pühapäev, 3. märts 2013

Viiendast päevast paadis

(Marsruut Coroni saar-Coron Town)

See algab lendkaladega.

Lendkalu on palju. Nad hüppavad ringi üksikult ja parvedena, lõigates läbi lainete nagu lutsukivid. Mõnikord hüppavad nad välja otse paadi eest või mangroovisaludest, sillerdades mõned sekundid ja kadudes taas vaiksete sulpsatustega.

Lisaks lendkaladele on õhus reisilõpu ootust.

Isegi ilm on muutunud. Tuul on lõpuks ometi vaibunud, taifuuni viimased jäägidki kadunud, võimust võtab ühtlane tuulevaikus ja meri on peegelsile. Viimast korda pakitakse rannal kokku madratsid ja linad ja moskiitovõrgud, mängitakse viimane võrkpallimäng, topitakse järjekordselt kottidesse märjad riided ja käterätikud, et need paadis igal pool rippuvate köite külge kuivama siduda.

Tehakse jätkuvalt peatusi - imetletakse koralle Coroni saare rannikul ja sukeldutakse uppunud Jaapani sõjalaeva juurde - kuid needki on  markeeritud sellest viimase päeva aurast ja kõik kipuvad olema kuidagi tujutud ja eemalehoidvad. Igaüks tegeleb pigem enda asjadega ja raul veedab suurema osa päevast, istudes reelingu taga bambuselattide peal, nautides päikest ja möödalibisevat rohelist rannikud ja lendkalu.

Kokk, üldiselt meil tuntud hüüdnime Chef all, ületab lõunasööki ettevalmistades kõiki seniseid saavutusi - laud koormatakse purunemiseni riisikausside ja tervelt küpsetatud kaladega, uskumatult hõrkude kalmaarirõngaste ja värskete arbuusilõikudega. See ületab kõike, mida senikaua reisi jooksul on söödud, ja selle reisi jooksul on ometi söödud peaaegu kõike mis siinkandis kasvab või elab ja mida annab potti panna, mõnikord nõrga vastupanu kiuste. 

Coroni linna jõutakse päikeseloojangul. Üle saare särab suur valgustatud ristikuju, samas kui muu linn on pigem pime. Kuna piirivalve ajab endiselt Tao paate taga, siis hiilitakse sadamasse sisse pimendatud tuledega nagu spioonid, kes vaikselt vaenlase linna imbuvad. Muidugi see tähendab, et mitte keegi ei näe maabumisteele leidlikult paigutatud auku, kuhu tšehhi tüdruk peaaegu oma jalaluu jätab, kuid see enam ei kõiguta kedagi, isegi mitte tšehhi ennast. Filipiinide värk.

Hüvastijättude asemel on Tao kontoris segapudru, kus on segamini saabuv pagas, oma ööbimiskohti otsivaid reisijaid ja häirimatuid töötajaid. Hollandlaste ööbimiskoht on nende broneeringu ära kaotanud, rootslastel pole aimugi kuhu pimedas linnas suunduda, mõnel inimesel on kadunud pagas ja kõige selle keskel istuvad trepi peal Romi ja Peter ja rüüpavad häirimatult õlut.

Õnneks on Romi lisaks õllejoomisele bookinud ka raulile ja H-le lähedaloleva ööbimise, ja hüvastijätuks lehvitanud, seatakse sammud sinnapoole. Öömaja letis kohtutakse loomulikult, grupi eestlastega, kuid see ei üllata enam kedagi.

Mis üllatab, on peale asjade lahtipakkimist vannitoast kostev krõbin. Ust avades selgub, et krõbinat teeb vannitoas ringisibliv prussakas.

See prussakas on suur.
See prussakas on väga suur.
See prussakas näeb välja nagu kõigi prussakate ema.

Natuke aega üksteise võidu karjunud, taob raul prussakat natuke aega sandaaliga, kuni see enam ei liiguta. See võtab mitu minutit.

Öö otsa on raulil tunne, et voodi all klõbistavad selle satika sõbrad ja sugulased. Ilmselt klõbistavadki.

Tere tulemast Coronile.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar