Otse põhisisu juurde

Postitused

Sellest, kuidas raul käis Istanbulis õhtust söömas

Pisike restoran Macka regioonis Istanbulis. Kuus laudkonda. Üheksa jooksvat kelnerit. Raul mõtleb et kohalikuks söögielamuseks võiks olla ju tore, istub maha ja tellib kebabi ja salati. Üks kelner paneb raulile taldriku ette, teine toob kandikul salatikausi, kolmas tõstab salati rauli ette, neljas võtab taldriku ära. Raul võtab kätte kahvli, hakkab salatit sööma ja on jõudnud poole peale, kui tuuakse talle uus taldrik ja salati jaoks lusikas. Raul võtab lusika ja tõstab salati taldrikule nagu tsiviliseeritud inimene, tahab hakata sööma aga võta näpust, kahvel on juba ära viidud. Raul surkab lusika taldrikul olevasse salatisse ja siis viiakse salatikauss ära. Ootamatult ja tellimatult tekib lauale pudel vett. Raul sirutab käe välja ja hakkab seda võtma, kui kõrvallauas olev kohalik hoiatab, et selle eest peab maksma. Raul tõmbab käe tagasi ning avastab, et vahepeal on eest kadunud salatitaldrik koos lusikaga. Jooksuga tuleb kelner, käes taldrik parmesani juustuga ja tahab seda ...

Tagasitulemisest

See algab sellega, et Tallinna lennujaamast välja astudes tabab külm õhk rauli näkku nagu Thori haamer. Lühikesel teel lennujaama ukse juurest autoni korjab raul tõenäoliselt üles kopsupõletiku, gripi, angiini ja arvatavasti veel mõned haigused, mis on senini teadusele tundmatud.  Ja kui nüüd vaadata lumehunnikute ja mändide vahelt välja, on mõneti isegi uskumatu mõelda, et veel mõni päev tagasi olin ma sootuks kusagil mujal. Ma kõndisin pilvedes ja roomasin maa-alustes koobastes. Ma purjetasin läbi tormi, jalutasin paradiisirandades ja ujusin korallide vahel. Ma sõitsin mööda võimsat Mekongi ja võtsin veel korra vastu uut aastat, seekord põlvini soojas merevees olles. Ma ronisin riisiterrassidel, ujusin koskedes, sõitsin kanuuga maa-alusel jõel ja laulsin kuuvalgel karaoket, kuigi seda viimast oleks vist parem unustada. Ma nägin ajalugu ja hämmastavat kultuuri  ja kohtusin fantastiliste inimestega. Ma päevitasin, külmetasin, kukkusin, purjetasin, ronisin ja imetlesin pä...

Vahekokkuvõte - Filipiinid

Huvitavaid fakte Filipiinidest: 1) Manila lennujaama kell on 15 minutit ees. Ma pole kunagi näinud lennujaama, mille kell oleks vale, aga Manilas on selline täitsa olemas. Minge vaadake ise kui ei usu. 2) On põhjus, miks pole kusagil näha filipiinide söögikohti, erinevalt tai, vietnami jms söögikohtadest. Põhjus on selles, et filipiinide köök on omamoodi müstiline - süüakse peamiselt kala ja riisi ja vahelduseks vägistatakse halastamatult kõigi teiste riikide kulinaarseid saavutusi. Tellides Filipiinidel pasta päikesekuivatatud tomatitega, tuuakse lauda kivisöetolmuga üle puistatud makaronid, mida on ohtralt maitsestatud millegi ebamäärasega. Tellides hamburgeri saad midagi, mis meenutab hobuse kapjade alt läbi käinud võileiba. 3) Filipiinod on ise uskumatult rõõmsameelsed ja avatud, kuid seda eeldusel, et sa ise oled samasugune.  Kui sa naerad, siis naeravad nemad ka koos sinuga. Kui sa oled rõõmus, on nemad koos sinuga rõõmsad. Kui sa tõmbad näo mossi, hakkavad mossi...

Kahest päevast Singapuris

See algab norskamisega. Singapuri ööbimine on vahelduseks ühikatoas, mida raul ja H jagavad veel nelja kaasreisijaga. Kuna lennuk Manilast saabub Singapuri kesköö paiku, siis minnakse pikemalt ringi hulkumata otse lennujaamast ühikasse kus ülejäänud tuba juba ammu magab ja astutakse tuppa sisse sama delikaatselt ja märkamatult nagu Mongoli hord, pillutades seljakotte ja nende külge seotud asju hirmsa kolinaga igale poole. Öise kolistamise teevad toanaabrid tagasi hääleka norskamisega. Igaüks norskab erinevalt ja see tundub olevat omamoodi sünkroonis - kui üks lõpetab, siis teine alustab, ja hommikuks H vist plaanitseb toanaabrite mõrva, või siis vähemalt neile raskete kehahaavade tekitamist. Hommikul kohtutakse  Yileeniga. Yileen on H tuttava tuttav Singapurist, kes on lahkelt lubanud paar päeva rauli ja H eest hoolitseda ja neile näidata Singapuri elu-olu kohaliku vaatenurgast. Raul on pisut skeptiline, kuna Aasias veedetud kuu ajaga on ta muutunud piisavalt ülbeks et...

Neljast päevast Coronil

See algab sellega, et aeg jääb seisma. Peale õhtust kohtumist prussakatega otsustavad raul ja H kibekiiresti sellest öömajast kaduda, isegi vaatamata omaniku ausameelsetele selgitustele, et sellised loomad on saarel päris tavalised ja tegemist olevat veel isegi väikese eksemplariga. Uues öömajas on seina peal kell, mis näitab alati poolt kümmet ja seda jätab täiesti külmaks aja tegelik kulg. Umbes nii võib võtta kokku ka Coronil oldud aja - aeg seisab. Coron Town on väike linnake Busuanga saarel, kohe Coroni saare külje all (miks asub saare nimega linn teisel saarel, on endiselt natuke arusaamatu). Seda ümbritsevad helerohelised väikesed saared ja sinine meri, tänavad on täis filipiinode sagimist, trikesid, mootorrattaid ja kõike muud, mis moodustab Filipiinide linnakese igapäevaelu. Päeval kaubeldakse turul kõikvõimaliku hiina tränaga, õhtul lüüakse tänavatele püsti müügiletid kus grillitakse kana ja küpsetatakse šašlõkki ja küpseva ning kõrbeva liha lõhn ja suits matab l...

Viiendast päevast paadis

(Marsruut Coroni saar-Coron Town) See algab lendkaladega. Lendkalu on palju. Nad hüppavad ringi üksikult ja parvedena, lõigates läbi lainete nagu lutsukivid. Mõnikord hüppavad nad välja otse paadi eest või mangroovisaludest, sillerdades mõned sekundid ja kadudes taas vaiksete sulpsatustega. Lisaks lendkaladele on õhus reisilõpu ootust. Isegi ilm on muutunud. Tuul on lõpuks ometi vaibunud, taifuuni viimased jäägidki kadunud, võimust võtab ühtlane tuulevaikus ja meri on peegelsile. Viimast korda pakitakse rannal kokku madratsid ja linad ja moskiitovõrgud, mängitakse viimane võrkpallimäng, topitakse järjekordselt kottidesse märjad riided ja käterätikud, et need paadis igal pool rippuvate köite külge kuivama siduda. Tehakse jätkuvalt peatusi - imetletakse koralle Coroni saare rannikul ja sukeldutakse uppunud Jaapani sõjalaeva juurde - kuid needki on  markeeritud sellest viimase päeva aurast ja kõik kipuvad olema kuidagi tujutud ja eemalehoidvad. Igaüks tegeleb pigem end...

Kolmandast ja neljandast päevast paadis

(Marsruut Palawan-Coron) See algab omamoodi rutiini tekkimisega.  Igas päevas on teatud hulk tunde, kus sõidetakse paadiga erinevate punktide vahet. On aegu, kus peetakse laevad kinni, et inimesed saaks ujuda sinises meres ja snorgeldada korallide, kirevate kalade ja teravate merisiilikute keskel. On uputatud Jaapani sõjalaevu, mis on piisavalt madalas vees, et neid saab suurepäraselt uurida ja imetleda nende ümber keerlevaid kalaparvi. Mõnikord külastatakse ka kohalike inimeste küla et osta nendelt kala, millest laeva kokk valmistab uskumatult häid lõuna- ja õhtusööke ja vahepeal niisama snäkke ka. Kui kala osta ei saa, siis visatakse välja õnged, ning lühikese aja jooksul sikutatakse paati kolm tuunikala, mis lähevad otse kööki. Kogu saarte vahel ringihulkumine muutub vaikseks kulgemiseks, mis on täidetud hea söögi, sinise ja sooja mere, ujumise ja päevitamisega. Aeg ei möödu, ta ujub aeglaselt ja rahulikult suure paadi ahtris kitarri tinistava filipiino meloodia...