kolmapäev, 6. märts 2013

Neljast päevast Coronil

See algab sellega, et aeg jääb seisma.

Peale õhtust kohtumist prussakatega otsustavad raul ja H kibekiiresti sellest öömajast kaduda, isegi vaatamata omaniku ausameelsetele selgitustele, et sellised loomad on saarel päris tavalised ja tegemist olevat veel isegi väikese eksemplariga.

Uues öömajas on seina peal kell, mis näitab alati poolt kümmet ja seda jätab täiesti külmaks aja tegelik kulg. Umbes nii võib võtta kokku ka Coronil oldud aja - aeg seisab.

Coron Town on väike linnake Busuanga saarel, kohe Coroni saare külje all (miks asub saare nimega linn teisel saarel, on endiselt natuke arusaamatu). Seda ümbritsevad helerohelised väikesed saared ja sinine meri, tänavad on täis filipiinode sagimist, trikesid, mootorrattaid ja kõike muud, mis moodustab Filipiinide linnakese igapäevaelu. Päeval kaubeldakse turul kõikvõimaliku hiina tränaga, õhtul lüüakse tänavatele püsti müügiletid kus grillitakse kana ja küpsetatakse šašlõkki ja küpseva ning kõrbeva liha lõhn ja suits matab linna enda alla.

Kõige enam meenutab Coron Sagadat ilma viimase mägedeta - samasugune rahulik atmosfäär ja üldrahvalik tsill ning läbi kõige selle kulgevad raul ja H vaikses ajamullis ja veedavad oma viimaseid puhkusepäevi. Kui Vietnam oli Aasia-puhkus, Põhja-Luzon mägedepuhkus, Palawan ja paadireis rannapuhkus, siis Coron on lihtsalt Puhkus.

Siin on soolased kuumaveeallikad keset mangroovisalu, kus saab õhtuti tähtede all soojas vees ulpida ja kohalikega juttu ajada.

Siin on massaažilongid, kus on võimalik osta tundide kaupa võrratut massaaži, makstes selle eest Eesti mõistes üksikuid eurosid.

Siin on söögikohti, mis pakuvad imelisi grillitud hiidkrevette ning kus klaas rummikoolaga maksab ühe euro ringis.

Siin on võimalik osta tuure Coroni saarele, kus saab vaadata Barracuda järve kristallselget vett  ja lõikavteravaid kaljusid selle põhjas, ujuda laguunide helesinises vees, avastada tillukesi valgeid rannaribasid ja  nautida kohalike bangkadega sõitmist.

Siin on turistipoed ja kohalike turud, kalaturg ja smuutipood, jääsupikohvik ja korea restoran, maalilise merevaatega jaapani toidu urgas ja mangroovipuude alla peidetud kohalike lobudikud. Siin on Tapiyase mägi, kuhu viib 720-astmeline trepp ja kus saab imetleda vaadet üle kogu saare ja loomulikult terve hord kukkesid, kes igal hommikul oma kõrid katki kirevad. Siin on 'hello' hõiklevad lapsed, treppidel magavad koerad, eksinud moega turistid, lärmakad pühapäevased missad kirikus ja hoiatusmärgid, mida keegi tähele ei pane.

Aeg seisab nii kaua, et täiesti ootamatult avastavad raul ja H ennast lennujaamast kaarte mängimast ja lendu Manilasse ootamas. Vaadates välja lennujaama maandumisraja kõrval oleval murulapil leegitsevat kulupõlengut mis, loomulikult, ei koti mitte kedagi, loodab raul vaikselt sisimas, et äkki lend Coronilt  tühistatakse ja vaikne märkamatu tsill ajamullis saab veel natuke jätkuda. Väike lootus hakkab juba tekkima kui teatatakse, et väljalend hilineb, Murphy hävitab selle lootuse kärmelt ja üsna pea avastab raul taas kord ennast Manilast lennujaama bussist, kus raadiost mängitakse traditsioonilist 'Call Me Maybet', mida seltskond filipiino tüdrukuid bussi tagaistmel kaasa laulavad.

H, kes on ammu kaotanud igasugused euroopaliku tagasihoidlikkuse riismed, lööb kõlavalt kaasa, ja niimoodi, filipiino tüdrukute ja H duetis lõõritatava 'Call Me Maybe' saatel saab läbi reisi Filipiinide etapp.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar