Otse põhisisu juurde

Neljandast päevast Namiibias


See algab kellavaatamisega.

Kell näitab 5.43 ja selleks ajaks on raul ja H. juba pikemat aega üleval. Mingi trikiga ei soodusta need telgid üldse magamist, vaid pigem unetut vähkremist ning teiste magamist teesklevate inimeste küünarnukkidega togimist.  Pimedas uimaselt joogikohale jalutades kostab igast laagri otsast mehist norskamist – laager on inimesi täis ning neil kõigil on nohu.

Kahetunnise joogikoha loomasaldoks jääb üks natuke üksildase moega hüään ning paar jänest. Linnud, kes eile väsimatult Eesti-kujulise veeaugu ümber kappasid, jätkavad häirimatult oma tegevust.  Ootamist ilmestab eepiline võitlus rauli ning pisikese halli hiire vahel, kus hiir püüab meeleheitlikult pugeda rauli kaasavõetud soolapähklite pakendisse ning raul püüab teda sealt eemal hoida. Võitlus on ränk, kuid saabub hetk, kus vaatamata rauli trampimisele ja jalgadega vehkimisele peab raul tunnistama ennast kaotajaks ning  sikutama hiirt pähklipakist sabapidi välja.

Mingil hetkel ujuvad välja ka K. ja A., kes olid rõõmsalt tervelt viisteist minutit kauem põõnanud.
Raul: ’…ja siis eile mingi hetk tuli välja, et siin oli hoopis kaks ninasarvikut, mingi hetk ronisid nad mõlemad põõsastest välja…’
K: ’kas see teine ninasarvik oli suurem või väiksem?’
Raul: ’ kaks tükki oli, üks oli suurem, teine väiksem, aga ma ei tea, kumb oli kumb…’

Pilgud, mida K. ja H. omavahel vahetavad, on paljuütlevad. Ilmselgelt on raul maskuliinsuse kasvatamise asemel läbi tegemas mingit imelikku taandarengut neandertaallaseks.

Päeva plaaniks on näha lõvisid. Raul vallutab taas kord autorooli ning roolib Hiluxi kartmatult (küll vahetevahel teiste karjete saatel) läbi kruusateel olevate aukude. A. selja taga paneb marsruuti paika ja juhatab teed. Kõik paistavad olevat tsipake demoraliseerunud tänu hommikusele nukrale loomasaagile Halalis. Raul mõtleb et jube jama, äkki ei näegi lõvisid ning nad peavad tagasi koju minema, saamatagi lõvide poolt ära söödud.

Esimese veeaugu kõrval on mitu autot, vaatamata sellele, et seal pole ühtegi looma eemalt näha. Natuke lähemale sõites kerkib murust kollane koon, must lakk ning suur lõvi irvitab meile vastu. Natuke eemal on terve punt emalõvisid - kes joob, kes sööb, kes vedeleb niisama ning põrnitseb laisalt kaugel võsaservas ootavaid sebrasid. Eemal puu otsas istub raisakotkas, veel natuke eemal on rohus must šaakal.
Mida ma oskan öelda? Kunagi kui on võimalus tõmmata erinevad fotod kokku ühte arvutisse, siis parem postitan pilte.

Järgmises veevõtukohas ootab järgmine lõvi, seekord üksik. Natuke edasi on tohutud antiloobi-, kudu – ja sebrakarjad, ning nende ees kaks peesitavat lõvi.

Võib öelda, et lõvidevaatluseesmärk sai täidetud kuhjaga.

Vahepeal sõidab vastu turistibuss, vilgutab tuledega ja juht karjub ’ Have you seen any rhinos?’
Raul tahaks vastata, et ta veetis kogu kuradi õhtu, põrnitsedes kuradi ninasarvikut võsas ragistamas ning et meie kõikide fotoaparaatides on umbes sama palju kuradi pilte kuradi ninasarvikutest kui taevas tähti ning aitäh, meil on ninasarvikutest eluks ajaks kõrini, aga lõpuks otsustab ta lihtsalt öelda, et ei, ta pole näinud ühtegi ninasarvikut.

Samas hakkab ka lõppema Etoshas viibitud aeg ning fotoaparaatidel akud. Okaukuejo laagriplatsi veeauk rikastab meie loomade kollektsiooni veel kahe elevandiga. Mingi hetk ujub välja ka järjekordne ninasarvik ja põrnitseb natuke aega elevante, aga siis teeb jeebet.

Okaukuejo laagriplatsil natuke söönud ja järjekordselt basseini külastanud (ausalt, 30-32 kraadi kuuma päeval paneb sind väga-väga basseini igatsema) seatakse autonina tagasi Outjo poole. Tee peal kohtutakse mitmete autodega, kes on ohutuled vilkuma pannud ning kus sees olevad säravate silmadega saksa pensionärid meeleheitliku kiirusega  täitmas oma fotokate mälukaarte kusagil kaugel võsa vahel olevaid gasellide piltidega.

’Näh, turistid,’ ülbitseb H. nagu vana Aafrika-hunt ning loomakütt.

Outjosse jõudes avastatakse, et laagriplats, kuhu oli plaanitud oma laager lahti lüüa, on unustanud oma reklaamis täpselt mainida kus see asub, mistõttu peale mõningast ringisõitmist leitakse üsna nunnu laagrikoht hoopis mujal. Lisaks kõigele võimaldatakse kasutada duši jaoks ühte kämpingumaja, kus juhtumisi on sees ka voodid, ning kedagi ei paista väga kõigutavat, kui H. läheb ning okupeerib voodi oma personaalseks kasutuseks.

Lisamärkusena – Namiibia on mõjutanud kahte asja – unevajadus ning söögiisu. Magama minnakse natuke peale päikeseloojangut – nii et näiteks kell 8-9 magamaminek on täiesti normaalne, nagu ka enne 6 ülestõus. Samuti piisab söögi osas täiesti, kui hommikul süüa üks võileib ning õhtuks ka midagi, vahepeal paistab täitsa piisavat liitrite kaupa vee joomisest.

Läbisõit senini on kusagil 750 kilomeetrit kolme päeva kohta.

Kommentaarid