laupäev, 9. märts 2013

Tagasitulemisest

See algab sellega, et Tallinna lennujaamast välja astudes tabab külm õhk rauli näkku nagu Thori haamer. Lühikesel teel lennujaama ukse juurest autoni korjab raul tõenäoliselt üles kopsupõletiku, gripi, angiini ja arvatavasti veel mõned haigused, mis on senini teadusele tundmatud. 

Ja kui nüüd vaadata lumehunnikute ja mändide vahelt välja, on mõneti isegi uskumatu mõelda, et veel mõni päev tagasi olin ma sootuks kusagil mujal. Ma kõndisin pilvedes ja roomasin maa-alustes koobastes. Ma purjetasin läbi tormi, jalutasin paradiisirandades ja ujusin korallide vahel. Ma sõitsin mööda võimsat Mekongi ja võtsin veel korra vastu uut aastat, seekord põlvini soojas merevees olles. Ma ronisin riisiterrassidel, ujusin koskedes, sõitsin kanuuga maa-alusel jõel ja laulsin kuuvalgel karaoket, kuigi seda viimast oleks vist parem unustada. Ma nägin ajalugu ja hämmastavat kultuuri  ja kohtusin fantastiliste inimestega. Ma päevitasin, külmetasin, kukkusin, purjetasin, ronisin ja imetlesin päikeseloojanguid.

Ma arvan, et kõike seda meenutades võib vist reisi nimetada kordaläinuks küll

Aitäh sõbrad, et olite siin koos minuga, ja ma loodan, et see blogi siin andis mingi pisikese ülevaate nendest imelistest kohtadest, mis peidavad ennast maailma kaugetes nurkades.

Ja enne kui ma lahkun siit blogist mõneks ajaks kuni järgmise reisini, siis tahaks ma erilised tänud edasi anda H-le, et ta tegi koos minuga läbi need viis nädalat, mis mitte alati ei olnud kerged, kuid millest jäävad alatiseks suurepärased mälestused.

Maraming salamat, nagu ütlevad filipiinod, või cám ơn, nagu ütlevad vietnamlased, ja ma loodan (või ei, pigem tean), et me kohtume taas teiega ühel päeval kui ees ootavad taas uued riigid mida külastada ja uued seiklused, mida läbi teha.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar