teisipäev, 31. oktoober 2017

Teekonnast Singapuri

Raul ja M lõpetavad pakkimise napilt enne lennuki väljumist.  Seljakott on arusaamatult raske, või lihtsalt pole enam õlad harjunud seljakotti kandma, või on kaasa võetud mingit joga, mida tegelikult vaja pole. Vaataks üle, aga aega pole. On reede õhtu ja raul on just jooksnud kontorist koju, et mingid suvalised asjad kotti visata ja punuma panna.

Seljakotid lähevad selga, uks lukku ja raul ning M astuvad jahedasse Tallinna õhku, valmis alustama oma reisi. Trepi kõrval muliseb vaikselt tuttav veelomp, mis kunagi oli lumekuhi.

’Ma nüüd lähen,’ informeerib raul loiku.

Mullmull, teeb vesi salalik-ükskõikselt ning raul ja M sammuvad minema, plätserdades oma kergete kesksuviste jalanõudega mööda hilissügiseselt märga ja lumist asfalti.

Viis minutit hiljem tunneb raul kahtlast niiskust. Asja uurides selgub, et ootamatult on papu talda tekkinud kena auk, kust vaikselt imbub vett sisse.

’Ära põe, kebi edasi,’ pomiseb veeloik papu seest. ’Ma tulen kaasa.’

’Mine põrgu,’ vastab raul, vabandab M ees ja jookseb tagasi koju jalanõusid vahetama, sest sellised asjad tehakse ikka viimasel hetkel napp tund aega enne kuuajase reisi väljumist.

Tallinna lennujaamas on lahtine küünekääride saatus. Kuna ajalooline kogemus on näidanud, et neid M kätte usaldades lõpeb see eranditult alati käärivaba reisiga, võtab raul selle riski vabatahtlikult seekord endale ja surkab käärid oma seljakotti. Mitte väga üllatuslikult korjatakse seetõttu ta seljakott turvakontrollilindilt maha ja poiss põrnitseb pikalt ja tähelepanelikult oma ekraane, siiski lõpuks otsustades koti läbi lasta koos kääridega.

Õhtul Helsingi poole suunduvas lennukis on vaevalt seitse teist reisijat ja Tallinna tuled jäävad kiiresti selja taha, asenduses peatselt Soome omadega. Helsingi lennujaam on õhtuselt vaikne, igal pool mängib juba jõulumuusika ja vaikselt suletakse poode.

Singapuri poole suunduvas lennukis avastab raul end istumas rea keskmises istmes. Ühele poole maandub istuma pisike M, kes traditsiooniliselt sätib ennast laiutama nagu oleks ta vähemalt kolm korda suurem. Teisel pool istub vanatädi, kes on nii vana, pisike ja krimpsus, et temast paistab pudenevat tolmu ja õhkavat surnuaia lõhna. Raul on vaikselt rahul, et vähemalt tädi ei võta palju ruumi, kuid peatselt saab selgeks rõõmu ennatlikkus kui mutike niipea, kui raul proovib oma personaalset ruumi tema arvelt laiendada, saab valusa obaduse vastu kederluud, millele järgneb pikk ja võltsilt siiras vabandus tädi poolt.

Raul istub oma keskmisel istmel, kokku pressitud kahelt poolt väikeseks kuubikuks ja mõtleb et nojah. Lend kestab üksteist tundi, aga õnneks on see öösel ja raul on väsinud. Kindlasti jääb ta peatselt magama ja võib ignoreerida kahelt poolt peale pressivaid naisi.

Raul laseb seljatoe alla, tõmbab omale peale Finnairi halli teki ja sulgeb silmad, jäädes ootama und. Kell on rauli sisemise aja järgi kaks öösel, kohalejõudmine kell üksteist hommikul ja raul on taas teel Aasiasse ja ta mõtleb, et tegelikult on kõik täitsa okei.

Vähemalt kaksteist tundi ebamugavas poolunes tiksumist hiljem avab raul silmad ja vaatab kella, imestades, et miks nad juba kohal pole. Kell näitab neli öösel. Kuradikuradikurat. Maandumiseni on veel terve igavik. Selg on valus ja lennukis kõik asjad mõjuvad ärritavalt. Eesmises reas istuv ameeriklane köhib kuriseva häälega nagu tal oleks tiisikuse viimane aste. Mingi tüüp istub lähedaolevas WCs ning üle lennuki on kuulda, kuidas ta väljutab oma sisikonda nii eest- kui tagantpoolt. Hääle järgi paistab, et kusagil lennuki tagaosas praktiseeritakse väikese lapse rituaalset piinamist.  Keegi kusagil eespool räägib naabriga ja naerab häälega, mis meenutab sureva mära viimseid kriiskeid. M põõnab rahulikult nagu sülelaps. Raul tunneb, et ta vihkab kõiki lennukis olijaid kokku ja veel eraldi ükshaaval ka.

Ta suleb uuesti silmad ja avab need tund unetut aega hiljem. Nõup, endiselt sama, und ei ole. Tahaks magada, aga ei saa. Isiklikku ruumi on veel vähemaks jäänud, kuna M on otsustanud toetada ennast vastu rauli õlga.  Raul proovib natuke M-i nügida, kuid sama hea oleks lükata Gibraltari kaljut. Teisele poole piiludes näeb raul, et mutike enam vist ei hinga. Surnud. Väga hea.  Raul nügib ettevaatlikult muti jalgu eemale, et saada omale natukenegi jalasirutamiseks ruumi, kuna surnud mutid ei ütle ei. Endamisi ta küll mõtleb, et vast pole väga ilus niimoodi surnud inimest torkida, aga eesmärk pühitseb abinõu ja rauli eesmärk on jääda veel mõned tunnid ellu, et siis heal juhul küll kusagil Borneol malaariasse kooleda, aga vähemalt mitte juba lennukis kurnatusest lusikat nurka visata.

Bläm, lendab vanamoori jalg vastu rauli pahkluud raskelt ja valusalt nagu issanda kohtumõistmine ja oiates tõmbub raul tagasi oma kitsasse isiklikku ruumi. Muti suunurgad kerkivad ülespoole vaevumärgatavaks naeratuseks.

Singapuri jõutakse umbes miljon aastat hiljem ja raul veereb lennukist välja, sada kümme kilo tusatuju ja väsimust. Tusaselt hangib ta telefonidele kohaliku SIM kaardi, tusaselt sõidab ta hiinalinna ja tusaselt teeb hostelis check-ini ära ja tusaselt läheb ta hiinalinna tänavatele õhtusööki otsima.

Ja seal – keset Singapuri hiinalinna värve ja helisid, ümberringi pulbitsevat elu ning maailma sajast eri nurgast pärit toitude lõhna, vaikse õhtuselt leebe Aasia tuule käes rauli tuju selgineb ja kui tema ette tõstetakse kausitäis Vietnami phod ja grenadillimahla jõuab talle kohale.

Ta on tagasi Aasias. Ükskõik kui vilets poleks lend, on seal lõpus ootav maailm alati seda väärt.

Ning raul helbib õnnelikult ära oma supi ning nad hulguvad hilisõhtuni M-ga mööda Singapuri värvilisi tänavaid, vaadates inimesi, naerdes, nautides õhkkonda ning tundes, kuidas elurõõm vaikselt tema väsinud ja läbipõlenud ajurakkudesse tagasi tilgub.

Hea on olla tagasi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar