Diskobuss sõidab, gaas põhjas, mööda olematuid Laose teid.
Veel mõni tund tagasi oli elu nii ilus. Luang Prabangis oli hommikul ilm kenasti pilves - polnud veel keskpäevast sinavat taevast ja lõõskavat päikest. Raul ja M istusid oma külalistamaja rõdul, nosisid banaanipannkooki ja rüüpasid kõrvale sidrunimahla, mida Ben neile hoolitsevalt lauda tõi. Raul hingas sisse Luang Prabangi hommikust õhku - viiruk, lähedalasuva hommikuturu toidulõhnad, vaevuaimatav Mekongi niiske lõhn, nautis hommikust vaikust, mida katkestas vaid palli taga ajavate laste naer.
Siis ilmus välja bussijuht, kes juhib mikrobussi, mis viib Luang Prabangist Luang Namthasse, ja kõik muutus.
Buss on pisut vanemat tüüpi ja ruumi on sees vähem, pagas läheb katusele nagu ikka ja sisse topitakse lisaks raulile ja M-le patakas prantsuse turiste ja mõned kohalikud ka. Bussijuht teeb ära traditsioonilised kõrvalkäigud - ajab korda pabereid, käib wcs, sügab natuke aega tagumikku, tangib, ostab koju naisele apelsine. Kell pool kümme sõidetakse linnast välja. Luang Namthasse, Põhja-Laose matkapealinna. Paberite järgi peaks olema nii kuue-seitsmetunnine sõit.
Viis minutit linnast väljas ning bussijuht paneb tööle automaki, valib oma muusikavaliku seest kõige korralikuma Laose disko, keerab selle maksimaalvõimsuse peale ning niimoodi, Laose kõrvulukustavate Laose diskohelide saatel algab teekond Luanbg Namthasse.
Laose teed Luang Prabangist põhjas ei vääri päris tee nime. Öelda nende kohta kruusatee oleks viisaka kruusatee solvamine. Need teed on midagi, mis koosnevad aukudest ja kividest ja kividega täidetud aukudest, mis panevad bussi hüppama üles ja alla ja seda konkreetset teed mis viib Luang Namthasse, on ohtralt õnnistatud ekstrakoguse aukude ja kividega. Bussijuhti see ei morjenda ja diskobuss sõidab - rappuv, kolisev, lärmav monstrum, sees hulk turiste kes hoiavad ennast kõikvõimalikest kohtadest kinni et neil sisikond segi ei rappuks, kuldne Buddha kuju armatuurlaual teed näitamas ja diskohelid kajamas üle mägede.
Tund ja M-l hakkab halb. Eespingil prantsuse tüdruk avab akna ja hakkab lehvitama möödakõndivatele lastele ja möödasõitvatele rolleritele. Ta on ilmselt juba ka pisut segi raputatud, ja nii ta lehvitab vahepeal ka kividele ja puudele.
Diskobuss jätkab teed.
Tagapingil vanem prantsuse härrasmees hoiab kinni oma vohavatest vuntsidest. On täitsa tõenäoline ka, et kui nendest mitte kinni hoida, siis raputatakse need küljest.
Diskobuss jätkab teed.
Avatakse aknad, et sisse tuleks natuke värsket õhku. Akendest tuleb sisse sõnnikulõhn, peenike punane teetolm ja ilusad vaated.
Diskobuss jätkab teed.
Pissipeatus keset mägist sõiduteed, kus wcdest pole õhkagi. Kohalikud naised ronivad nagu mägikitsed paar meetrit mäekülge mööda alla võsasse, mehed lähevad natuke eemale ja lasevad kõrge kaarega mäest alla võssa. Bussijuht laseb otse keset teed. Euroopa naised nihelevad ebamugavusest ja M-l on halb. Raul püüab rääkida, aga keegi ei kuule midagi. Kõik on diskost poolkurdid. Prantsuse meesturist teeb peaga selliseid jõnka-jõnka liigutusi, hoiab siis kahe käega peast kinni ja näeb välja, nagu kaaluks ta tõsiselt mäest allahüppamist.
Diskobuss jätkab teed, bussijuht timmib muusikat veel terake valjemaks.
M hoiab meeltheitva näoga peast kinni, teeb lahti õnneks tühja kõrvalpingi ja käänab ennast üle kahe pingi kerasse ja paneb silmad kinni. Natukese aja pärast raul vaatab kas ta veel hingab, aga tundub, et M on vist lahkunud parematel jahimaadele. Raul on kade. Tema peab veel teadmata arv tunde elusalt bussis vastu pidama.
Diskobuss jätkab teed.
Tee keerleb edasi-tagasi, üles ja alla, mööda mäekülgi ja orgusid. Vahepeal kohalikud külad ja müügiletid, kus raul märkab, et müüakse surnud kasse või vähemalt midagi, mis on väga surnud kassi moodi. Raul tabab end mõttelt, et kas kusagil surnuksraputatud turiste ka müüakse ja purtsatab homeeriliselt naerma. Keegi ei kuule. Disko käib. Keegi turistidest laulab refrääni `Sabaidee, sabaidee´ raadiodiskoga kaasa.
Diskobuss jätkab teed.
Prantsuse tüdruk avab akna ja lehvitab hingestatult suurele teeperves seisvale kivile. Prantsuse härrasmees on silmad kinni pannud. Tundub et ei hinga. Vist on krõõska.
Diskobuss jätkab teed.
Raul avab telefoni, et vaadata, kaugele on veel minna. Mõnetise üllatusega märkab ta, et tal on Laose mägede vahel kohaliku SIM kaardiga parem 3G levi kui Elisaga Tallinna kesklinnas oma korteris. Paraku telefonist ei näe kui kaua on veel jäänud, kuna kolmekümnesekundiline käes üles-alla hüpleva ekraani vaatamine tekitab temas tunde, et kolm vahepeal söödud Oreo küpsist väljuvad plahvatuslikult läbi suu ja nina. Raul sulgeb telefoni ja kuulab diskot edasi. Pea hakkab vägisi selliseid jõnka-jõnka liigutusi tegema ja raul hoiab kahe käega pead kinni. Prantsuse meesturist vaatab üle õla ja noogutab raulile mõistvalt.
Diskobuss jätkab teed.
Ees on teetõke - üle tee veetud värviline nöör, peal lipud. Nööri kõrval kükitab mees, käes matšeete, millele ta pritsib spraypurgist punast värvi. Matšeete värvitud, vehib ta sellega paar korda heakskiitvalt õhus ja võtab nööri maha.
Diskobuss jätkab teed, külvates kujuteldamatu lärmiga hirmu kõigis metsloomades saja kilomeetri raadiuses.
Jõutakse Oudomxaysse. Enamik reisijaidjääb sinna pidama - paistab, et raul ja M ja üks kohalik lao tüdruk, kes on valdavalt kogu aja hirmunult rauli tagasivaatepeeglist põrnitsenud, jätkavad ainukeste masohhistidena teed. Raul ja M, kes on vahepeal elluärganud, tulevad ka bussist välja et jalgu sirutada ja kuulmist puhata ning bussijuht lööb nende taga bussi küljeukse kinni. Prantsuse turistid ei lähe bussist kaugele - enamik neist, eriti vanemad, istuvad sinnasamasse bussijaama toolidele ja ajavad koivad sirgu.
Peale vahepeatust diskobuss teed jätkata ei saa- uks ei tule lahti. Juht sikutab mis ta sikutab, vannub mis ta vannub, võtab isegi võtme välja ja vaigistab sellega kõrvulukustava disko mis kajas üle Oudomxay bussijaama, aga uks on kinni nagu kadedus eestlase hinges. Olukord laheneb sellega, et raul ja M ronivad bussi läbi tagumise ukse ja buss, jätkab teed kuni järgmise remondipoeni, kus uks võtakse lahti. Ilmselt on muusikast tekkinud vibratsioon luku ära lõhkunud. Kuna bussijuhil remondi eest maksmiseks raha pole, siis selle eest maksab lao tüdruk kes lisaks raulile ja M-le on oma pattude eest diskobussi muusikalisse purgatooriumisse jäänud.
Linnast välja saades juhile meenub disko ja ta keerab muusika taas põhja, lisades veel mõned detsibellid ja Diskobuss jätkab teed Oudomxayst Luang Namthasse. Kell on 14.00. Möödunud on viis tundi.
Oudomxayst alates on tee asfalteeritud ja rappumine lõpeb. See aga tähendab, et saab rahulikult gaasi põhja vajutada. Juht sikutab tooli alt välja kahtlase pudeli ja kummutab selle suule, ühe käega rooli hoides. Buss kaldub vastassuunavööndisse ja laupkokkupõrkest vastutuleva Toyota Hiluxiga päästavad millimeetrid ja Hiluxi ragisevad pidurid. Bussijuht viskab pudeli aknast välja, sülitab ja diskobuss jätkab teed kuni tee otsa saab.
Tehniliselt võttes tee on olemas, aga sinna peale on kuhjatud sada tonni kive ja mulda, kuna parajasti kindlustatakse kümme meetrit kõrgemal mäeserva ning kogu pinnas varistatakse tee peale. Rekkad, autod, rollerid ja niisama inimesed kuhjuvad teetökke juurde ja põrnitsevad seda stoiliselt. Ringi käivad pudelid ja viinamarjad, vahepeal avavad mehed püksilukud ja lasevad kõrge kaarega mäest allavoolavasse jõkke. Konditsioneer ei tööta ja päike lõõskab.
Tund aega hiljem saabub traktor, mis pinnase mäeservast alla lükkab ja diskobuss jätkab teed.
Kell 18.00 jõuab diskobussi tee lõpule Luang Namtha bussijaamas. Bussijuht manööverdab ennast paigale, jätab masina seisma ja lõpuks - lõpuks! - saabub maailma õnnistatud vaikus.
Teekond diskobussis Luang Prabangist Luang Namthasse kestis 9 tundi.
Kommentaarid
Postita kommentaar