reede, 27. oktoober 2017

Veest

'Appi, ma olen vesi!' hüüab natuke loppis moega vettinud lumekuhi trepi kõrval kui raul hommikul õue astub.
'Pole hullu, varsti oled sa tagasi,' lohutab raul trepist alla astudes.
'Hah, tegelikult olen ma jää,' hõiskab lumi võidurõõmsalt kui rauli kingatald tabab veeloigu all peituvat jäist teekatet ning ta on sunnitud tegema heroilise selgarebestava pingutuse et püsti jääda. Peaaegu tal see isegi õnnestub.

'See sinust küll nüüd ilus polnud,' märgib raul, ajades ennast püsti ja ropsides riietelt lobjakat.
'Näksi muru,' vastab lumi ja tilgutab raulile puude otsast pähe külma sulavett, mida on ohtralt rikastatud varese kõhulahtisusega.

Raul ja lumi irvitavad vastamisi ja ta sumpab läbi lobjaka kontori poole. Kohati kipub vesi minema üle kingaserva ja lirtsuma varvaste vahel ja värskete talverehvidega autod kruiisivad õnnelikult mööda Tallinna tänavaid, kastes õnnetud jalakäijad üle pruuniseguse märja ollusega. Kontoris raul kallab kinga tühjaks ja väike veeloik imbub itsitades vaiba sisse, jäädes sinna vaikselt mulisema.

Viimased tunnid äralennuni.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar