alt veevulinat ning peale
viimast laskumist jõutakse jõeni, kus on öölaager valmis pandud. Bambusstruktuurile
on pandud kilekatus ja madratsid, õhukesed magamiskotid ja padjad.
Kuid kõige
kutsuvam on kristallselge jõevesi, millesse raul sukeldub mõni sekund peale
seda, kui ta on oma seljakoti seljast visanud. Jahe jõgi viib allavett minema
tema väsimuse ja kanguse jalgadest ning veerand tundi hiljem taas välja ronides
tunneb raul ennast uue inimesena. Vastaskaldalt põrnitseb teda pika pilguga
varaan, kellele pannakse nimeks Kristofer Kolumbus, pea kohal sädistavad
pikasabalised makaagid. Adil, Daniel ning nendega liitunud kokk Adam küpsetavad
kõrvaltelgis valmis õhtusöögi – suures koguses riisi, karrit, kartulipalle,
kana redang ning veel mitmed toidud, mille nimed raulist mööda ujuvad,
kuid mis kõik maitsevad suurepärased. Kui päike loojub ja pimedus laotub üle
jõeoru, ärkavad vastaskaldal tulekärbsed ja sähvivad ringi, samas kui Adil laulab
„Dzungli laulu“:
“Jungle trek, Jungle trek
In Bukit Lawang
See the monkeys, see the birds,
See orangutan”
Ja üsna varakult
õhtul poeb raul vaikselt oma madratsi peale., tema väsinud kondid valutamas. M
tema kõrval sikutab seljakotist välja oma e-lugeri ja asub lugema. Raul, kes
kergema koorma mõttes on oma e-lugeri jätnud Bukit Lawangi maha, põrnitseb
seda. Orus ei ole internetti, nii et lugeri puudumisel pole tal kottpimedas
midagi teha.
„Tahaksid nüüd,
et sul oleks ka luger kaasas?“ küsib M viisakalt.
„Mmmm, jah,“ pomiseb
raul.
„Siis oleksid
pidanud kaasa vedama,“ teab M elutargalt.
„Nojah, aga ee…
me võime teha ka midagi muud ju lisaks lugemisele, eriti, kuna ainult sinul on
raamat ja minul pole,“ arvab raul.
„Mis sa välja
pakud?“ tunneb M huvi.
„Me võiksime näiteks
ee… rääkida?“ pakub raul optimistlikult välja.
M purskab südamest
naerma.
Kui raul magama jääb,
on seda saatvateks helideks lõputu jõevulin, tsikaadide laul ja M itsitamine,
mis ei taha ka lõppeda.
Kommentaarid
Postita kommentaar