Mitmekesi maailmas (Murphyst rääkimata)

Raul, kes on magamata, näljane ja üldiselt enam-vähem kontaktivõimetu, veeretab ennast rongist välja ja Bangkoki niiske ja soe hommikuõhk kombineeritult linna väga spetsiifilise lõhnaga tabab teda näkku nagu Keila ambaali rusikas. Kuidas raul M ja enda manööverdab läbi Bangkoki metroosüsteemi Sukhumviti hostetelini, seda raul täpselt ei mäleta. Ta mäletab sellest kilde. Ta pole kindel, aga ta vist vahepeal tuikus läbi toiduturu, kus inimesed hommikut sõid, ajades oma sinise seljakotiga ümber lette, toole ja toidukausse. Ta navigeeris ennast Google mapsi abil valesse kohta. Ta juhtis ennast ja M läbi tänavate, kus kuselõhn kerkis taevani  ja kus tänava servas olevate hurtsikutest sügavast pimedusest piilusid hästi toidetud lääne turiste tumedad kahtlustavad silmad. Kuidagi, kõigi loodusseaduste vastaselt aga jõuavad raul ja M oma hostelini - Hostel 16 vaiksel Sukhumviti kõrvaltänaval metroo ja Skytraini ristumiskoha lähedal - kus rauli söödetakse ettevaatlikult banaaniga j...

Kui raul ja M rongijaama jõuavad, on rongi väljaõit juba tühistatud. Iseenesest pole selles midagi imelikku. Kusagil on mingi rong rööbastelt maha sõitnud ja kell 17.00 Chiang Maist väljuma pidanud rong on tühistatud ja kõik inimesed mahutatakse kell 18.00 väljuvale rongile.  Rongijaama ise sõidetakse kena pisikese tuktukiga, millega sõidu puhul raul tänu oma suurepärastele läbirääkimisoskustele on saanud hea hinna ('Palju maksab sõit rongijaama? 180? Ei, ei. Teeme 100? Mida sa räägid et liiga kaugel? Okei, 110? Misasja, 180, nalja teed? 120? Sulle hea, mulle hea! Mida, 170? Misasja, eieieie, 130, mhm, sobib? Ei sobi? Okei, 140? 140, viimane hind! Okei, kurat sinuga, 170, lähme'). Chiang Mai rongijaam on kena ja rong on ise samuti täiesti talutav. Kuna esimese klassi piletid on kõik välja müüdud, siis raul ja M reisivad teise klassi magamisvagunis - päeval on need tavalised polsterdatud istmed, aga õhtul konverteeritakse narideks, mis on roosade kardinatega põhiva...

Iga päev toob tänavapilte juurde turiste. Vientianes oli turiste suhteliselt vähe. Vang Viengis oli neid juba rohkem, aga noortel Austraalia backpackeritel on oma baarid ja kohad kus olla, nii et ega nad nii väga silma ei hakanud. Luang Prabangis kohtas turiste juba märkimisväärsemalt rohkem, kuid neid oli ikkagi nii vähe, et sageli turistid tervitasid tänaval üksteist noogutustega. Luang Namtha oli turistidest taas päris tühi. Chiang Rais oli neid juba piisavalt, et nad muutuvad tavaliseks. Chiang Mais on turiste juba rohkem kui kohalikke inimesi. Mitte et see oleks läbinisti halb kuna, olles aus, on ju ka raul ja M samasugused turistid. Lihtsalt turistide küllus mõjutab tänavapilti ja hindu ning iga ööbimiskoht uues linnas peale Laost on muutumas taas tublisti kallimaks. Toiduturgudel ja tänavatoiduputkades toidu hinnad tõusevad, olles küll endiselt paari euro raamis toidu eest, kuid seda on ikkagi märgata. Turistid lehvivad Chiang Mai tänavatel, istuvad, hõiguvad ja rä...

Peale Laost mõjub Tai nagu külm ämbritäis vett. Seda mitte seetõttu, nagu oleks Tais midagi väga halvasti. Lihtsalt peale Laost mõjub Tai kuidagi turvaliselt. Rahulikult. Igavalt. Kõik töötab, kõik on kena, kuid selles pole värve. Puuduvad tervad servad, mis tõmbaks sind aegajalt katki. Kõik on sujuv, voodid puhtad ning hommikul saab ärgata lutikahammustusteta. Kõik on tore, aga harjumatu, eriti kuna esimesel hommikul raul magab pikalt sisse, kuna mitte ühtegi kukke pole teda äratamas. Chiang Rais on peatus kaks ööd. See on kena linn puhta mäeõhuga, ümbritsetud sinetavatest mägedest. Siin on igal tänaval konditsioneeritud 7/11 poed, kust sa saad igal hetkel kõike mida vaja, minemata seda kusagilt turult otsima. Siin on tore toiduturg, kust saab paari euro eest suurepärast toitu - nii hot pot e kui pad thai d kui kõike muud, mida sa võiksid tahta. Siin on kena väike ööturg, kus saab veeta õhtutunde erinevate rohkem ja vähem kasulike ja kasutute asjade üle tingides. Chiang ...

Buss on nii täis, et viimane inimene pressib ennast aknast sisse. Kohalikud bussid Kagu-Aasias on omaette elamused. Need on kolisevad, pooleldi lagunenud romud mille parimad eluaastad jäid kusagile Rooma riigi languse kanti. Need köhivad suitsu, vinguvad kurblikult ja keset teed tavaliselt virutab neil karbussi puruks, mida siis parandatakse edukalt nätsu ja banaanilehega. Nendega sõidavad kohalikud inimesed, surnud kitsed ja elusad kanad, kes muidugi ei pruugi reisi lõppedes enam väga elusad olla, ja üksikud suitsidaalsed või raskekujulist masohhismi põdevad turistid. Raul ja M on siin peamiselt seetõttu, kuna a) muid busse Luang Namthast Huay Xai poole väga ei lähe või b) parematele bussidele piletite müümise eest hotell ei saa vaheltkasu ning hotellitöötaja luiskab raulile nii mis suitseb et bussi ei lähe. See muidugi ei tähenda, et raul ja M ei oleks ühtlasi poleks masohhostlikult suitsidaalsed. Lisaks raulile ja M-le on bussis mõned jaapanlased, paar britti ja...

Üle jõe kaarduva puuoksa ümber on keerdunud madu. M, kes kannatab raskekujulise ussifoobia all, seda ei märka ja ta aerutab rõõmsalt edasi. Raul ka tegelikult seda ei märkaks, kui ahtris tüüriv giid sellele ei viitaks. Madu samas ei pööra kahele mööda jõge läbi sügava vihmametsa kulgevale kajakile ka mingit tähelepanu ja rauli poolt on see täiesti OK ja triivimine jätkub, aerud sulpsatavad vette ning teekond jätkub džunglihelide taustal. Kuna peale kahepäevast ootamist endiselt pole kokku saadud mõistliku suurusega matkagruppi, peavad raul ja M tegema valiku - kas raputada Luang Namtha tolm jalgadelt või minna ikka kahekesi kusagile metsa hulkuma. Kaaludes erinevaid variante ja võttes arvesse, et M pole endiselt veel täiesti oma koolerapuhangust tastunud, otsustatakse teha midagi lihtsamat ja vihmametsas ronimise asemel minnakse kajakitega sõitma mööda Nam Ha jõge. Mäetipud on veel kaetud varahommikuste pilvedega ja rohelistes orgudes heljub udu kui raul ja M ja nende kak...

Luang Namtha on üsna väike linnake - paar tänavat, paar poodi ja hulk trekkimiskompaniisid. On ka turg, kus müüakse põnevaid asju nagu kärnkonnad, vaglad, suured maoliha tükid, kausitäied põrnikaid ja ritsikaid ja igasuguseid juurikaid, lehti ja puuvilju mille nimesid raul isegi aimata ei oska, aga mis tulevad kõik kusagilt džunglist. See, mis inimesi siia tõmbab, ongi erineva raskusega metsa- ja mägedamatkad, mis üldiselt sisaldavad metsas ööbimist, kanuutamisi mööda kärestikulisi jõgesid ja kõike muud põnevat ja ekstreemset. Selle põnevuse pärast raul ja M siia diskobussiga sõitsidki. Samas avastavad raul ja M, et tuurid kahele inimesele on jube kallid ning neil oleks vaja vähemalt paari inimest tuuridele juurde, et hind muutuks mõistlikuks. Grupi moodustamine võtab muidugi paar päeva ja senikaua raul ja M tsillivad niisama linnas ringi ja veedavad ebaproportsionaalselt palju aega ööturul hiina juurviljasuppi ja kevadrulle nosides.  Ühel ootamise päeval tuleb raulil gen...

Diskobuss sõidab, gaas põhjas, mööda olematuid Laose teid. Veel mõni tund tagasi oli elu nii ilus. Luang Prabangis oli hommikul ilm kenasti pilves - polnud veel keskpäevast sinavat taevast ja lõõskavat päikest. Raul ja M istusid oma külalistamaja rõdul, nosisid banaanipannkooki ja rüüpasid kõrvale sidrunimahla, mida Ben neile hoolitsevalt lauda tõi. Raul hingas sisse Luang Prabangi hommikust õhku - viiruk, lähedalasuva hommikuturu toidulõhnad, vaevuaimatav Mekongi niiske lõhn, nautis hommikust vaikust, mida katkestas vaid palli taga ajavate laste naer. Siis ilmus välja bussijuht, kes juhib mikrobussi, mis viib Luang Prabangist Luang Namthasse, ja kõik muutus. Buss on pisut vanemat tüüpi ja ruumi on sees vähem, pagas läheb katusele nagu ikka ja sisse topitakse lisaks raulile ja M-le patakas prantsuse turiste ja mõned kohalikud ka. Bussijuht teeb ära traditsioonilised kõrvalkäigud - ajab korda pabereid, käib wcs, sügab natuke aega tagumikku, tangib, ostab koju naisele apels...

Öeldakse, et Luang Prabang on Mekongi pärl. Raul on plaaninud Luang Prabangis olla kolm ööd. Jäädakse neljaks- ja sellest pole piisavalt. Luang Prabang on palju asju. Seda võib kirjeldada kui väikest Aasia linna, kus on segatud kokku erinevad kultuurid ja arhitektuurid, miksitud kokku suurepärase toidu, Mekongi, Lao inimeste sõbralikkuse ja veel paljude asjadega. See aga ei kirjelda Luang Prabangi kaugeltki piisavalt. Luang Prabangi ei saa kirjeldada. Seda peab tunnetama. Luang Prabang on ajalugu ja mäed, budism ja kuningaloss, tuhat oranžis rüüs munka ja sada külalistemaja vaiksetel väikestel kõrvaltänavatel. Luang Prabang on soojade tulede sära ja rohelus ja palmid ja ööturg, kus M veedab õndsaid tunde kohaliku kästitöösallide seltsis. Luang Prabang on hommikul kell viis läbi linna kõndivad ja almuseid paluvad mungad, keda raul peaaegu nägi, ja kullatud mosaiigid templiseintel. Luang Prabang on nuudlisupp ja prantsuse kohvikud ja öine grillide suitsust küllastunud toidu...

Minibuss Luang Prabangi stardib ametlikult kell 9, ja varahommikul enne seda toimuvad viimased hüvastijätud ja Nouthi koerte kõrvade tagant sügamine. Nouthi viib kaks britti ja rauli ja M oma minibussiga lähedaloleva sillani ja viitab,  et tuleb minna üle silla,  et minibuss tuleb sinna vastu. Raul küll hetke imestab et miks minibuss,  et tema teada peaks sõidetama seekord suure bussiga,  aga võta näpust,  täitsa ongi minibuss - Laoses pileti ostmine ühele liiklusvahendile ei tähenda,  et sa selle ka saad. Bussis istuvad juba mõned Korea turistid,  aga muidu on täitsa ok, ruumi on kõvasti. Raul nõjatub pingi seljatoele ja mõtleb,  et see läks küll nüüd hästi ja saab veel valges kohale.  Seejärel buss paarutab rõõmsalt üle tunni aja tillukeses Vang Viengis ja korjab erinevate hotellide juurest inimesi peale kuni kõik istuvad bussis nagu silgud karbis. Kella üheksasest stardiajast on sujuvalt saanud kella kümnene aeg ja starti pole veel nä...

Tegelikult oli plaan Vang Viengis olla vaid kaks ööd.  Teisest küljest aga on tegemist jube ilusa kohaga ja pole just raske plaane muuta. Ja nii ongi,  et kuked on vaevalt lõpetanud karjumise,  kui neli turisti kooserdavad Vang Viengi tänaval. Raul, M ja kaks briti noort pensionäri Jane ja Richard on otsustanud selle päeva veeta tuubinguga.  Iseenesest lihtne- rendi traktori sisekumm,  lase  ennast sõidutada  4 kilomeetrit linnast välja, lükka kumm jõele,  istu kummi peale,  tagumik vees,  ja sõida allavoolu. Vahepeal tee peatus mõnes jõeäärses baaris kui tahad ja rüüpa Beer Laod,  mis on siin rahvusjoogi staatuses. Tegemist on Vang Viengi kõige legendaarsema tegevusega, mille käigus hordid noored turistid on ennast täis joonud,  sõitma läinud ja edukalt ära uppunud, mitte tingimata selles järjekorras.  Õnneks on kell veel nii vara, et kõik noored aussied põõnavad eelmise päeva pohmelli ja nii ongi jõgi inimtühi ku...

Eelmisel päeval magama mimmes oli raulil Plaan. See nägi ette varakult ärkamist, jalgrataste rentimist ning lähedalasuvate vaatamisväärsuste avastamist. See oli hea Plaan. Paraku, kui raul suudab ühe silma kella kümneks lahti teha, pole Nouthil enam ühtegi jalgratast, varasemad ärkajad on juba nendega ära läinud. Hullem veel, isegi hommikusööki pole ja sellega on Plaan lõplikult aknast väljas. Õnneks on Nouthil Sõber, kes toob ratta. See on kena ratas, mõeldud naistele ja M hõivab selle, samas kui raul ronib mingi vana rondi selga, millel kukub seepeale sadul küljest. Sadul pannakse küll tagasi traadi ja matšeete ja Lao maagiaga, aga samas tulevad tagasi paar eriti varast turisti ja neil on kahe peale üks töötav ratas - teine oli ära lagunenud, aga kohalikud poisid aitasid seda remontida piisavalt et selle saaks tagasi tuua. Raul hõivab töötavama ratta ja rõõmsalt sõidetakse väravast välja ja algab Seiklus, mis kestab umbes kolm meetrit kuni M rattal kett maha tuleb. Õnneks...

Vientiane keeldub raulist lahti laskmast. Samal hetkel kui Raul ja M on jätnud toavõtme Singsanti lauale, pannud ukse väljastpoolt lukku ja asunud teele, et otsida kusagilt hommikusööki ja minna kell 09.00 väljuvale bussile Vang Viengi, avastab M, et ta on unustanud oma Kindle tuppa. Sinnasamasse tuppa, kuhu sisse ei saa enne lõunat kui majapidaja tuleb, nagu kinnitab Singsantile saadetud meelt heitev sõnum. Saab olla vaid üks lahendus ja kindlameelselt seavad raul ja M sammud reisibüroosse, et nõuda, et bussipilet vahetaks ümber hilisema vastu. Paraku on  kõik reisibüroos leti taga olevad kulid üleöö inglise keele ära unustanud ja üksnes põrnitsevalt mõistmatult ja pomisevad midagi lao keeles. Lõpuks kell 08.47 raul lööb käega ja ostetakse uus pilet hilisemale bussile, kuna Kindle on kõige olulisem tehnikavidin mis reisil kaasas on.  Kell 08.48 saab raul sõnumi Singsantilt, et majahoidja on välja ilmunud ja saab toast Kindle kätte. Kell 09.01, olles Kindle kenas...

Kuked. Need kuradi kuked. Raul on juba unustanud, mida tähendab kukk Kagu-Aasias. Eelmisel õhtul pad thaid närides tundus lähedal sibliv kukk olevat põnevalt eksootiline, keda näidata M-le ja öelda hooletult et 'näh, need siblivad siin ka kogu aeg ringi igal pool autode vahel ja see on jumala normaalne'. Hommikul kell kuus on kukest saanud kuradi enda udupasun, mis üürgab oma viiesaja-detsibellist karjet, mida vaid tinglikult saab nimedada kiremiseks, ja ta teeb seda strateegiliselt täpselt rauli akna all. Ta kireb piisavalt valjusti, et varjutada kõrvalkrundil kestev ehitusmüra, kus sada laod saevad mootorsaagidega ja nuhtlevad hiiglaslike vasaratega raudbetooni. Raul ohkab ja ronib voodist välja. Singsantil on üldiselt kena korter - teisel korrusel, konditsioneeriga, on voodi ja neli seina ja katus ja moskiitovõrgud akna ees. Poolel teel wcsse on põrand pisut kõdunenud ja paistab olevat kui suurepärane koht kus jalg murda, ning vannitoa uks on täpselt õige kõrgu...

Bangkoki lennujaamas hindu poiss oksendab otse põrandale. Istub ja öögib, ja siis kükitab sinna juurde ja jääb seda mõtlikult vaatama. Tundub olevat mingi segu pakorast ja spinatikastmest vist. Raul ja M ei peatu. Neil on vaja leida laud, kus saab teha check-ini Bangkokist Vientianesse suunduvale lennukile, ning see laud on sobivalt paigutatud Bangkoki lennujaama kõige tagumisse otsa turvakontrolli taha. Raul läheb järjekordselt turvakontrollist läbi nagu seebitatud angerjas, samas kui M, kes ilmselgelt tundub olevat ekstra ohtlik, pannakse kõndima läbi täiskehaskanneeringu.  Check-ini laua taga olev kena tüdruk on jube uudishimulik ja muudkui küsib, et kas raul ja M ikka saavad viisata Laosesse ja kuidas nad ikka Laosest lahkuvad ja muud sellist ja raul, kelle plaani Laose osas võib siiski üldjoontes kokku võtta umbes nii et 'maandume ja siis vaatame edasi et mis värk on', valetab silmagi pilgutamata maad ja ilmad kokku sellest, kuidas nad muudkui busside ja paatideg...

See algab sellega, et raul läheb prügi välja viima. Päriselt ka. Iga reis algab sellega, et kodu tuleb korda teha ning wcs tuli põlema unustada, või vähemalt on raul seda niimoodi teinud. Seekord siis raul viskab külmkapist välja kõik asjad, mis ei säili veel vähemalt kuu aega, ning avastab kusagilt kapi tagumisest otsast maasikad. Ju kunagi sai külmutatud maasikad sulatatud et nendest smuutit teha, aga ilmselt on sulamiseks kulunud aja jooksul vahepeal läinud smuutiisu üle, ning nii on surgatud maasikad kapi tagumisse otsa teadmata ajaks. Mis iseenesest poleks probleem, aga raul kallab kõik maasikad prügikotti ja lennujaama minnes võtab prügikoti sülle ja viskab ära. Peale prügikasti kaane sulgemist vaatab raul alla ning paistab, et kõik maasikad on selle ajaga ümber paiknenud rauli valgetele pükstele. Üldiselt näeb raul nüüd välja, nagu oleks tal ootamatult päevad hakanud. Kiiresti tuppa tagasi pükse pesema, aga maasikad keelduvad lahkumast ja kuna aeg pressib takka, si...

Raul, kellel on veel eredalt meeles eelmine lend marsruudil Helsingi-Bangkok ( selle mälestusi võib lugeda siit ), on seekord raudkindlalt otsustanud tolleaegset kogemust vältida ning tagada, et ta saab istuda kõrvuti reisikaaslasega, kelleks on seekord varem siin blogi lehtedel mitte figureerinud M.  Seega siis varitseb raul täpselt hetke, mil avatakse Finnairi lennu online check in ja sisse logides näeb, et tal on valida täpselt kahe suurepärase võimaluse vahel - et ta kas istub lennuki tagaosas vasakul pool wcd või siis paremal pool wcd. Kõik muud kohad lennukis on võetud ja raul kuuleb Murphy vaikset ilkumist. Kurat.  Järelikult peab võtma riski ja minema ning tegema check-ini lennujaamas. On muidugi üsna tõenäoline, et selleks ajaks on ka wc kõrval olevad kõrvuti kohad läinud ning isegi kui M saab omale mõistliku istekoha, siis raul saab raudselt koha, kus Anthony teda juba tervitab nagu vana sõpra.

Peale kõiki neid aastaid mõistab raul lõpuks, mis on reisiettevalmistuste kõige olulisem osa. See on meilboksile out of office pealepanek. Sellest hetkest, kui out of office sõnum on sisse lülitatud, oled sa vaba. Veel mitte vahest päris vaba, aga sa liigud sinnapoole. Sinu to-do nimekirjas võib olla veel 14 asja ja meilboksis vastamata kriitilisi kirju. Sa võid olla endiselt kontoris  kell kaheksa ja su selja taga võib olla kuri koristajatädi, kes ähvardavalt tõstab su pea kohale põrandapesunartsu, et anda sulle mõista, et aeg on ammu koju kebida. Sa võid olla kurnatud ööni kestvatest tööpäevadest, söömata jäänud lõunatest, lähedastega koos veedetud aja puudumisest. Sa võid olla väsinud, tülpinud ja su habe võib olla lootusetult sagris ning pükstes võib olla auk, mida sa kogu päeva oled püüdnud varjata.  Sellest hetkest, kui sa paned peale out of office sõnumi, ei oma see kõik enam tähtsust. Sellest hetkest kohe su kaela tabav pesukalts pole enam oluline, nagu k...

Raul loeb lehest, et Myanmaris on tulemas valimised ja et see tõotab tulla põnev. Aung San Suu Kyi on lubanud asuda juhtima valitsust kui tema partei valimised võidavad, ning peale valimisi ennustatakse rasket ja vägivaldset konflikti tema opositsioonipartei ja praegu võimul oleva sõjaväelise hunta vahel.  Samuti pole raul põrmugi üllatunud kui loeb, et valimised, mis eeldatavalt lükkavad käima uue kaootilise ja kindlasti vägivaldse etapi, mis ilmselt algab Yangonist kui riigi suurimast linnast, toimuvad 8 novembril.  Rauli lend Yangoni maandub 6. novembril.

Põleb. Kõik põleb. Ereda leegiga. Üks kriis ajab teist taga. Üks paanika järgneb teisele. Üks kriitiline tööolukord ajab teist taga ja raulil pole aimugi, kuidas selle kõigega toime tulla. Meelt heites kurdab raul oma muret sõbrale. Sõber ütleb et ta teab tunnet, tal on sarnane olukord, aga tal on pohlad. Raul noogutab ja mõtleb, et kui pohlad siis pohlad. Hea et on olemas sõbrad. Lisaks on vähemalt enam-vähem paigas reisiplaan. Üldmarsruut Tallinn-Helsingi-Bangkok-Vientiane-Vang Vieng-Luang Prabang-Nong Khiaw-Muang Ngoi-ma ei tea kuidas ma saan Laose pärapõrgust kusagile kenale rannale-Bangkok-Yangon-Kalaw-Inle Lake-Bagan-Mandalay-Pwin Oo Lwin-Hsipaw-kuidagi tagasi Bangkokki-Helsingi-Tallinn. Paberil tundub kena. Ettevalmistusi on tehtud umbes 5% reisi ulatusest. Täna näiteks Myanmari viisa ja kohalikus hostelis 8ses toas toa bookimine. Mis saaks minna valesti, eks. 10 päeva veel.