Kuidas jõutakse Berastagisse

Raske on Bukit Lawangist lahkuda.

See pisike küla on saanud kuidagi väga koduseks ning raul saab suurepäraselt aru, miks siin on üsna mitmeid lääne turiste, kes on korra siia tulnud ning ka jäänud. Siinsed sõbralikud inimesed, lõppematu veevulin ning kõikjal kohisev mets loob elukeskkonna, mida tahaks nautida pikemalt.

Paraku on raul juba ostnud piletid turistibussile, mis viib nad Berastagisse ja varahommikul kõmbivad raul ja M oma ööbimiskohast bussi poole. Üle jõe mineval sillal ootab neid Dadi, lai naeratus näol, ja raputab viimast korda kätt ning jätab hüvasti.

Bussi mahutatakse kuus turisti kenasti istuma – lisaks eestlastele veel kaks iirlast, kanadalane ja soomlane ja ilma pikemata asutakse sõitma. Raul ja M on ainukesed, kes sõidavad kuni Berastagini, ülejäänud sõidavad Toba järveni.

Mida kaugemale Bukit Lawangist seda tihedamaks läheb liiklus. Ühel tüübil on rolleriga sõitmisest jalad vist juba nii väsinud, et istub rolleril rätsepaistmes. Sõidetakse mööda ehitusmaterjalidega täidetud kaubikust, mis on kraami nii täis laotud, et tagasild käib vastu maad ja koormat ennast hoiab kinni ilmselt üksnes kaubikujuhi raudne usk ja tahe, kuna mingeid koormarihmu ilmselgelt ei ole.  Iidvanad rekkad,  täis õlipalmide vilju, sõidavad kõikjal ringi ning lähevad iga mõne minuti tagant katki, peale mida siis juhid tulevad välja, taovad oma masinaid jalaga ja karjuvad, ning siis sõidavad edasi.

Ning mida edasi, seda enam hakkab silma ka Sumatra kurvem pool. Mäenõlvad on raiutud paljaks ning õlipalmiistandused on lõppematud. Aeg-ajalt on koormatäied prügi kallatud väikestesse mägijõgedesse. Tee umbus on kõikjal prügine – nii erinev Bukit Lawangist, kus kohalik kogukond töötab nii palju selle nimel, et nende küla oleks puhas.

Auto ronib aina kõrgemale ja konditsioneer lülitatakse välja, muidu pole masinal piisavalt jõudu ronimiseks. Ümberringi kerkib udu ning mingil hetkel saab raul ka aru, et nad sõidavad pilvedes. Palmiistandused asenduvad kohviistandustega, kuid paljaksraiutud mäeküljed jäävad – Sumatral, mis kunagi oli tervenisti kaetud vihmametsadega, on järgi vaid paar protsenti kunagisest metsakattest. M, kelle jaoks hommikune tass kohvi ei ole mitte üksnes inimõigus vaid meditsiiniline vajadus, vaatab nukralt aknast välja ning mõtleb, et peaks vist muutma elustiili.

Mingi hetk jõutakse välja mägedest ja laskutakse alla tasandikule, üle mille domineerib hiiglaslik Sinabungi mägi – aktiivne vulkaan, mis viimati purskas alles mõned aastad tagasi ja mille tipp suitseb endiselt.

Berastagisse jõutakse keskpäevaks. Tegemist on üsna tüüpilise Indoneesia linnaga, mis koosneb võrdsetes osades lärmist, väljaheitegaasidest, kaosest, riisist ja praetud kanast. Nachelle kodumajutus, kuhu raul ja M on otsustanud paariks ööks pidama jääda, on natuke linnasüdamest eemal, kuid see tähenda, et kaost oleks vähem. Mary, majutuse perenaine, võtab nad vastu, selgitab, kus läheduses süüa saab ja küsib, mis turistidel on plaanis Berastagis teha. See on ka koht, kus tegevused on raulil täitsa planeerimata, sest, noh, Berastagis väga midagi ei olegi muud kui vulkaani otsa ronimine, aga seda raul väga nagu ei viitsi tegelikult teha, jalad endiselt valutavad Bukit Lawangi metsadest.

Kui raul tunnistab ausalt Maryle, et tegelikult pole tal aimugi mida teha saab, siis Mary soovitab, et parajasti tema juures viibivad teised kolm turisti lähevad hommikul kella kuueks vulkaani tippu päikesetõusu vaatama ja seejärel kuumaveeallikatele, ning kui raul ja M tahavad, siis võivad tuuriga liituda, 200 000 ruupiat per nägu. Raul mõtleb umbes kümme sekundit oma valutavatele jalgadele ja siis lüüakse Maryga käed. Soodushind ikkagi.

Vahest aga kõige olulisem, mille tegemiseks on Berastagis nüüd aega, on pesu pesta. Üks oluline faktor Aasias reisimisel on see, et kuna pidevalt edasi liikudes niisked riided ära ei kuiva, siis see tähendab, et kusagil esimese nädala lõpuks omandab üheksakümmend protsenti kaasavõetud riietest aroomi, mis meenutab surnud skunksi kõhutuult. Kuna õnneks Mary elamine on varustatud pesumasinaga, siis toimetab M enda ja rauli vettinud garderoobi õhukindlalt suletud koti sees Mary kätte, hoolikalt vaadates, et ta enne kotti lahti ei teeks, kuna muidu võib majaseinadelt värv maha kooruda.

Õhtusöök leitakse natuke eemal tänava kõrval olevas Acehi nuudleid pakkuvas urkas, kus lauad ja toolid on nii logud, et paistavad iga hetk kokku varisevat. Positiivsemast küljest aga istuvad seal mõned tursked kohalikud, kes näevad välja nagu inimesed, kes peavad lugu lihtsast ja kõhulahtisust mitte tekitavast toidust ja kui nad seda ei saa, siis lammutavad urka mööbli laiali – mis, tõsi küll, võib olla juba mõned korrad mitte kauges minevikus juba olla toimunud.

Kui raul on kätte saanud oma vürtsikad nuudlid kanakastmes ja neid aktiivselt lürpides nosima asub, kõmbib kusagilt tagaruumist välja kukk, ja asub patseerima rauli laua ümber, teda etteheitvalt põrnitsedes ja raul tunneb, kuidas tal isu natuke ära läheb. Nuudlid lähevad lõpuks maksma 10 000 ruupiat, ehk midagi 70 sendi ulatuses, ehk raul ja M saavad mõlemad enam-vähem söönuks poolteise euro eest. Kuna aga hommikul ootab neid ees ronimine mäetippu, siis selle jaoks on vaja varuda üht-teist nagu mõned küpsised ja energiabatoonid, siis astutakse läbi kõrvalolevast pisikesest supermarketi-laadsest asjast ning lahkutakse sealt natuke hiljem igasuguse läänepärase snäkiga ja 150 000 ruupiat vaesemana.

Prioriteedid kulutuste osas on ilmselgelt paigas.