Kollased ja punased lehed langevad hommikul kastemärjale kõnniteele mis on sillutatud pruunide kastanitega. Õhus liuglev vahtraleht maandub rauli pealael, balansseerib seal hetke ning seejärel viib tuulehoog selle minema poriloiku. Raul tonksab varbaga kastanit, mis hüpleb minema, et lõpetada oma lühike teekond kollakaspruuni lärakana autorataste all. Uimane tuvi komberdab raulile vastu ja vaatab teda mõtlikult. Kusagilt tuleb värske saia lõhna.
Sügis on jõudnud Kadriorgu ja raul kõnnib läbi meeldivalt sooja hommiku ja loendab päevi.
Reisimälestused kipuvad tuhmuma aja möödudes. Üksikasjad ununevad - lõhnad, värvid, naeratused, sekeldused. Sa unustad duriani maitse, Mekongi kohina, kookosvee värskuse, vihmametsade kõrvulukustava sirina, Aasia linnade joovastava müra ja elu. Sa liigud läbi igapäevaelu, tegeledes oma miljoni pisiasjaga, mõeldes, mida õhtuks süüa, milline järjekordne jama tuleb sind kontoris tagumikust hammustama ning miks järjekordne ahv mulle signaali annab, kui ma pidurdan, et jalakäija üle tee lasta.
Kuid siis saabub meeldetuletus lennufirmalt su postkasti, et oleks aeg hakata valima istekohti, tellima pardale toitu, saabub sõnum reisil kohatud sõbralt küsides, kas endiselt on teil võimalik mõne aja pärast maailma teises otsas kohtuda - ning mälestused tormavad tagasi ja sa tead, et peatselt on taas aeg.
Aeg minna tagasi Aasiasse.
Kolm nädalat veel. Lennupiletid ootavad postkastis. Marsruut on enam-vähem paigas - seekord dikteerib reisi mitte niivõrd rauli soov, kui lennufirma näpuviga, mille tõttu müüdi pileteid mõnel konkreetsel liinil kaugelt alla õige hinna.
Singapur-Kuching-Bandar Seri Bagawan-Kuala Lumpur-Osaka-Kyoto-Tokyo.
Ja raul korjab üles eriti erksavärvilise vahtra lehe, pistab taskusse paar rõõmsa moega kastanit ja jõuab kontorisse, lai naeratus näol.
Kommentaarid
Postita kommentaar