Berastagist

Kell neli öösel hakkab äratuskell kusagil läheduses helisema nagu põrgukell. Raul veeretab ennast vandudes voodist välja, otsib käsikaudu telefoni üles, sulgeb alarmi ja põrnitseb paistes silmadega poolpimedas toas ringi ja seab kahtluse alla oma viimase aja otsused. Kuradi kuradi kurat. Miks on vaja puhkuse ajal ennast piinata sellega, et olla pooleldi magamata, ronida mingites kahtlastes metsades ringi ning kooserdada kusagil kottpimedates mägedes? Miks ei võiks olla nagu normaalne inimene, võtta kusagil Tai rannas või Balil päikest, juua kokteile ning postitada instagrammi pilte? Miks ei võiks praegu hoopis vaikselt pugeda tagasi pehmete linade vahele ja unustada ära kogu see vulkaani-otsa-ronimise avantüür, ah?

Kuna aga juba üles on ärgatud ja raha makstud, siis enam ei ole midagi teha, ja raul lööb M, kes püüdlikult magamist teeskleb, ka maast lahti. Kui on varahommikune unine piinlemine, siis seda ei saa ometi üksi teha.

Pool tundi hiljem tuiguvad uimased turistid allkorrusele, kus neid ootavad juba Mary poolt hoolitsevalt valmis pandud tassid tee ja kohviga ning värskelt pannilt tulnud hoolikalt banaanilehte pakitud pannkoogid. Välja ujuvad ka teised Nachelle külalistemajas peatuvad turistid – kaks noort hollandi tüdrukut, kes on värskelt lõpetanud keskkooli ning nüüd reisivad Aasias ringi, ning Anna, natuke vanem rootslane, kes on just oma töökohast ära koondatud ning nüüd reisib ringi ja mõtleb, mida eluga peale hakata. Sisse astub naeratava näoga Abdi – Mary abikaasa, kes ühtlasi teeb turistidele tuure. Kõik pakitakse kiiresti Abdi valgesse Toyotasse ning sõit Sibayaki mäe poole algab.

Varahommikune Berastagi on üldiselt vaikne, kuid juba kogub tasapisi tuure üles. Tuktukid ja autod hakkavad juba vaikselt liikuma, kusagil keedetakse suppi. Sibiyaki mäeni sõit võtab napid pool tundi (või 28 minutit ja 38 sekundit, nagu Abdi enesekindlalt ütleb), ning sealt tuleb omakorda kusagil tund aega ülespoole ronida. Olles parkinud auto ära,  sikutab Abdi oma seljakotist välja kaks taskulampi raulile ja M-le, ning ronimine vulkaani tipu poole algab. Taevas on selge ja tähed säravad külmalt ning Abdi ütleb, et tänase selge ilmaga tuleb ilus päikesetõus. Raul naeratab endamisi, mõeldes, et hommikul voodist välja ronimisega sai tehtud õige otsus ning entusiastlikult asub ta kiirel sammul mööda teed ülesmäge astuma.

Tee on üsna ülespoole kaldega ja korraliku teekattega, kuid mida edasi, seda rohkem lagunenud see on. Taskulampide kahvatu valgus valgustab teeauke ning suuri kivisid ja laike, kust veevool on lihtsalt kogu tee ära uhtunud. Ülesmäge ronimine koos vähese unega võtab nii rauli kui M üsna läbi ja nad jäävad peatselt teistest maha, hingeldades nagu oleks maailmast hapnik otsa lõppemas.

Minutid venivad aeglaselt. Tee lõpeb ja muutub kitsaks rajaks, kus ronitakse üles mööda puujuuri. Vahepeal on rada raiutud otse vulkaanilisse kivimisse ja nii kitsas, et raulil on seal kohati raskusi liikumisega. Vahepeal on rada varingute käigus ära uhutud, jäänud vaid paarikümnesentimeetrine riba, mida saab ületada ennast tihedalt vastu kaljut surudes. Raul valgustab oma taskulambiga allapoole ja näeb seal üksnes mustavat sügavikku, mis kutsub alla kukkuma ning jalgu murdma. Kuradi kuradi kurat. Tee läheb läbi murdunud puude alt ja siis avardub, jalge all on tillukesed vulkaanilised kivid, mis kõik kenasti jala all veerevad ja teevad oma parima, et rauli mäeküljelt alla veeretada. Ta valgustab taskulambiga ümbrust – kusagil mustavad kaljuseinad ja sügavikud ning raul saab aru, et ta viibib enam-vähem vulkaani kraatri serval. Tee aga läheb ikka üles ja üles, appi tuleb võtta käed ja ronitakse üles mööda jahedaid vulkaanilisi kivisid. Rauli selg leemendab higist ja M vahepeal arvab, et tema enam edasi ei lähe, et ta jääks parem maha ja sureks sinnasamasse. Ümberringi on hingemattev väävlilõhn ning kostavad purskamise hääled – kuna Sibayak on aktiivne vulkaan, on seal palju aurugeisreid, mis kuuma väävliauru välja purskavad.

Peale tervet tundi (või 59 minutit ka 46 sekundit, nagu Abdil optimistlikult arvab) ronimist jõutakse lõpuks mäetippu. Kell on 6.05, päikesetõusuni on veel veerand tundi aega. Jäine, otse Arktikast pärit tuul lõõtsub tipus, proovib rauli mäelt alla lükata ning puhub läbi tema higimärgade riiete ja hiljemalt 06.10 on raulil ilmselt surmav kopsupõletik. Hollandi tüdrukud tõmbuvad kerasse suurema kivimoodustise varju nagu kaks kurblikku külmunud siili. Olles mõne minuti mäetipus vaikselt koolenud, otsustavad raul ja M ronida natukene allapoole, kus on pisut tuulevaiksem, ja ära nosida kaasavõetud pannkoogid. Nendega koos istub tuulevarju maha ka rootslane Anna, kes ilmselgelt on samuti seadnud kahtluse alla tehtud otsuste mõistlikkuse.

Kell 06.20 tõustakse uuesti tippu. Kõigi piltide järgi on Sibayaki mäetipult avanev vaade päikesetõusule majesteetlik, ning rauli ootused on kõrgel sest, noh, mõni ilus pilt võiks ometi hüvitada seni läbielatut.

Kell 06.21 puhub jäine tuul kohale paksud märjad vihmapilved ning raul vettib lootusetult läbi.

’Kus päikesetõus on?’ küsib ta Abdilt lõdisedes.

’Päike tõuseb sealtpoolt,’ viitab Abdi enesekindlalt käega.

Raul võtab fotoka ja teeb pildi päikesetõusust.

Päikesetõus Sibayaki vulkaani otsas. Kui hoolega vaadata, on pildil näha natuke heledamat laiku. See on vist päike, aga ma pole päris kindel

Aegamisi lähevad minutid ning tuul keerutab tihedaid pilvi ringi. Aeg-ajalt paljastuvad külmade udulooride vahelt suurepärased vaated lähedalasuva Sinabungi vulkaani suitsevast tipust. Tõusev päike valgustab ümbrust ja raul näeb mäetipul paari kirevat telki – mõned turistid on tulnud kohale juba eelmisel päeval ja ööbinud telgis, et olla päikesetõusuks valmis, ja lõdisevad nüüd samamoodi, hoides käsi ümber põlvede ja kiigutades ennast edasi-tagasi niiskes udus. Üksikud imelised vaated varjatakse sekunditega märgade ja külmade pilvede ning kraatrist purskavate kuumade aurupilvede taha.

Kui pilved korra hajuvad, võib näha ka selliseid vaateid. Rõhk sõnal 'kui'.

Ja kui vahel hetkel korraks õnnestub, võib siiski näha päikesetõusu ka.

Lõpuks saab turistidel villand külmumisest. Päikesetõus, mis otsustab üldiselt jäädagi kusagile pilvede taha, jäetakse sinnapaika ja ronitakse mööda mäekülge tagasi allapoole. Hommikuvalgus paljastab kraatri sisemuse – ohtralt kivisid, millest turistid on oma nimed kirjutanud, suur veeloik kraatripõhjas ning kõikjal kuuma auru välja puhuvad ventiilid, nende ümbrus väävlist kollane. Päris kraatri sees on suured kivid, mis on nende all toimuvast vulkaanilisest tegevusest kuumad, ning raul istub nende peal suurima heameelega, praadides oma külmunud tagumikku. Vaevalt mõnekümne sentimeetri sügavusel maakoore all on näha keeva vee järve, kust puhiseb tulikuuma auru välja ja Abdi räägib, kuidas mõnikord, kui ta õhtul turistidega siia tuleb, keedavad nad selles vees mune ning lähedal olevas kuuma auru geisris küpsetavad kana.

Väävligeisrid vulkaani kraatris. Nendes saab küpsetada väävlimaitselist kana ja väävlimaitselisi mune.

Teekond alla läheb märgatavalt kergemini kui ülestulek. Tõusnud päike kuldab üle kraatri servad, kus kasvab lopsakas rohelus, mille vahele on veel ennast ära peitnud paar telki, kus ööbivad inimesed on rõõmsalt päikesetõusu maha maganud mis, tõele au andes, ei pruukinudki olla kõige halvem mõte.

Alla jõudes topib Abdi külmunud turistid tagasi oma Toyotasse ja lubab, et viib nad kusagile soojemasse kohta ja pool tundi olematutel teedel ukerdamist hiljem jõutakse kohalike kuumaveeallikate juurde.Maasügavusest tulev kuum vesi on juhitud erinevatesse basseinidesse, mille temperatuur on piisav, et seal muna keeta. Raul ettevaatamatult proovib jalga basseini pista ja siis karjub natuke aega heleda häälega, raputades jalga, kus on karvu märkimisväärselt vähem kui enne.

Õnneks leitakse vähemalt üks bassein, kus veetemperatuur on enam-vähem inimlik ja tänulikult libistab raul ennast sinistesse veesügavustesse ning aeglaselt, aeglaselt sulavad tema jäätunud kondid lahti. Kuumaveeallikatel ei ole ühtegi teist turisti ja kinnisilmi laseb raul ennast kuumal veel hellitada, samas kui päike tõuseb üha kõrgemale üle ümbritsevate roheliste mägede.

Kuumaveeallikas Berastagi stiilis.

Olles paar tundi ennast leotanud tunnevad nii raul kui M, et silmad hakkavad kinni vajuma ja üheskoos otsustatakse, et aitab küll, ja sõidetakse tagasi Berastagisse. Lõunane liiklus Berastagis on kõrvulukustav, silmipimestav ja hingemattev, kus lugematu kogus iidseid autosid, busse, minibusse, tuktukke, mootorrattaid, rollereid ja muid kummalisi iidseid liikuvaid sõidumasinaid, mis kõiki reegleid eirates liiguvad kitsastel teedel, kuidagi arusaamatult mitte kokku põrgates. Hommikusest ronimisest, külmast tuulest, kuumast veest ja soojast päikesest surmväsinuna poeb raul otse voodisse ja sulgeb silmad.

Alles hilja õhtul ärkab raul selle peale, et kuidagi ebamugav on olla, ning peegli ette astudes avastab ta, et ekvaatoril kuumaveeallikates vedelemine oma valge nahaga polnud vahest kõige parem idee, kuna ta on värvunud ühtlaselt tumeroosaks. Kuna on juba liiga hilja sellega midagi teha, siis otsustab ta lihtsalt minna koos teiste turistidega ümber nurga olevasse söögiurkasse praekana sööma. Toidukoht on natuke kahtlane küll, seal lendab ringi umbes miljon kärbest, aga kurat temaga, mis ikka juhtuda saab.

Paar tundi hiljem istub raul mõtlikult WC potil. Ainult üheainsa päeva jooksul on ta öösel mäe otsa ronides pooleldi kurnatusest surnud, külmunud mäetipul kangeks, kõrvetanud ennast keeva veega ära, saanud päikesepõletuse ja lõpetanud päeva edukalt toidumürgitusega. Võib-olla oleks ikkagi pidanud  hommikul edasi magama.