laupäev, 9. märts 2013

Tagasitulemisest

See algab sellega, et Tallinna lennujaamast välja astudes tabab külm õhk rauli näkku nagu Thori haamer. Lühikesel teel lennujaama ukse juurest autoni korjab raul tõenäoliselt üles kopsupõletiku, gripi, angiini ja arvatavasti veel mõned haigused, mis on senini teadusele tundmatud. 

Ja kui nüüd vaadata lumehunnikute ja mändide vahelt välja, on mõneti isegi uskumatu mõelda, et veel mõni päev tagasi olin ma sootuks kusagil mujal. Ma kõndisin pilvedes ja roomasin maa-alustes koobastes. Ma purjetasin läbi tormi, jalutasin paradiisirandades ja ujusin korallide vahel. Ma sõitsin mööda võimsat Mekongi ja võtsin veel korra vastu uut aastat, seekord põlvini soojas merevees olles. Ma ronisin riisiterrassidel, ujusin koskedes, sõitsin kanuuga maa-alusel jõel ja laulsin kuuvalgel karaoket, kuigi seda viimast oleks vist parem unustada. Ma nägin ajalugu ja hämmastavat kultuuri  ja kohtusin fantastiliste inimestega. Ma päevitasin, külmetasin, kukkusin, purjetasin, ronisin ja imetlesin päikeseloojanguid.

Ma arvan, et kõike seda meenutades võib vist reisi nimetada kordaläinuks küll

Aitäh sõbrad, et olite siin koos minuga, ja ma loodan, et see blogi siin andis mingi pisikese ülevaate nendest imelistest kohtadest, mis peidavad ennast maailma kaugetes nurkades.

Ja enne kui ma lahkun siit blogist mõneks ajaks kuni järgmise reisini, siis tahaks ma erilised tänud edasi anda H-le, et ta tegi koos minuga läbi need viis nädalat, mis mitte alati ei olnud kerged, kuid millest jäävad alatiseks suurepärased mälestused.

Maraming salamat, nagu ütlevad filipiinod, või cám ơn, nagu ütlevad vietnamlased, ja ma loodan (või ei, pigem tean), et me kohtume taas teiega ühel päeval kui ees ootavad taas uued riigid mida külastada ja uued seiklused, mida läbi teha.


reede, 8. märts 2013

Vahekokkuvõte - Filipiinid

Huvitavaid fakte Filipiinidest:

1) Manila lennujaama kell on 15 minutit ees. Ma pole kunagi näinud lennujaama, mille kell oleks vale, aga Manilas on selline täitsa olemas. Minge vaadake ise kui ei usu.

2) On põhjus, miks pole kusagil näha filipiinide söögikohti, erinevalt tai, vietnami jms söögikohtadest. Põhjus on selles, et filipiinide köök on omamoodi müstiline - süüakse peamiselt kala ja riisi ja vahelduseks vägistatakse halastamatult kõigi teiste riikide kulinaarseid saavutusi. Tellides Filipiinidel pasta päikesekuivatatud tomatitega, tuuakse lauda kivisöetolmuga üle puistatud makaronid, mida on ohtralt maitsestatud millegi ebamäärasega. Tellides hamburgeri saad midagi, mis meenutab hobuse kapjade alt läbi käinud võileiba.

3) Filipiinod on ise uskumatult rõõmsameelsed ja avatud, kuid seda eeldusel, et sa ise oled samasugune.  Kui sa naerad, siis naeravad nemad ka koos sinuga. Kui sa oled rõõmus, on nemad koos sinuga rõõmsad. Kui sa tõmbad näo mossi, hakkavad mossitama ka nemad ja ilmselt teevad sul siis ka taskud tühjaks.

4) Filipiinod on ääretult loovad, leidlikud ja innovatiivsed. Anna filipiinole rull teipi ja kühvlitäis liiva, ja ta parandab sellega ära vastu taevast lennanud paadimootori. Anna talle hammasratas, käärid ja rull nööri, ja ta teeb sellest auto ja müüb sulle ropu raha eest maha.

5) Filipiinod on meisterlikud rahaküsijad. Ükskõik kuhu sa lähed, küsivad nad sinult leidlikel põhjustel raha. Kui sa ronid mägedesse, on seal putka, kus küsitakse 100 peesot pärandimaksu. Kui sa vaatad ilusat maja, tuleb sinu juurde ametnik, kes võtab 50 peesot kultuuripäranduste maksu. Kui sa tahad sukelduda korallide juurde, on sinna ankurdatud paat, kus soovitakse sinu käest 100 peesot keskkonnatasu. Kui sa tahad metsiku rahaküsimise eest riigist põgeneda, pead maksma 550 peesot lahkumistasu.

6) Filipiinode arusaam ohutusest on midagi sellist, et õnnetused juhtuvad teiste inimestega. Turvaköite asemel on pundar roostes okastraati. Turvavööd autode tagaistmel on küll olemas, kuid kohad, kuhu turvavöösid kinnitada, on kääridega ära lõigatud. Autojuhi turvavarustuseks on tagasivaatepeegli  küljes rippuv Madonna kujuke ja rist ning tagaaknale kirjutatud lause 'Jumal kaitse seda reisi'. Pole ime et inimesed on väga usklikud - kohaliku transpordiga sõites  tekib sageli soov palvehelmeid sõrmitseda.

7) Filipiinod ei kasuta ei söögipulki ega nuga, vaid lusikat ja kahvlit. Kahvliga hoiad toitu paigal ja lusikaga lõikad ja kühveldad suhu. Kui toit kipub veel elus olema, siis saad lusikaga seda uimaseks taguda et ta kõrist alla minnes vähem siputaks.

8) Filipiinode pereplaneerimispõhimõtte võtab kokku Coronil kohatud kaheksa õe-vennaga Doni lause 'It's not family planning, it's family planting'. Tuleb mis tuleb. Laste kasvatamine on ju odav - vaja on ainult riisi ja kala. Eesti iibe pärast muretsejatel on millest õppida.

9) Filipiinid ei ole päris Aasia. Geograafiliselt võib ta ju olla, kui tegelikult on ta mingi jumalavallatu segu Läänest, Aasiast, Aafrikast ja Tambovi konstandist riisikastmes.

10) Filipiinod armastavad kukkesid. Kukevõitlus on rahvussport ja kuked on igal pool. Ära parem proovigi peale päikesetõusu magada, kuna kukkede tekitatud lärm on kohutav isegi pealinnas. Lisaks tekitab see hämmastava soovi süüa kukesuppi.

11) Filipiinod on imelised logistikud. Kui autosse ei ole võimalik füüsiliselt pakkida enam ühtegi kasti, siis mahutavad nad sinna veel vähemalt kolm kasti ja kaks inimest ning lisaks riputavad auto külge kuhja kookospähkleid ja katusele seovad sea. 

neljapäev, 7. märts 2013

Kahest päevast Singapuris

See algab norskamisega.

Singapuri ööbimine on vahelduseks ühikatoas, mida raul ja H jagavad veel nelja kaasreisijaga. Kuna lennuk Manilast saabub Singapuri kesköö paiku, siis minnakse pikemalt ringi hulkumata otse lennujaamast ühikasse kus ülejäänud tuba juba ammu magab ja astutakse tuppa sisse sama delikaatselt ja märkamatult nagu Mongoli hord, pillutades seljakotte ja nende külge seotud asju hirmsa kolinaga igale poole.

Öise kolistamise teevad toanaabrid tagasi hääleka norskamisega. Igaüks norskab erinevalt ja see tundub olevat omamoodi sünkroonis - kui üks lõpetab, siis teine alustab, ja hommikuks H vist plaanitseb toanaabrite mõrva, või siis vähemalt neile raskete kehahaavade tekitamist.

Hommikul kohtutakse  Yileeniga. Yileen on H tuttava tuttav Singapurist, kes on lahkelt lubanud paar päeva rauli ja H eest hoolitseda ja neile näidata Singapuri elu-olu kohaliku vaatenurgast. Raul on pisut skeptiline, kuna Aasias veedetud kuu ajaga on ta muutunud piisavalt ülbeks et uskuda, et ta suudab vabalt üles leida kõik põnevad kohad, aga pole nagu ka mõtet vastu vaielda.

Peale mõnda tundi Yileeniga koos Singapuris hulkumist on rauli skeptitsism kadunud nagu raha pangaarvelt. Lisaks on pangaarve tühjenenud ka väga mittemetafoorilises mõttes.

Singapuri üheks olulisimaks tunnuseks on sealne toit, mis hõlmab endas kogu Aasiat - seal on kokku segatud india, hiina, vietnami ja kõikide teiste riikide köögid, need korralikult läbi klopitud ning maitsestatud Singapuri vastupandamatu sarmiga, ja Yileen tutvustab seda kõike vaikse põhjalikkusega, mis viib rauli kulinaarsesse ekstaasi ja paneb nutma ta krediitkaardi. Raul proovib hiina pelmeene linna luksuslikuimas linnajaos, joob otse suhkruroost väljapressitud mahla hiinalinna tänavatel, mekib kana riisiga bürokraatide lõunastamiskohtades, sukeldub degusteerima lihapirukaid kõige sügavamatesse hawkerkeskustesse, kus valgeid inimesi nähakse harva ja ka siis enamasti ainult küpsetuspotis, ja lõpetuseks närib jõevaatega tipprestorani tšillis marineeritud hiidkrabi jäsemeid. Olles ära hellitatud Vietnami köögist ja Chefi suurepärastest kokandusoskustest on raul õigustatult kriitiline ja peale igat toitu langetab ta karmi otsuse, et kuidas proovitud toit suhestub varem proovituga. Hinnangud on erinevad - taevalik, jumalik, paradiislik või ekstaatiline.

Yileen suunab rauli ja H läbi kogu selle mäsu rahuliku kindlusega, tellides toite, jagades soovitusi ja õpetusi ja selgitades ajalugu. Lisaks toitudele hulgutakse läbi ka kõik muud kohad mida Singapuril on pakkuda. Seal on suurel maa-alal laiutav roheline looduspark, mida kaunistavad nagu otse Avatarist pärit hiiglaslikud tehispuud. Seal on india linnaosas laiutav gigantne Mustafa kaubanduskeskus, kust on võimalik 24h osta kõike, mida inimene suudab ette kujutada ja üht-teist sellist, mida ta veel ette kujutada ei oska. Üle vaadatakse hiinalinn ja sealsed turud oma kireva träna, hõiklevate inimeste ja maagiliste turuputkadega. Kõnnitakse läbi šoppamistänav, mis ajaks iga trenditeadliku inimese õnnest nuuksuma.

Singapuris on midagi kõigile, ja üle kõige selle laiutavad klaasist modernnsed ehitised, pangahooned ja üldine hämmastav puhtus - prügi mahaloopimise ja muu reostamise eest on ette nähtud trahvid, mis võtavad õhku ahmima.

Kuid kõik selle võtab lõpuks kokku vaikne õhtu jõeäärses kohas nimega 'Little Saigon', kus raul tellib viimast korda Aasias oma vietnami phod, lürbib seda õnnelikult, imetleb jõevaadet ja uriseb iga kord ettekandja peale, kui see teeb nägu, nagu tahaks ta rauli eest supikaussi ära võtta. 

Aasia-ring on täis. Ära on nähtud Vietnam oma vaikse maagiaga ja Filipiinid oma hoolimatu elujõuga, ja nüüd ka Singapur kui koht, mis seob nii need kaks kui ka kogu ülejäänud Aasia kokku üheks.

Ja peale seda viimast istumist on taas aeg vinnata selga seljakott mis on raske kui esiisade patud, lehvitada hüvastijätuks kõigile inimestele ühikatoas ja lasta klantsitud metrool viia ennast Singapuri lennujaama. Seekord kui lennuk õhku tõuseb, siis see pole enam selleks, et viia raul ja H vastu uutele avastustele ja riikidele. 

Seekord minnakse tagasi koju.






kolmapäev, 6. märts 2013

Neljast päevast Coronil

See algab sellega, et aeg jääb seisma.

Peale õhtust kohtumist prussakatega otsustavad raul ja H kibekiiresti sellest öömajast kaduda, isegi vaatamata omaniku ausameelsetele selgitustele, et sellised loomad on saarel päris tavalised ja tegemist olevat veel isegi väikese eksemplariga.

Uues öömajas on seina peal kell, mis näitab alati poolt kümmet ja seda jätab täiesti külmaks aja tegelik kulg. Umbes nii võib võtta kokku ka Coronil oldud aja - aeg seisab.

Coron Town on väike linnake Busuanga saarel, kohe Coroni saare külje all (miks asub saare nimega linn teisel saarel, on endiselt natuke arusaamatu). Seda ümbritsevad helerohelised väikesed saared ja sinine meri, tänavad on täis filipiinode sagimist, trikesid, mootorrattaid ja kõike muud, mis moodustab Filipiinide linnakese igapäevaelu. Päeval kaubeldakse turul kõikvõimaliku hiina tränaga, õhtul lüüakse tänavatele püsti müügiletid kus grillitakse kana ja küpsetatakse šašlõkki ja küpseva ning kõrbeva liha lõhn ja suits matab linna enda alla.

Kõige enam meenutab Coron Sagadat ilma viimase mägedeta - samasugune rahulik atmosfäär ja üldrahvalik tsill ning läbi kõige selle kulgevad raul ja H vaikses ajamullis ja veedavad oma viimaseid puhkusepäevi. Kui Vietnam oli Aasia-puhkus, Põhja-Luzon mägedepuhkus, Palawan ja paadireis rannapuhkus, siis Coron on lihtsalt Puhkus.

Siin on soolased kuumaveeallikad keset mangroovisalu, kus saab õhtuti tähtede all soojas vees ulpida ja kohalikega juttu ajada.

Siin on massaažilongid, kus on võimalik osta tundide kaupa võrratut massaaži, makstes selle eest Eesti mõistes üksikuid eurosid.

Siin on söögikohti, mis pakuvad imelisi grillitud hiidkrevette ning kus klaas rummikoolaga maksab ühe euro ringis.

Siin on võimalik osta tuure Coroni saarele, kus saab vaadata Barracuda järve kristallselget vett  ja lõikavteravaid kaljusid selle põhjas, ujuda laguunide helesinises vees, avastada tillukesi valgeid rannaribasid ja  nautida kohalike bangkadega sõitmist.

Siin on turistipoed ja kohalike turud, kalaturg ja smuutipood, jääsupikohvik ja korea restoran, maalilise merevaatega jaapani toidu urgas ja mangroovipuude alla peidetud kohalike lobudikud. Siin on Tapiyase mägi, kuhu viib 720-astmeline trepp ja kus saab imetleda vaadet üle kogu saare ja loomulikult terve hord kukkesid, kes igal hommikul oma kõrid katki kirevad. Siin on 'hello' hõiklevad lapsed, treppidel magavad koerad, eksinud moega turistid, lärmakad pühapäevased missad kirikus ja hoiatusmärgid, mida keegi tähele ei pane.

Aeg seisab nii kaua, et täiesti ootamatult avastavad raul ja H ennast lennujaamast kaarte mängimast ja lendu Manilasse ootamas. Vaadates välja lennujaama maandumisraja kõrval oleval murulapil leegitsevat kulupõlengut mis, loomulikult, ei koti mitte kedagi, loodab raul vaikselt sisimas, et äkki lend Coronilt  tühistatakse ja vaikne märkamatu tsill ajamullis saab veel natuke jätkuda. Väike lootus hakkab juba tekkima kui teatatakse, et väljalend hilineb, Murphy hävitab selle lootuse kärmelt ja üsna pea avastab raul taas kord ennast Manilast lennujaama bussist, kus raadiost mängitakse traditsioonilist 'Call Me Maybet', mida seltskond filipiino tüdrukuid bussi tagaistmel kaasa laulavad.

H, kes on ammu kaotanud igasugused euroopaliku tagasihoidlikkuse riismed, lööb kõlavalt kaasa, ja niimoodi, filipiino tüdrukute ja H duetis lõõritatava 'Call Me Maybe' saatel saab läbi reisi Filipiinide etapp.

pühapäev, 3. märts 2013

Viiendast päevast paadis

(Marsruut Coroni saar-Coron Town)

See algab lendkaladega.

Lendkalu on palju. Nad hüppavad ringi üksikult ja parvedena, lõigates läbi lainete nagu lutsukivid. Mõnikord hüppavad nad välja otse paadi eest või mangroovisaludest, sillerdades mõned sekundid ja kadudes taas vaiksete sulpsatustega.

Lisaks lendkaladele on õhus reisilõpu ootust.

Isegi ilm on muutunud. Tuul on lõpuks ometi vaibunud, taifuuni viimased jäägidki kadunud, võimust võtab ühtlane tuulevaikus ja meri on peegelsile. Viimast korda pakitakse rannal kokku madratsid ja linad ja moskiitovõrgud, mängitakse viimane võrkpallimäng, topitakse järjekordselt kottidesse märjad riided ja käterätikud, et need paadis igal pool rippuvate köite külge kuivama siduda.

Tehakse jätkuvalt peatusi - imetletakse koralle Coroni saare rannikul ja sukeldutakse uppunud Jaapani sõjalaeva juurde - kuid needki on  markeeritud sellest viimase päeva aurast ja kõik kipuvad olema kuidagi tujutud ja eemalehoidvad. Igaüks tegeleb pigem enda asjadega ja raul veedab suurema osa päevast, istudes reelingu taga bambuselattide peal, nautides päikest ja möödalibisevat rohelist rannikud ja lendkalu.

Kokk, üldiselt meil tuntud hüüdnime Chef all, ületab lõunasööki ettevalmistades kõiki seniseid saavutusi - laud koormatakse purunemiseni riisikausside ja tervelt küpsetatud kaladega, uskumatult hõrkude kalmaarirõngaste ja värskete arbuusilõikudega. See ületab kõike, mida senikaua reisi jooksul on söödud, ja selle reisi jooksul on ometi söödud peaaegu kõike mis siinkandis kasvab või elab ja mida annab potti panna, mõnikord nõrga vastupanu kiuste. 

Coroni linna jõutakse päikeseloojangul. Üle saare särab suur valgustatud ristikuju, samas kui muu linn on pigem pime. Kuna piirivalve ajab endiselt Tao paate taga, siis hiilitakse sadamasse sisse pimendatud tuledega nagu spioonid, kes vaikselt vaenlase linna imbuvad. Muidugi see tähendab, et mitte keegi ei näe maabumisteele leidlikult paigutatud auku, kuhu tšehhi tüdruk peaaegu oma jalaluu jätab, kuid see enam ei kõiguta kedagi, isegi mitte tšehhi ennast. Filipiinide värk.

Hüvastijättude asemel on Tao kontoris segapudru, kus on segamini saabuv pagas, oma ööbimiskohti otsivaid reisijaid ja häirimatuid töötajaid. Hollandlaste ööbimiskoht on nende broneeringu ära kaotanud, rootslastel pole aimugi kuhu pimedas linnas suunduda, mõnel inimesel on kadunud pagas ja kõige selle keskel istuvad trepi peal Romi ja Peter ja rüüpavad häirimatult õlut.

Õnneks on Romi lisaks õllejoomisele bookinud ka raulile ja H-le lähedaloleva ööbimise, ja hüvastijätuks lehvitanud, seatakse sammud sinnapoole. Öömaja letis kohtutakse loomulikult, grupi eestlastega, kuid see ei üllata enam kedagi.

Mis üllatab, on peale asjade lahtipakkimist vannitoast kostev krõbin. Ust avades selgub, et krõbinat teeb vannitoas ringisibliv prussakas.

See prussakas on suur.
See prussakas on väga suur.
See prussakas näeb välja nagu kõigi prussakate ema.

Natuke aega üksteise võidu karjunud, taob raul prussakat natuke aega sandaaliga, kuni see enam ei liiguta. See võtab mitu minutit.

Öö otsa on raulil tunne, et voodi all klõbistavad selle satika sõbrad ja sugulased. Ilmselt klõbistavadki.

Tere tulemast Coronile.

reede, 1. märts 2013

Kolmandast ja neljandast päevast paadis

(Marsruut Palawan-Coron)

See algab omamoodi rutiini tekkimisega. 

Igas päevas on teatud hulk tunde, kus sõidetakse paadiga erinevate punktide vahet. On aegu, kus peetakse laevad kinni, et inimesed saaks ujuda sinises meres ja snorgeldada korallide, kirevate kalade ja teravate merisiilikute keskel. On uputatud Jaapani sõjalaevu, mis on piisavalt madalas vees, et neid saab suurepäraselt uurida ja imetleda nende ümber keerlevaid kalaparvi.

Mõnikord külastatakse ka kohalike inimeste küla et osta nendelt kala, millest laeva kokk valmistab uskumatult häid lõuna- ja õhtusööke ja vahepeal niisama snäkke ka. Kui kala osta ei saa, siis visatakse välja õnged, ning lühikese aja jooksul sikutatakse paati kolm tuunikala, mis lähevad otse kööki.

Kogu saarte vahel ringihulkumine muutub vaikseks kulgemiseks, mis on täidetud hea söögi, sinise ja sooja mere, ujumise ja päevitamisega. Aeg ei möödu, ta ujub aeglaselt ja rahulikult suure paadi ahtris kitarri tinistava filipiino meloodia saatel.

Filipiinod tantsivad. Nad tantsivad kaptenikajutis ja reelingutel. Nad tantsivad vööris ja ahtris. Kokk lahkub aeg-ajalt suure laeva kambüüsist, et hüpata üle meie väiksemasse paati, enamasti käes taldrik imeliste banaanipannkookidega, lööb lahti tantsu ja püüab laevameeskonda koos ankruga meresügavustesse lükata. Aeg-ajalt üürgavad valjuhääldid muusikat, tõuseb tuul ja suundutakse taas kord läbi tõusvate lainete üle mõne lahe, kuid kogu meeleolu paatides on rõõmsalt lõunamaine ning mõnikord vette pritsiv vesi ei morjenda ammu kedagi.

Kui raul saab kätte ka uppunud tehnika, mis nüüd on lisaks väga riisine ja kus sees krõbisevad nüüdsest lisaks veele ka riisiterad, ei kõssa see endiselt. Raul kehitab õlgu ja topib selle kõik seljakoti sügavamaisse taskutesse. Nagunii pole sellisel ajal kaasaegse tehnikaga suurt midagi peale hakata, kuigi võimetus fotosid teha on natuke kurb.

Neljanda purjetamispäeva õhtuks jõutakse lõpuks Coroni saarele ja jäädakse laagrisse väikese väina kaldal, kus päike loojub merre ja ka tõuseb otse merest. Õhtul avatakse viimased rummipudelid ning kohalikud veeretavad oma hüttidest rannale karaokemasina.

Sellest õhtust saaks palju suurepäraseid pilte.

Rootslanna, austraallanna ja hindu laulmas kaelakuti Madonna laule.
<klikk>

Filipiinost Romi, austraallane Ben, hollandlasest Meno ja sakslasest Peter vehkimas õllepudelitega ja kirglikult püüdmas otsustada, millist laulu laulda järgmisena.
<klikk>

Kümne eri aktsendiga mehe poolt üle öiselt musta mere ja sahisevate mangroovisalude möiratav Nirvana 'Paradise City'.
<klikk>

Pisike šotlane Jean-Paul saatmas karaoket oma flöödiga.
<klikk>

Peter laulmas arusaamatut laulu, samas kui Romi ja Ben kibekiiresti tema kandade tagant liiva ära kühveldavad, et teda ümber kukutada.
<klikk>

Üleni liivane Peter tulist kurja vandumas.
<klikk>

Ja üle kõige selle taevas särav täiskuu ja kakskümmend inimest, kes on koos olnud vaevalt mõned päevad kuid kes on sõbrad vähemalt selleks üheks õhtuks, kuulavad, laulavad, istuvad kastidel ja madalas vees ja liivas ja elavad selles vaikses rahulolevas paradiisilikus rutiinis, kus väljaspool asuv maailm ei oma tähendust.

Teisest päevast paadis

(Asukoht: Palawan)

See algab segadusega.

Suur paat on kadunud, ilmselt põgeneb kusagil Filipiinide rannavalve eest. Romit see fakt väga ei kõiguta ja ta selgitab, et grupp jagatakse nüüdsest kaheks ja tuur läbitakse kahe koos sõitva paadiga. Samas pole kellelgi aimu et millal ja kust paadid lähevad, kuid kedagi see ka liigselt ei kõiguta. 

Paradiisirandadel pole kohta muretsemiseks.

Mingil hetkel saabub randa kiirkaater mis võtab inimesed peale ja asub sõitma täiskiirusel Palawani saare teise otsa, kus kusagil ootavad paadid. Kaatrist maha astutakse keset Calitangi küla ja giid viib inimesed natuke eemal paistvate palmide poole.

Mõneti üllatusega avastavad raul ja H, et nad on taas saabunud tagasi Nacbangi randa. Giid avastab samuti üllatusega, et paadid ootavad ranna hoopis teises otsas.

Kaks tundi jalutamist ja üks päikesepõletus hiljem saabutakse ranna teise otsa, kus tõepoolest ootavad kaks kohalikku bangkat. Kes ujub, kes sõidab kanuuga, kuid lõpuks on inimesed jaotunud kahe paadi vahel, ja mõnetise üllatusega avastab raul, et tema ja H on sootuks erinevatele paatidele sattunud. Raul on kogemata ujunud valele paadile ja on seal nüüd koos nelja tšehhiga ja kahe hollandlase, Meno ja Annaga, aga ta ei peaks üldse seal olema.

Romi kehitab õlgu, jätab asjad nii nagu nad on ja käsib hiivata ankrud.

Merel on endiselt torm. Mitte selline torm, mida on hea Tallinki laeval illuminaatorist klaasi tagant vaadata, vaid selline sa-istud-pisikeses-paadis-paarimeetriste-lainete-keskel-ja-iga-minuti-tagant-visatakse-sulle-näkku-ämbritäis-külma-vett-torm. Paadi ainuke varje on kapteni kuut, kus seisab rooli taga filipiinost kapten, valjuhääldist mängib tuule ulumisele lisaks vaheldumisi 'Gangnam Style' ja 'Call Me Maybe' ja kapten paistab olukorda südamest nautivalt ning kõlavalt möriseb ta muusikale sõnu kaasa laulda, külmalt suunates pisikest paati otse kõige sügavamale lainetemäsusse.

Filipiinodele meeldib laulda ja ilmselgelt on vaja rohkem kui ühte pisikest tormi, et võtta neilt laulusoov.

Järgmisse baaslaagrisse Palawani kaugeimas otsas jõutakse kolm tundi hiljem natuke läbikülmunult, kuid sellest pole liigselt hullu - grillil ootab värskelt tapetud siga ja heldelt keeratakse rummipudelitelt maha korgid. Baaslaager ise on järjekordne paradiisirand, pikitud võrkkiikede, mangopuude ja kookospalmidega. 

Järjekordne õhtu kulub märkamatult, mängides kohalikega võrkpalli, närides õnnetu sea ribisid ning lahates hollandlaste ja šotlastega rummipudeli kõrval maailma muresid, mille lõpuks öösel lõpetab märgatavalt suurem otsalõppenud rummi mure.

Esimesest päevast paadis

(Asukoht: Palawani saar)

See algab viimase vaatega El Nido lahele.

Vaated meie El Nido hosteli hommikusöögilauast on suurepärased. Palmide vahelt paistab meri, väikesed kalapüügipaadid ja üle selle on hommikuti võimalus nautida tõusva päikese värvidemängu merest tõusvatel rohelistel kaljudel.

Raulil ja H-l pole aega vaadet nautida. Neil on vaja paadile jõuda.

Tao El Nido kontoris ootab juba rõõmsameelne seltskond erineva aktsendiga inglise keelt kõnelevaid inimesi. Kokku osaleb seekordsel purjetamistripil 23 inimest erinevatest maailma otstest, kuid peamiselt annavad värvi eurooplased - leidub tšehhe, hollandlasi, prantslasi, šveitslasi, rootslasi, austraallasi, šotlasi, uus-meremaalasi ja üks Londonis elav hindu tüdruk ka. Kogu seltskonna keskmine vanus tundub olevat kusagil 30 kandis.

Tao kontorist juhib kohalik filipiinost reisijuht Romi kõik randa, kus vantsitakse läbi vee eemal ankrus oleva suure paadi poole. Tuleb välja, et starti tuleb veel mõnd aega oodata, kuna paati ajab taga Filipiinide piirivalve, ja enne ei saa liikuda kui õhk on puhas.

Filipiinode paadid on kõik sellised, meenutades natuke ämblikke. Tao reisidel kasutatakse peaaegu samasuguseid, ainult suuremaid. 

Mõnda aega seisnud, tuleb valvelaevalt teade, et võib minna, ja rõõmsalt võetakse suund esimesele ujumiskohale, kus pidi olema põnevaid koopaid mida avastada. Raulil on tekkinud küll teatud allergia kivide  ja kobaste osas, kuid ta mõtleb, et noh, mida ikka hullem saab see olla.

Tuleb välja, et mainitud koobas on vägagi filipiinilik. Sinna saamiseks on vaja ujuda läbi kõrvetavaid millimallikaid paksult täis olevat mere ning koopasuu on täis toredaid libedaid, liikuvaid ja teravaid kive. Neid kive jätkub ka koopas endas rohkem kui hing oskab ihaldada, läbisegi põnevate juurikatega, kuhu otsa on suurepärane komistada, et seejärel pehmelt maanduda igal pool turritavatele kivistele lõikeservadele.

Kõik see kokku tähendab Elamust suure E-ga filipiinide moodi, ja ilma selliste asjadeta poleks ükski reisipäev täiuslik.

Kui kõik on koopast tagasi ja ära tohterdanud lugematud millimallikakõrvetused (äädikaga) ja väiksemad ja suuremad lõikehaavad (plaastriga), võetakse suund avamerele, kus kindlasti ootavad ees Seiklused.

Esimese Seiklusena tõuseb merel torm ja kogu turistimass jääb in corpore merehaigeks (peale vana meresõitja H muidugi) ning Romi otsustab võtta suuna Palawani saare teisele küljele tuulevarju, et veeta õhtu esimeses baaslaagris.

Tao ekspeditsioonid ongi sellised - planeerimatud, ilmast sõltuvad. Päeval sõidetakse ringi, külastatakse saari, ujutakse, süüakse, snorgeldatakse ja õhtul minnakse ööbima mõnele saarele, kus on eelnevalt ettevalmistatud laagriplats ja ööbimisvõimalused.

Teekond esimesse baaslaagrisse on kõike, mida ühelt merereisilt võib soovida. Kord asuursinine, kord heleroheline meri, valged laineharjad hallide merest tõusvate kaljude vastu murdmas, metsaga kaetud saared merest tõusmas ning heldelt demonstreerimas oma ligipääsmatut rohelust ja väikeseid privaatseid liivarandasid. Selle kõrval kahvatuvad kõik El Nido vaated ja raul ja H on natuke aega kleebitud oma telefonide ja fotokate juurde, et kõike võimalikult hästi jäädvustada ja kodusolijate närv ikka võimalikult mustaks ajada.


Üks hetk, üks vaade paadi pardalt. Neid hetki oli palju. Neid vaateid veel rohkem.


Paat peatub väikeses tuulevaikses abajas helevalge rannasiilu kõrval kus palmide vahel paistab paar väikest hütti ning palmide vahele tõmmatud võrkkiiged. Raul vaatab seda ja mõtleb, et vist enam paremaks minna ei saa.

Suured seljakotid on paadis turvaliselt paigutatud teki alla ja nii kompekteeritakse kogu vajaminev varustus väikestesse personaalsetesse seljakottidesse. Lisaks paigutavad raul ja H kogu kaasasoleva ja eluliselt olulise tehnika värskelt ostetud kuivkotti, et jumala eest midagi ei juhtuks fotokate, telefonide, Kindlete, ipodide ja teiste väärtuslike vidinatega. Kuna raul otsustab maale ujuda, siis H ronib üksi kanuusse, et koos kogu varustusega ja kuiva jalaga maale sõita ning kanuu lükatakse paadist eemale, Romi ahtris sõudmas.

Seejärel lähevad nad koos kanuuga ümber.

Kui raul maale jõuab, on H ja Romi juba varustuse merest välja korjanud ja on selgunud ka fakt, et kuivkoti asemel võiks pigem kasutada mõistet 'merekott', kuna see on merd täis ja selle sees ujub rõõmsalt ringi kogu reisile kaasa võetud tehnika.

Järgmise paari tunni jooksul püüavad raul ja H päästa mis päästa annab, et tehnika seest merd kätte saada. Ned katsed lõpevad, kui H fotoaparaat efektselt ja kõlavalt plahvatab, ning raul raul ja H mõistavad, et siin ei aita enam ei palved Odini poole ega muu jumalik vahelesegamine - tehnika hinged on läinud Poseidoni manu. Viimase lootusekübemena antakse kõik vidinad laevakokale, kes viib need kambüüsi ja pistab suure poti riisi sisse - reisiseltskonnas oleva austraallasest tehniku sõnade järgi on sellest abi.

Raul istub õhtul palmi all ja imetleb vaikselt Murphy loovust, kes on suutnud ühe hoobiga hävitada korraga nii rauli kui H reisile kaasa võetud kõige väärtuslikuma vara, ja selle eest võtta lisaks 500 peesot kuivkoti eest. See on efektne. See on ilus. See on valus. See on Murphy kogu tema ilus ja hiilguses, ning ma võtan tema ees mütsi maha ja kummardan austusega ja sügavalt.

Õhtud paradiisisaartel mööduvad kiiresti. Peale kiiret külaskäiku kohalike külla (kohalikud kükitavad külaplatsil, mängivad kogu külaga bingot, närivad värskeid mangosid ja rüüpavad kookospähklitest piima peale) ja kohustuslikku rummi-ananassijooki koos muu reisiseltskonnaga sisustab raul oma õhtu ujumisega. Selili soojas vees ulpides ja lainetel ennast õõtsutada lastes vaatab raul väikest varjatud liivaranda, kõrguvaid rohelisi kaljusid, imelist loodust ja mõtleb, et seekord sellest küll enam paremaks minna ei saa.

Tuleb välja, et ta eksib taas.

Olles veest välja tulnud, ootab teda juba massöör ja nii lamabki raul päikeseloojangul palmide all mererannas, kuulab lainete kohinat ja ritsikate siristamist, samal ajal kui kohalik filipiino tüdruk nimega Phoebe teda masserib ja pea kohal süttivad ükshaaval tähed.

Võta mu tehnika kui tahad Murphy. Neid mälestusi sa ei saa.