Kuidas jõutakse Toba järvele

Kui järgmisel hommikul asju pakitakse, jõuab raulile kohale üks pisike asjaolu – et tegelikult nad Berastagis reaalselt väga oma külalistemajast väljaspoole liikunud ei olegi. 

Peamiseks põhjuseks on kohalik liiklus – Nachelle külalistemaja kõrvalt jookseb peatumatu vooluna läbi meeletu kogus turtsuvaid masinaid, mille lärm on kõrvulukustav ning ka paar korda, kus on autoga linnast läbi sõidetud, pole see just kõige meeldivamat muljet jätnud. Kõnniteid muidugi ei ole, ning kusagile jalgsi liikumine tähendab ukerdamist autode, rollerite ja muude kahtlaste sõidukite vahel ja oodatava eluea vähenemist umbes kolmekümne aasta võrra. Linnasüdamesse saamiseks oleks vajalik hüpata kohalikku bussi ja lasta ennast natuke sõidutada, kuid kohalikud bussid näevad välja, nagu oleksid need juba mitu kilomeetrit tagasi laiali lagunenud ning sõidaksid edasi ainult füüsikaseaduste ignoreerimise tõttu, mistõttu raulil puudub nende vastu suurem usaldus.

Tüüpiline berastagi tänav. Eeldatav eluiga kakskümmend sammu.

Niisiis otsustatakse hommikul, et aitab küll Berastagist – las jäävad linnast mälestuseks vulkaan ja kuumaveeallikas ja päikesepõletus, mitte kusagil teeaugus ukerdades lagunenud bussi alla jäämine. Seljakotid pakitakse kokku, jäetakse hüvasti Anna ja hollandi tüdrukutega, kes liiguvad koos Bukit Lawangi poole trekkima, ning lõunal ronitakse järjekordsesse valgesse Toyotasse, et alustada neljatunnist sõitu Toba järve poole.

Toba järv oli kunagi populaarne turistide külastuspaik. Keset hiiglaslikku iidset vulkaanikraatrit paiknevat järve külastasid aastas sajad tuhanded turistid – senikaua, kuni maismaalt järve keskel olevale Samosiri saarele minevale praamile pandi ükspäev mitte 50 inimest nagu lubatud, vaid 200, ning praam põhja läks, viies suure osa reisijatest endaga järvesügavusse kaasa. Peale seda on turistide vool kuivanud kokku pea olematuks, kui välja arvata mõned vanemaealised euroopa pensionärid, kes seal talveperioodil armastavad pesitseda, ning raul mõtleb, et läheks vaataks, kuidas seal tänapäeval lood on, äkki ei lähe põhja.

Neli tundi hiljem astutakse autost välja keset Parapeti linna sagimist. Parapet on linnakene, mis on Toba järve väravaks – sealt stardivad praamid Samosiri saare ja seal turistide baasiks oleva väikese Tuktuki-nimelise küla poole. Praam on parajasti lahkumas, ning kerge sörgiga jõuavad raul ja M praamile täpselt kümme sekundit enne, kui see mootorile hääled sisse paneb. Istekohti on praamil mitmekümnele inimesele, kuid valdavalt on see tühi, vaid mõned üksikud turistid on ennast teki eri nurkades sisse seadnud ja kusagil pinkide peal magavad mõned kohalikud mehed.

Toba järv on imeilus. Soe sinine vesi on raamistatud kõrgete roheliste mägedega maismaa poolt ja järve keskelt kerkib Samosiri saare samuti roheline massiiv. Väike Tuktuki küla on pressitud väikesele poolsaarele, küla lugematute külalistemajade järvepoolsed fassaadid värvitud erksatesse värvidesse ja palistatud roheliste aedadega.

Raul tahaks nõjatuda reelingule ja seda vaikset idülli vaadata, aga ei saa. Kogemata on ta sattunud diskopraami peale, kus kapten on seadnud tekile üles kõlari, mis on nii suur, et ähvardab kogu laevukese põhja viia. Kui praam on Parapetist saja meetri kaugusel, lükkab ta muusika mängima.

Esimene kõlaritest tulev tümakas viib raulil peaaegu mütsi peast. Laeva teises otsas jauravad kolm noort britti vaatavad ehmunult taevasse. Lähedalolevast metsatukast tõusevad linnud lendu. Pinnale kerkib üksik kala, kõht ülespidi.

Ainuke, kes ei pilguta silmagi, on teki keskosas roostes tumbal istuv välimuselt kaheksakümneaastane eurooplane, kes tundub olevat kohalik. Ta köhib pikalt ja põhjalikult nagu oleks tal korraga kallal tiisikus, kopsupõletik, koroona ja kopsuvähk ning paneb suitsu ette. Diskokõlaritest tulev tümakas viib kogu suitsu raulile näkku.

Teise parda ääres olevad briti poisid üritavad karjudes pidada normaalset vestlust, kuigi on selge, et sellest midagi väga välja ei tule. Sisu puudumisel lahendavad nad selle eriti kõva häälega naermisega. 

Üks turist räägib oma viimase aja seiklustest Bukit Lawangis, ning teised elavad kaasa.

’Ja siis seal oli suur emane orangutan, suur nagu elevant,’ karjub jutustaja.

’OHOHOHOHOHÖÖHÖHÖHÖÖÖ, Greg, päriselt ka või?’ möirgab teine turist naerda.

’Just nii Martin, ja siis ta võttis pulga ja tegi sellega selliseid liigutusi, nagu tahaks kedagi lüüa!’ jätkab Greg oma jutustust.

’AAAAHAHAHAHHAHAHAOHOHOHOHOOÖÖÖÖ, EI OLNUD NII!!!!,’ naerab Martin.

’Ja siis ta haaras Vanessal käest kinni ja ei lasknud enam lahti!’ lõpetab Greg oma haarava kirjelduse põnevatest seiklustest.

HÖHÖHÖÖHÖÖÖÖÖHÖHÖHÖHÖÖHÖHÖAÖAÖAÖAÖAÖAAAAAAA, sa tapad mu, Greg,’ möirgab Martin naerda, nii et laev vappub.

Kopsuvähiga eurooplane paneb ette järjekorras kaheksanda suitsu. Praam kõigub briti turistide naermise ja bassikõlarist tuleva tümpsu taktis. Raul puurib mõtlikult helesiniseid järvesügavusi ja mõtleb, et tegelikult ta vist ujuks maale välja küll.

Tund aega hiljem on rauli kuulmekiled lõplikult puruks. Õnneks jõutakse vaikselt kohale - ükshaaval peatub praam iga külalistemaja juures, vähesed turistid hüppavad maha ja kaovad majade vahele, kopsuvähiga turist mitte enne, kui on oma sigaretipaki tühjaks tõmmanud. Rauli ja M poolt valitud Gokhoni külalistemaja on üsna Tuktuki lõpus ning nad on ka ainsad turistid, kes sinna lähevad.

Gokhoni külalistemaja, kuigi imeilus järve poolt vaadates, on ilmselgelt näinud paremaid aegu. Natuke kulunud sisekujundus, natuke lagunev vannitoasisustus, dušist tulev vesi on vaheldumisi p’letavkuum ja arktiliselt külm, vaaraosipelgate pesa kusagil vannitoapõranda all, eelmiste külaliste higilõhn kergelt tajutav voodiriiete vahel. Vaade rõdult see-eest aga on suurepärane ning raul ja M istuvad seal, ammu peale seda kui päike on loojunud, ja imetlevad järveveel peegelduvaid tähti. 

Toba järv on imeilus.

Vaate külalistemaja rõdult. Natuke küll pilvine, aga mis sellest.