Otse põhisisu juurde

Vang Viengist (2)

Tegelikult oli plaan Vang Viengis olla vaid kaks ööd.  Teisest küljest aga on tegemist jube ilusa kohaga ja pole just raske plaane muuta. Ja nii ongi,  et kuked on vaevalt lõpetanud karjumise,  kui neli turisti kooserdavad Vang Viengi tänaval. Raul, M ja kaks briti noort pensionäri Jane ja Richard on otsustanud selle päeva veeta tuubinguga. 

Iseenesest lihtne- rendi traktori sisekumm,  lase  ennast sõidutada  4 kilomeetrit linnast välja, lükka kumm jõele,  istu kummi peale,  tagumik vees,  ja sõida allavoolu. Vahepeal tee peatus mõnes jõeäärses baaris kui tahad ja rüüpa Beer Laod,  mis on siin rahvusjoogi staatuses. Tegemist on Vang Viengi kõige legendaarsema tegevusega, mille käigus hordid noored turistid on ennast täis joonud,  sõitma läinud ja edukalt ära uppunud, mitte tingimata selles järjekorras. 

Õnneks on kell veel nii vara, et kõik noored aussied põõnavad eelmise päeva pohmelli ja nii ongi jõgi inimtühi kui raul oma kummi vette lükkab. Tagumik on märg,  aga päike on soe ja kõik on väga tsill. Lisaks jäävad Richard ja Jane peagi maha kui nad on kivide otsa põrutanud ja M liigub ette,  kuna raul jääb vahepeal võssa kinni,  ja nii seilab raul vahepeal sügavrohelisel jõel uhkes üksinduses. Vahepeal sõidavad kanuudega mööda patakas Korea turiste, kes kogemata rauli läbimärjaks pritsivad kui raul neid hiinlasteks peab ja 'ni hao' ütleb,  aga see ei morjenda ka. 

See on imeliselt zen kogemus. Rohelised kaljud jõekaldal, mets ja põllud ja väikesed villadvillad,  helesinine taevas ja hommikupäike ja jõe vaikne triikimine.  See kutsub mediteerima ja otsima vastust eksistentsiaalsetele küsimustele nagu 'kes ma olen?' ja 'kuhu ma lähen?' ja 'mida ma teen kui keegi mu vees olevat tagumikku hammustab?'. See on unine ja vaikne ja jube rahulik tegevus imelise maastiku ja looduse taustal ja see saab kaugelt liiga vara läbi. Õnneks tabab jõest välja ronides M kaks korda järjest libedat kivi ja sukeldub kaks korda jõe rohelisi sügavusi avastama, mis ei jäta palju aega nukrutsemiseks. Jane räägib ka et tema tuub lasi läbi, nii et ta veetis oma reisi,  hoides näppu lekkival kohal et mitte põhja minna. 

Vang Vieng on väike linn,  kus tegelikult teha suurt midagi pole. Raul püüab pisut äraolevalt omale uusi plätusid osta (kaasatoodud plätud on juba hingusel,  vaatamata sellele,  et raul neid meisterlikult parandas wc paberi ja nelja kirjaklambriga) aga kogu linnas on suurim jalanumber kusagil 35 kandis. Natuke veel saab istuda jõekaldal, juua kookosekokteili, aga üldiselt tundub olevat mõistlik veeta ülejäänud osa päevast Nouthi terrassil,  planeerides Luang Prabang tegevusi, sügades Nouthi koeri kõrva tagant ja vaadates kõiki neid inimesi, kes õhtul põldudelt töölt tagasi tulevad. Lehmakellad kõlisevad,  karjased hõiklevad,  rollerid surisevad ja loojuv päike kuldab kaljumägesid. 

Raske on Vang Viengist lahkuda. 











Kommentaarid