Kolmandast ja neljandast päevast paadis

(Marsruut Palawan-Coron)

See algab omamoodi rutiini tekkimisega. 

Igas päevas on teatud hulk tunde, kus sõidetakse paadiga erinevate punktide vahet. On aegu, kus peetakse laevad kinni, et inimesed saaks ujuda sinises meres ja snorgeldada korallide, kirevate kalade ja teravate merisiilikute keskel. On uputatud Jaapani sõjalaevu, mis on piisavalt madalas vees, et neid saab suurepäraselt uurida ja imetleda nende ümber keerlevaid kalaparvi.

Mõnikord külastatakse ka kohalike inimeste küla et osta nendelt kala, millest laeva kokk valmistab uskumatult häid lõuna- ja õhtusööke ja vahepeal niisama snäkke ka. Kui kala osta ei saa, siis visatakse välja õnged, ning lühikese aja jooksul sikutatakse paati kolm tuunikala, mis lähevad otse kööki.

Kogu saarte vahel ringihulkumine muutub vaikseks kulgemiseks, mis on täidetud hea söögi, sinise ja sooja mere, ujumise ja päevitamisega. Aeg ei möödu, ta ujub aeglaselt ja rahulikult suure paadi ahtris kitarri tinistava filipiino meloodia saatel.

Filipiinod tantsivad. Nad tantsivad kaptenikajutis ja reelingutel. Nad tantsivad vööris ja ahtris. Kokk lahkub aeg-ajalt suure laeva kambüüsist, et hüpata üle meie väiksemasse paati, enamasti käes taldrik imeliste banaanipannkookidega, lööb lahti tantsu ja püüab laevameeskonda koos ankruga meresügavustesse lükata. Aeg-ajalt üürgavad valjuhääldid muusikat, tõuseb tuul ja suundutakse taas kord läbi tõusvate lainete üle mõne lahe, kuid kogu meeleolu paatides on rõõmsalt lõunamaine ning mõnikord vette pritsiv vesi ei morjenda ammu kedagi.

Kui raul saab kätte ka uppunud tehnika, mis nüüd on lisaks väga riisine ja kus sees krõbisevad nüüdsest lisaks veele ka riisiterad, ei kõssa see endiselt. Raul kehitab õlgu ja topib selle kõik seljakoti sügavamaisse taskutesse. Nagunii pole sellisel ajal kaasaegse tehnikaga suurt midagi peale hakata, kuigi võimetus fotosid teha on natuke kurb.

Neljanda purjetamispäeva õhtuks jõutakse lõpuks Coroni saarele ja jäädakse laagrisse väikese väina kaldal, kus päike loojub merre ja ka tõuseb otse merest. Õhtul avatakse viimased rummipudelid ning kohalikud veeretavad oma hüttidest rannale karaokemasina.

Sellest õhtust saaks palju suurepäraseid pilte.

Rootslanna, austraallanna ja hindu laulmas kaelakuti Madonna laule.

<klikk>

Filipiinost Romi, austraallane Ben, hollandlasest Meno ja sakslasest Peter vehkimas õllepudelitega ja kirglikult püüdmas otsustada, millist laulu laulda järgmisena.

<klikk>

Kümne eri aktsendiga mehe poolt üle öiselt musta mere ja sahisevate mangroovisalude möiratav Nirvana 'Paradise City'.

<klikk>

Pisike šotlane Jean-Paul saatmas karaoket oma flöödiga.
<klikk>

Peter laulmas arusaamatut laulu, samas kui Romi ja Ben kibekiiresti tema kandade tagant liiva ära kühveldavad, et teda ümber kukutada.

<klikk>

Üleni liivane Peter tulist kurja vandumas.

<klikk>

Ja üle kõige selle taevas särav täiskuu ja kakskümmend inimest, kes on koos olnud vaevalt mõned päevad kuid kes on sõbrad vähemalt selleks üheks õhtuks, kuulavad, laulavad, istuvad kastidel ja madalas vees ja liivas ja elavad selles vaikses rahulolevas paradiisilikus rutiinis, kus väljaspool asuv maailm ei oma tähendust.