pühapäev, 25. september 2011

Viiendast päevast Namiibias


See algab sellega, et H. on vara ärganud ning tuleb ja peksab kõik teised ka varakult üles.

Laagri kokkupanek ja kõik muu sellega kaasnev hakkab vaikselt käppa saama. Viis päeva on juba päris paras aeg Namiibiaga harjumiseks. Harjumiseks sellega, et on pidev janu, hommikul külm ja päeval kuum ja inimesed natuke teistsugused. Harjumiseks autoga ja laagrieluga ja lõppematute sirgete teedega läbi savanni ja kivikõrbe ja tühermaa. Harjumiseks sellega, et iga kell võivad lehmad tee peal mäletseda, antiloobid üle tee hüpata, pead sõitma mööda eeslirakendist ning muude siinsete võludega, nagu näiteks tolmuga. Kui tolmust saaks teha ekspordiartikli, siis Namiibia oleks püstirikas.

Viienda päeva marsruut on planeeritud väga pikaks – Outjost läbi Kamanjabi Opuwosse. Laias laastus teeb see kusagil 500 kilomeetrit, enamasti mööda kruusateed. Esialgses reisiplaanis oli see mõeldud natuke teisiti, kuid sellised ongi nende esialgsete plaanide võlu – neid saab alati kohapeal muuta.

Rooli ronib seekord H., kes kiiresti puhastab suunda näidates esiklaasi ära seal olnud vähesest mustusest, ning seejärel saab suunatulede näitamise täitsa käppa. Tee viib meid kõigepealt sirgelt Kamanjabi, siis aga kaob ära asfalttee ning välja tuleb natuke tõelisem Namiibia. Siinsed kruusateed on küll laiad, kuid muutuvad – kord on kruus, siis killustik, siis liiv, siis tuleb vahele jõgi – sildu muidugi pole, ise vaatad kuidas jõest läbi saad. Kuna praegu on kuiv aeg, siis tegelikult ei ole hullu – valdav osa jõesänge on kuivad, kuigi ühes on ka vett sees, ning sealt tuleme läbi niimoodi, et midagi kärssab – kas tegemist on rehvide või siduriga on veel lahendamata küsimus.

Lisaks on vaja läbida paar kuru läbi mägede. Namiibia kurud tähendavad enamasti järske ja looklevaid tõuse, langusi ja käänakuid mööda kõrgusesse ronivat kruusateed. H. roolib meid Grootbergi kurust läbi nagu vana rekkamees, peale mida K. võtab juhtimise üle ning peab maadlema järgmise kuruga, kust saame läbi ainult neljaveo abil.

Muidugi on siinkohal tähelepanuväärne, et meie reisi senise kõige raskema autosõiduosa jooksul on roolis naised, samal ajal kui mehed tagaistmel tukuvad, aga ju me hakkame vaikselt afrikaniseeruma – naised on siin need, kes kõik tööd ära teevad, samas kui mehed kusagil poe taga vedelevad.

Opuwosse sõites ületame ka ’punase joone’ – ehk veterinaarkontrolli joone, mis eraldab sisuliselt arenenud ja arenemata Namiibia osad – siit piirist põhja poole jääb enamasti tühermaa, mis on lõunast eraldatud aiaga ning kust ei lubata loomseid tooteid lõuna poole tuua. Samuti on hakanud muutuma maastik – Damaralandi savannid koos laialipillutatud madalate mägedega ja rohekate mopane-puudega hakkavad andma teed Kaoklandi kivisele tühermaale koos seal kasvava kidura taimestikuga. Üha enam hakkab tee äärde jääma ka väikeseid külakesi, mis koosnevad enamasti savi ja sõnnikuga üleplätserdatud tillukestest rookatustega hüttidest või paremal juhul paari plekitükige tugevdatud karkassidest. Mitte kõigil pole ka katuseid. Kaardile märgitud ’linnad’, millest me läbi sõidame, on enamasti napilt suuremad kui külad, kus poe nimetust kannab mõni pisike lagunenud kuur, mille ümber vedelevad mehed ja karjakaupa kitsi.

Opuwos on meil plaanitud ööbida Kunene Village Rest Campis, mis meie Lonely Planeti raamatu andmetel peaks olema ’amenable community-run rest camp with well-groomed campsites’. Teed sinna juhatavad plekitükkidele käsitsi kirjutatud viidad ning see asub paar kilomeetrit Opuwo kesklinnast eemal. Ainuke probleem – see tee, mis sinna viib, viib meid ühtlasi läbi juba ’tõelise’ Aafrika – Opuwo getolaadse eeslinna. Tillukesed räpased hütid, praht, mustus, vanad autokarkassid, laiali loobitud alkoholipudelid, prahihunnikus magavad inimesed. Kuigi laagriplats ise ei tundugi kõige hullem, otsustatakse peale ümbruse kiiret vaatlust keerata autol ots ringi ning minna teise linna laagriplatsi – ehk Opuwo Country Hoteli.

Opuwo ise on kultuuride ja hõimude ja muu Namiibia segapuder. Punaseks savitatud himbad, viktoriaanlike kleitidega ja lehmasarvi meenutavate mütsidega hererod, korralikult riietatud ärinaised, koolivormides koolilapsed, paljasjalgsed poisid, kraavis magavad sead, vabalt ringihulkuvad eeslid – selle peatänaval leidub kõike. Ainuke, mida ei näe, on teised valged inimesed.

Opuwo Country Hotel toob välja ühe Namiibia suurtest kontrastidest. Hotell on igatepidi euroopalik ja täidetud saksa ja teiste riikide turistidega, asub üleval mäe otsas, seal on bassein, mille sees või mille ääres päikest võttes saab imetleda uskumatut vaadet mägedele. Ma ei nimetaks seda luksuseks – kuid peale vahetult enne seda nähtud vaesust, mõjub selline euroopalik keskkond väga rabavalt. Sellised kontraste oleme ka varem kohanud, kuid mitte kusagil nii teravalt kui siin – turistidele mõeldud või jõukamatele valgetele kuuluv kinnisvara ja asutused asuvad lähedal kohtadele, kus toimub pidev võitlus ellujäämise pärast. Kilomeetri raadiuses võid kohata uskumatut vaesust ja jõukust, kohtub must Aafrika ja valge Euroopa, traditsiooniline agraarne eluviis ja kõrgtehnoloogia, nälg ning külluslikud buffeed.

Õnneks on hotellis vaba laagriplats ja võimalus organiseerida järgmiseks päevaks külastuskäiku himbade külla. Õhtusöögiks pakutakse hotelli poolt grillbuffeed, kuid võttes arvesse kõikide vähenenud söögiisu, ei ole see küll kulutatud raha väärt. Teisest küljest muidugi on kõik eranditult ära armunud sealsesse basseini, mistõttu otsustatakse teha kiire muudatus plaanidesse ning järgmisel päeval Orupembe ja Purrose suunas ärasõitmise asemel külastada järgmise päeva hommikul himbade küla ning seejärel puhata, jätta Oprupembe ja Purros üldse plaanidest välja ning seitsmenda päeva hommikul ärgata vara ja sõita Twyfelfonteini suunas.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar