Bukit Lawangist - kolmandast päevast

Hommikul teeb raul silmad lahti kell kaheksa, olles maganud üksteist tundi ja tundes ennast äärmiselt väljapuhanuna. Väljas tibutab õrnalt vihma ning pikasabalised ahvid joovad jõe ääres ning loobivad üksteist kividega. Raul käib ujumas – tugeva vooluga jahe vesi töötab ärkamiseks paremini kui hommikune dušš – ning ajapikku ajavad laagris ka teised ennast üles. Jõe ääres kividel istudes süüakse ära hommikusöök, tee ning küpsised, aeg-ajalt peletades eemale uudishimulikke ahve. Jõe ümber elab metsikus koguses kärbseid, kes küpsiste peale maandudes rebivad nendest välja suuri tükke ja lendavad nendega minema.

Variant on jätkata džunglis matkamist mõni tund, või siis niisama kivide peal vedeleda, ning raul ja M kes tunnevad, kuidas kondid eilsest metsas ronimistest valutavad, otsustavad teha puhkehommiku, samas kui Mattias ja Daniel suunduvad tagasi metsa.

Raul leiab jõekaldalt suurepärase kivi, mille peal ta saab istuda selga toetades, samas kui jalad saab pista jahedasse vette. Üksikud kalad tulevad rauli varbaid uurima, kuid lahkuvad kärmelt. Teisel pool jõge pistab rohelusest oma nina välja Kristofer Kolumbus ja natukese aja pärast ka teine varaan, kelle raul pikemata ristib Krisostomuseks. 

Krisostomus.

Varaanid natuke aega mõtlevad elu üle järgi, siis libistavad ennast vette ning ujuvad rauli poole jõge, kus sirutavad ennast kividele välja ja jäävad tukkuma. Aeg-ajalt peab raul ennast püsti ajama ning minema nende laagriplatsilt ahve ära ajama, kes väga uudishimulikult tema seljakotti näperdavad ning raul elab läbi hetkelise rabandushetke, kui avastab, kuidas pisike ahv mõtlikult tema telefoni uurib.

Aeg voolab vaikse vulinaga allavett ning enne kui arugi saadakse, on Mattias ja Daniel tagasi. Kuna raul on ka kuulnud, et kusagil läheduses olevat üks kosk ja Adil on nõus neid sinna viima, siis pikemalt mõtlemata jalutatakse koos ülesvett. Tuleb välja, et kosk on vaevalt paarsada meetrit eemal džunglis, sinna saamiseks on lihtsalt vaja ületada jõgi ning ronida mõned sammud metsa sisse. Igaks juhuks et vool turiste ära ei viiks, pannakse nad istuma traktori sisekummi peale ja tõmmatakse niimoodi üle jõe.

Kose juures langeb kristallselge vesi kolme meetri kõrguselt läbipaistvasse kivisesse laguuni. Raul sätib ennast joa alla ning laseb veel masseerida oma valutavaid õlgu – ’džunglimassaaž’, nagu Adil seda nimetab, ja ujub laguunis ringi ja sukeldub ning ripub vee kohal oleveate liaanide küljes. Vahepeal kaevab Adil välja mõned söetükid vanast laagriplatsist ning näputäie punast savi, ja teeb vahelduseks raulile orangutani näomaalingu ka, et oleks nagu päris. Raul sirutab ennast vees välja, suleb silmad ja tunneb ennast õnnelikult nagu hernes kaunas mõeldes, et ainuüksi see pisike kosk oli väärt seda pikka matka läbi metsa.  

Minutid ja tunnid tiksuvad täis ning enne, kui arugi saab, peab minema tagasi laagrisse, kus Adam on juba välja pannud taldrikutäie praetud riisiga ning hiiglasliku vaagnatäie puuviljaga. Pärast lõunat pakitakse laager kokku, seljakotid pakendatakse suurtesse kilekottidesse ning neli rannas ootavat hiiglaslikku traktori sisekummi traageldatakse kokku parveks. Kiletatud seljakotid seotakse parve külge, turistid istuvad sisse, Daniel ja Adil võtavad kätte pikad toikad ja lükkavad parve allavett. Kiire vool haarab selle kaasa ning viib üle tormiliste kärestike, kus kohati pool parve on korraga vee all ning mööda rahulikumaid lõike, kus parv liigub aeglaselt, samas kui üle selle kaarduvad hiiglaslikud rohelised metsaga kaetud mäenõlvad. Iga kord, kui parv sööstab järgmise kärestiku poole, naerab Adil valjult ning laulab džunglilaulu ja Daniel hõikab käsklusi, püüdes improviseeritud alust tüürida enam-vähem nii, et see kusagile kivide otsa kinni ei jääks.

Pool tundi hiljem jõutakse tagasi tsivilisatsiooni, kui parv aeglaselt sõuab tagasi Bukit Lawangi. On pühapäev ja kõik ümberkaudsed külaelanikud koos peredega on sättinud ennast jõe kallastele või madalasse kaldavette rääkima, grillima, suitsetama ja muidu aega veetma. Naeratused ja ’hello’-hõiked saadavad parve, samas kui Daniel ja Adil hõiklevad tuttavatega ja tüürivad parve Indah külalistemaja lähedal lõpuks kaldasse ja vettinud turistid ronivad sealt välja.

Kuna Daniel ka mainib, et pühapäeva puhul tulevad Indah restorani kokku giidid ja kõik teised, siis peale riiete vahetamist seatakse sammud õhtuhämaruses taas sinnapoole. Daniel ja Adil ja Mattias ja koha omanik Dodi on kõik juba seal ja tervitavad rauli ja M sõbralikult. Mõned turistid UKst ja Saksamaalt on ka seal, nad on alustamas viiepäevast džunglimatka ning uudishimulikult kuulavad rauli muljeid.

Kausitäis praetud riisi hiljem ilmub välja kitarr ja kulunud kaustik lauludega, samas kui raul sätib ennast pudeli Bintangi õllega restorani tagumisse nurka. Päike on ammu loojunud ja väljas sabistab igaöist vihma, kui Indah külalistamaja restoranis giidid ja turistid endiselt joovad smuutisid ja õlut ja Agil mängib kitarri ning laulavad läbisegi „Džungli laulu“, Coldplay hitte ja kõike muud, mida restorani kulunud lauluraamat sisaldab.

Muusika, vaheldumisi inglise-, saksa- ja bahasa-keelne kajab läbi vihma pimedusse Bahoraki jõeni, kus kärestikuline vetevool võtab selle kaasa ning kannab ära läbi metsa ja istanduste ja külade ja linnade lõputu ookeanini ning tuul puhub selle mööda jõge üles sinna, kus orangutangid kõõluvad puude otsas ja Kristofer Kolumbus ja Krisostomus oma sisalikupilkudega jõe üle valvavad.

“Jungle trek, Jungle trek

In Bukit Lawang

See the monkeys, see the birds,’

See orangutan.”