pühapäev, 25. september 2011

Kuuendast päevast Namiibias


See algab sellega, et esimest korda ei pea me hommikul laagrit kokku panema, mis on teretulnud vaheldus.

Paar sõna ka laagriplatsidest. Namiibias on väga palju erinevaid laagriplatse, kus on võimalik peatuda – nii et telkimine, või siis nii, nagu meie sõidame – telgid auto katustel – on täiesti mõistlik viis reisimiseks. Enamasti on laagriplatsid üsna odavad (autokoht+ lisasumma iga inimese kohta), seal on olemas põhilised elementaarsed asjad – nagu wc, dušid (enamasti sooja veega, kuid on ka erandeid) ning võimalus kasutada elektrit (kuna Namiibia kasutab natuke teistsuguseid pistikuid, siis Euroopa tehnika jaoks on vaja adaptereid). Samuti on osadel hotellidel oma laagriplatsid, ning nendes ööbides on võimalik kasutada ka kõiki hotelli rõõme, nagu basseinid, restoranid, internet ja muu selline.

(Laagriplatside elu-oluga harjumine võtab natuke aega. Raul läks ühel õhtul hambaid pesema, vaatas kraanikaussi ja oli natuke üllatunud, kui kraanikauss talle vastu vaatas – seal sees oli hiiglaslik rohutirts, kes oli ilmselt otsustanud samuti hakata suuremat rõhku panema hügieenile. Igasuguseid satikaid ja mardikaid on siin piisavalt ning neile meeldib sellistes avatud kohtades kraanikaussidesse koguneda ilmselt. Igasuguseid sisalikke ja gekosid on ka kõik kohad paksult täis).

Kuuenda päeva plaaniks on eelkõige tutvuda natuke kohalike elu-oluga. Hommikuks on planeeritud külastada himbasid, õhtupoole natuke Opuwos ringi vaadata ja puhata – kõigil on eelmise päeva ülipikast marsruudist kõrini.

Himbad on üks Namiibia kõige värvikamaid hõime – ning seda sõna otseses mõttes. Nad on väga truuks jäänud oma traditsioonidele - himba naisi võib kohata kõikjal Opuwos ja mujalgi traditsiooniliselt poolalasti ning saviga punaseks võõbatult, kitse- ja lehmanahad niuete ümber. Mõneti kummaline on  neid näha grupikaupa tee kõrval istumas või supermarketist süüa ostmas. Elades suhteliselt eemal asuvates külades, on nad säilitanud oma kombed ja identiteedi, kuigi see on muutumas. Himbade traditsioone kannavadki pigem edasi naised, sel ajal kui mehed kannavad dresse ja tsillivad niisama.

Himbade külasse viib meid iidne lahtine veoauto mida me jagame mõne vinguva lääne-euroopa turistiga ja mida juhib rõõmsameelne giid, kelle üks vanem oli himba ja teine herero. Tee, mis sinna viib, on looklev ja viib läbi kidura võseriku. Himbade küla ise on põhimõtteliselt pisike ala, millele on üles löödud väheldased hütid, mis on üle pätsitud savi ja sõnniku seguga. Kohal on esialgu üsna vähe inimesi – kõik on väljas mingeid ülesandeid täitmas – kuid üsna kiiresti hakkab neid juurde voorima.

Himbade väärtushinnangud ei ole nagu meil. Naine on naine, kui tal on vähemalt kümme last. Meeste väärtust hinnatakse selle alusel, mitu naist ja kitse tal on. Küla vanim naine, kes meid külavanema asemel tervitab, tunnebki huvi, et miks meie grupis olevad mehed ainult ühe naise kaasa on võtnud, et kas teised hoiavad siis meie kitsi, aga ei saa üldse pihta, et mismõttes meil ei olegi kitsi, vaid mõnedel on heal juhul kilpkonn – ning lõpuks otsustab, et keegi meist ei sobi himbaks. Tõsine pettumus.

Järgnevad tavalised vaatemängud turistidele – himbade hüti vaatamine, demonstreerimine, kuidas himbade naised ennast värvivad ja lõhnastavad – naised ei pese ennast kunagi, vaid selle asemel võõpavad ennast kaks korda päevas punase savi ja rasva seguga ning lõhnastavad taimede suitsuga. Hütist lahkudes on juba kohale jõudnud kogu küla – siin-seal on näha ka hererosid nende voolavates  viktoriaanlikes riietes ning palja ülakehaga, aga kirevaid seelikuid kandvaid namasid, kes kõik paistavad rõõmsalt koos elavat. 

Kuna turistid on turistid, siis on juba meie jaoks välja laotatud igasugust turistidele mõeldud nipet-näpet – himbade ehteid, loomade kujusid ja palju muud. Hindade  üle võib tingida, kuid see on natuke keeruline (himbad loomulikult inglise keelt ei räägi ning numbrite tundmine pole neil ka kõige tugevam külg) ja lõpptulemusena maksad nagunii üle – kuid asjade autentsuses väga kahelda ei saa ja ju siis see ongi pisut enam väärt.

Tagasi hotelli jõudes on väike puhkehetk, peale mida suundutakse jalgsi alla Opuwosse. Tee sinna on kusagil kilomeetrike, mida saab lõigata, kõmpides alla mööda kuivanud jõesängi. Mõneti kummalisel kombel ei äratagi neli mööda peatänavat jalutavat valget palju tähelepanu – kui välja arvata paar poisikest, kes haagivad ennast meile kohe sappa hakkavad meid jälitama. Kohalikust supermarketist lahkudes aga märkab meid üks poe kõrval grupis istuv himba, hüppab püsti ja tormab meie juurde, suur kauss nipet-näpet kraamiga käes.

See, mis järgneb, on eepiline. Mõne hetkega on raul ja teised ümbritsetud grupist himbadest ja namadest, kes igaüks püüab neile kibekiiresti vigast inglise keelt purssides maha müüa erinevaid ehteid. Enne, kui raul arugi saab, on tal kaela ümber okassea okastest tehtud kaelakee ning müüja kinnitab, et raul näeb nüüd välja nagu lõvi. Käte ümber kinnitatakse käevõrud, kõik püüavad üksteisest üle karjuda, ning kõige selle keskel on natuke hämmeldunud raul, kes püüab meeleheitlikult kaelast kaelakeed ära võtta seda katki tegemata. H. on ümbritsetud teisest grupist kohalikest, samas kui K. ja A.-l on õnnestunud ennast natuke minema nihverdada ja irvitavad eemal. Raul  kraabib lõpuks välja rahakoti ja ostab need okassea okkad ära (lõvi ikkagi, heh) ning saab hetkeks rahu, kuni hord himbasid ründab K. ja A-d. Samas, selle asemel et ummisjalu põgeneda, teeb raul taktikalise vea ja pöörab natuke eemal ringi, et teha pilti sellest, kuidas K., A. ja H. kõik püüavad võidelda ostupakkumistega. Fotoka klõps tõmbab raulile tähelepanu, ning enne kui ta arugi saab, on tal jälle käevõrud käte ümber ning ümberringi miljon karjuvat himbat.

Sularahavarud himbade mõjuvate müügiargumentide  mõjul (’this ten and twenty, my child hungry, yes?’) katastroofiliselt vähenenud ning nõrkemiseni koormatud pudi-padiga, alustatakse kuulsusetut taganemist hotelli poole. Kogu selle tee kõnnivad himbad järgi (’you no buy from me yet, me not eat many days’- ten and ten?’). Viimasest saadakse lahti alles üsna peatänava lõpus, kui A. pöörab ringi ning ostab temalt mingi käevõru (’only ten and ten’) peale mida himba naerab südamest ning läheb tagasi.

Ülejäänud päeva otsustatakse heaga veeta basseini ääres, et mitte lõplikult vaesuda ning mille käigus oskab raul endale suurepärase päikesepõletuse hankida. Õhtul läheb raul hotelli lobbysse, et vahelduseks ka senini kirjutatud blogipostitused üles panna, mille käigus hammustab teda sääsk. Õnneks on raul olnud tubli ja teadlik noor mees, kes on peaaegu religioosselt võtnud malaariatablette ning probleemi ei ole, kuna kaasaegne meditsiin on kõikvõimas, eks ole.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar