Otse põhisisu juurde

Laoses edasi liikumisest (4)

Buss on nii täis, et viimane inimene pressib ennast aknast sisse.

Kohalikud bussid Kagu-Aasias on omaette elamused. Need on kolisevad, pooleldi lagunenud romud mille parimad eluaastad jäid kusagile Rooma riigi languse kanti. Need köhivad suitsu, vinguvad kurblikult ja keset teed tavaliselt virutab neil karbussi puruks, mida siis parandatakse edukalt nätsu ja banaanilehega. Nendega sõidavad kohalikud inimesed, surnud kitsed ja elusad kanad, kes muidugi ei pruugi reisi lõppedes enam väga elusad olla, ja üksikud suitsidaalsed või raskekujulist masohhismi põdevad turistid.

Raul ja M on siin peamiselt seetõttu, kuna a) muid busse Luang Namthast Huay Xai poole väga ei lähe või b) parematele bussidele piletite müümise eest hotell ei saa vaheltkasu ning hotellitöötaja luiskab raulile nii mis suitseb et bussi ei lähe. See muidugi ei tähenda, et raul ja M ei oleks ühtlasi poleks masohhostlikult suitsidaalsed.

Lisaks raulile ja M-le on bussis mõned jaapanlased, paar britti ja neli prantsuse jumbut, kes kogu sõidu kontrollimatult lärmavad, nii et vahepeal raul meenutab heldimusega diskobussi. Põrandal vahekäigus on riisikotid, nende peale tõstetakse toolid brittide jaoks, pagas loobitakse katusele ja tõmmatakse kinni peenikeste nööridega, nii et seda vaadates raul ei saa teisiti kui imestada, et kas reisi lõpus veel pagas on endiselt katusel, või on see mingil hetkel peale lühikest õhulendu jäänud kurvalt teeperve uut isandat ootama.

Buss ise on tõepoolest iidne. Seintel hiinakeelsed kirjad, toolidevahed nii kitsad, et M, kelle karma on istuda lisaks bussi tagumise rehvi otsas, peab välja kannatama reisi ruumis, kuhu normaalne eurooplane ei paigutaks mitte istekoha, vaid näiteks dokumendikausta. Seljatugedel on sinine vakstu ja need, kelle patud on eriti märkimisväärsed, peavad istuma vahekäigus riisikottide otsa pandud ekstra logudel istmetel, kus seljatoele nõjatumine lõpeb vältimatult kukkumisega riisikottide otsa.

Kuna ukse ees on ennast juba istuma sättinud hord kohalikke ja uks enam lahti ei käi, siis viimane lao poiss pigistab ennast sisse aknast ja istub riisikotile rauli kõrvale ja sõit algab. 

Tee Huay Xaisse on parimaid kogu Laoses, hiinlaste ehitatud vahetuskaubana Laose maavaradele ligipääsu eest. Traditsiooniliselt viib see läbi uduste, vihmametsadega kaetud mägese, vahepeal riisipõllud ja väikesed külad. Mida edasi seda enam asenduvad rohelised riisipõllud kollastega ning inimestega, kes seda koristavad. Buss vinnab ennast meeleheitlikult mägedest üles, puhub välja paksu suitsu ja undab nagu udupasun. Prantslased tagapingil pläägutavad kontrollimatult ja lärmavad nagu neid poleks mitte neli vaid nelikümmend. Ees vahekäigus istuv britt demonstreerib kõigile aktiivselt oma tuliuut iWatchi, mis maksab kolm korda rohkem kui meie bussiromu. Vahepeal, et liiga igav poleks, sõidetakse ka vastassuunavööndis, et siis teha vastusõitvate tuututavate rekkadega kokkupõrke vältimiseks kaelamurdvaid käänakuid. Läbi akna sisse roninud lao poiss paneb oma pea hellalt raulile õlale ja jääb koheselt magama.

Tee Huay Xaisse kestab neli tundi. See on järjekordselt ilus, käändudes läbi metsade ja taustal sinavate mägede. Kõik teed Laoses on senini olnud maalilised, iga bussisõit omamoodi elamus, iga puhkepeatus on pakkunud uusi võimalusi teha pilte suurepärastest vaadetest. See on uskumatult ilus riik millest on raske lahkuda, kuid iga kilomeeter lähemale Huay Xaile on kilomeeter lähemale Tai piirile, kuhu järgmisena suundutakse.

Huay Xai ise on väike tavapärane Laose linnake - üks peatänav, selle ümber koondunud poed ja väikesed restod, bussijaam, mis asub kuus kilomeetrit linnast väljas et ka tuktukijuhtidel ikka tööd ja leiba oleks ja ikka ja alati kohal olev Mekongi jõgi, mis seekord eraldab Laost ja Taid. Ühel pool on Huay Xai, teisel pool Chiang Kong, jõel kahe riigi vahel aerutavad võistluspaadid viiekümne sõudjaga.

Laoses on viimane lõunasöök enne piiri ületamist ja läheb see parimate lao traditsioonide kohaselt. Raul näitab näpuga menüüs olevale asjale ja küsib, et pildil olevad asjad on mereannid ja ettekandja kehitab õlgu ja ütleb et ei, see on kana. Raul näitab teisele asjale mis tundub olevat riis krevettidega ja küsib et kas need on mereannid. Esialgu kehitatakse õlgu aga siis noogutatakse ja raul ütleb et tooge siis see.

Lauda tuuakse muidugi siis riis sealihaga, ning igaks juhuks potitäis ingveriga küpsetatud kana ka.

Viimane Beer Lao - kusjuures, vägagi joodav jook - kiire meisterlik tingimine tuktukijuhiga ('Palju maksab piirini minek? Kuuskümmend tuhat? Nalja teed? Ma annan kolmkümmend. Aa, et viiskümmend? Eieieie, ma annan nelikümmend. Mismõttes, ikkagi viiskümmend? Ei, nelikümmend. Jah, nelikümmend. Viimane hind nelikümmend? Okei, võta siis viiskümmend.') ja piiri juurde. Laost ja Taid ühendab üle Mekongi ehitatud sild, ühest otsast käid laose piriivalvurite juurest ja teises otsas ootavad Tai omad. Laose piirist saab üle nagu muuseas, kuid Taisse ei taheta rauli enam lasta - puuritakse pikalt tema passi ja imestatakse, et mis loom see Estonia ometi on.

Pool tundi, kümme telefonikõnet ja paari raadiovestlust lööb Tai piirivalvur aga rauli passi templi sisse ja raul on Tais. M on ka natuke hiljem Tais, kuigi tema käest püütakse pisut raha küsida, kuid mitte väga pealetükkivalt ja mingi trikiga õnnestub tal ennast maksmisest kõrvale viilida. Selle aja peale on viimane Chiang Kongi minev buss ammu läinud ning rauli plaan sõita Chiang Kongi ja sealt vaadata bussi kas Chiang Raisse või Chiang Maisse on järjekordselt aknast välja läinud. Õnneks on kohe piiri ääres putka kus müüakse bussipileteid Chiang Raisse ja kuigi raulil kohalikku raha ei ole, siis ta eskorditakse rõõmsalt tagasi teisele poole piirikontrolli, kus aktsepteeritakse dollareid ka maksevahendina.

Chiang Raisse minev buss pole enam kohalik buss. See pole isegi minibuss, millega raul ja M on Laoses nii intiimselt tuttavaks saanud. See on kõigile eurostandarditele vastav buss, suur ja tühi ja kiire ja konditsioneeritud. Seal pole riisikotte ega diskomuusikat ja tee Chiang Raisse on peegelsile, kus pole ühtegi kividega täidetud auku, mis tagumikule sinikaid tekitaks.

Kõik see on väga harjumatu ja lootusetult igav ja raul nõjatub oma pehmele istmele, kust ei pressigi ribide vahele katkiseid vedrusid nagu hommikuses Huay Xai bussis ja paneb silmad kinni, kuni buss vaikselt ja rappumata sõidab Chiang Rai poole, aknast mööda vilkumas Tai tuled.

Ja sellega ongi aeg jätta hüvasti Laosega, selle nii kauni ja toreda ja südamliku riigiga. Laose marsruut oli lühike, kuid ilus - Vientiane oma prantsuspäraste kohvikutega, Vang Vieng oma kaljude ja põldude ja jõega, Luang Prabang oma ilu, toidu ja imelise õhkkonnaga ning siis Luang Namtha oma vihmametsa ja kohalike inimeste küladega. Laos on kaunis ja kontrastne ja täis värve, seal on vaesust ja rikkust, loodust ja linnu, toitu ja põnevaid tegevusi ja kõike muud, mida sa reisilt ootad. Laos on essents Kagu-Aasiast, rikkumatu, puhas, ta naerab sinu ja enda üle, särab sulle hommikuti ja teeb sulle õhtuti pai. Laos on suitsused toiduturud ja traktori sisekummiga ulpimine mööda jõge. Ta on ringisiblivad kanad ja põrsad ja väikesed banaanid ning puu otsas kasvavad papaiad. Ta on rõõm, mida tunned juuhes külma mangomahla lõõskava päikese käes. Ta on korraga hoomamatu ja hoomatav, tunnetamatu ja tunnetatav ning kaks nädalat on aeg, mille käigus sa näed ainult pisikest kildu sellest imelisest Aasia riigist.

Ja nii ongi, et kui raul sõidab Chiang Rai poole modernnses bussis, siis ta ei mõtle sellest, mis ootab ees. Ta unistab Laosest ja teab, et ühel päeval läheb ta sinna tagasi, et hõigata taas 'Sabaidee' naeratavatele inimestele, tingida müüjatega ööturul, hulkuda läbi puutumatu vihmametsa, sõita kolisevate bussidega järjest uutesse ja tundmatumatesse kohtadesse ning õpib rohkem tundma seda väikest ja toredat maailmanurka.

Sohk Dee Laos, õnn kaasa ja meie järgmiste kohtumisteni.

Kommentaarid