Vientianest (2)

Kuked. Need kuradi kuked.

Raul on juba unustanud, mida tähendab kukk Kagu-Aasias. Eelmisel õhtul pad thaid närides tundus lähedal sibliv kukk olevat põnevalt eksootiline, keda näidata M-le ja öelda hooletult et 'näh, need siblivad siin ka kogu aeg ringi igal pool autode vahel ja see on jumala normaalne'.

Hommikul kell kuus on kukest saanud kuradi enda udupasun, mis üürgab oma viiesaja-detsibellist karjet, mida vaid tinglikult saab nimedada kiremiseks, ja ta teeb seda strateegiliselt täpselt rauli akna all. Ta kireb piisavalt valjusti, et varjutada kõrvalkrundil kestev ehitusmüra, kus sada laod saevad mootorsaagidega ja nuhtlevad hiiglaslike vasaratega raudbetooni. Raul ohkab ja ronib voodist välja.

Singsantil on üldiselt kena korter - teisel korrusel, konditsioneeriga, on voodi ja neli seina ja katus ja moskiitovõrgud akna ees. Poolel teel wcsse on põrand pisut kõdunenud ja paistab olevat kui suurepärane koht kus jalg murda, ning vannitoa uks on täpselt õige kõrgusega et paista, nagu raul mahuks sealt ilma pead õlgade vahele tõmbamata läbi, et siis talle saaks peale järgmist sammu valulikult selgeks, et ei, tegelikult ikka ei mahu. Korter on enamvähem kesklinnas, kõik olulised kohad on paarikilomeetrise jalutuskäigu kaugusel ja hind on midagi paarteist dollarit öö kohta, mis on jube mõistlik. 

Vientiane on unine linn. Kõigist pealinnadest, kus raul kunagi on käinud, on see kõige unisem. Samas ei saa väita, et see oleks halb - unistele tänavatele on peidetud vägagi elavad väikesed prantsuse kohvikud, kus tehakse uskumatult häid croissante, tänavasöögiurkaid, pisikesi poode ja kõike muud, mis panevad silma särama. Märkimisväärne on et paljud kohvikuomanikud paistavad olevat eurooplased, kes ühel või teisel viisil on Laosesse sattunud ja otsustanud siia jääda. Normaalne on, kui astud söögikoha uksest sisse et lõunat süüa, siis kokad on ennast diivanile kerra tõmmanud ja magavad, aga kuuldeks ukse liikumist kargavad püsti ja kukuvad vaaritama.

Märkimata ei saa jätta huvitavalt madalat riiklikku enesehinnangut, kui silt kohalikul võidukaarel selgitab inglise keeles kõigile külastajatele, et ehitis on jäänud pisut pooleli ning  kui seda juba kaugelt on päris kole vaadata, siis lähedalt vaadates meenutab see lihtsalt betoonist monstrumit. 

Õhtul, jalutades peale õhtusööki (koht nimega Makphet - nii ettekandjateks kui kokkadeks on seal orvud, tänavalapsed jt noored, koha eesmärgiks on anda neile elukutse ning aidata neil tulevikus toime tulla) mööda kitsaid Vientiane tänavaid, näeb raul ka oma esimest kohalikku liiklusõnnetust kui kahe inimesega roller põrutab otsa jalgratturile. Kõik tõusevad püsti, hõõruvad haigetsaanud kohti, korjavad üles rolleri ja jalgratta ning sõidavad omavahel sõnagi vahetamata edasi erinevatesse suundadesse. Tundub et sellised asjad pole midagi eriti erakordset. 

Ostnud pisut enne keskööd läheduses olevast hostelist ka bussipileti järgmiseks päevaks Vang Viengi, tundubki Vientianega praeguseks hetkeks olevat ühel pool. See on kena linn - vaikne, meeldiv, tagasihoidlik, kuid siia on peidetud piisavalt värve ja mitmekesisust mis pikema viibimise peale ilmselgelt hakkab naha vahele pugema. Istudes kohaliku belglase pubis ristteel, rüübates Lao õlut ja vaadates mööda jalutavaid inimesi ja rollereid ja kuulates lähedal olevas seljakotirändurite hostelist kõlavat peokära sa avastad ka ise ennast mõttelt, et see polekski kõige halvem koht, kus kunagi pikemalt aega veeta.

Ma usun küll, et Vientianesse mahuks vähemalt üks välismaalase poolt manageeritud pubi veel ära.

Vaade Vientiane võidusamba katuselt. Seesama võidusammas, mida nad ise tagasihoidlikult betoonist monstrumiks nimetavad.