Itaalia, episood 7. Salerno.

Raul ärkab kaugelt liiga hilja. Kell on kolmveerand kümme ja nad peaks veerand tunni pärast lahkuma, et kolida ümber teise ööbimiskohta Salernos. See ööbimiskohtade vahetus on tulnud seetõttu, et Salernos lihtsalt polnud ööbimiskohti rauli soovitud perioodiks, mistõttu nad peavad kondama erinevate rendikorterite vahet nagu kodutud – veel üks väike meeldetuletus, et Itaalias turismi tippajal ei saa reisida päris nii nagu Aasias. Samuti tekitab probleeme see, et kui Aasias on tavapäraselt võimalik olla toas kuni 12.00, siis Itaalias eeldatakse, et sa korjad oma kodinad kokku kaks tundi varem ning ka toa saab kätte heal juhul kell 14.00 või hiljem.

Niisiis loobivad raul ja M oma tavaari seljakottidesse ja astuvad Salerno hommikuselt kuumadele tänavatele, et kusagilt kohvi leida. Hommikusöögi ja kohvi leiavad nad nurgapealsest Ameerika-stiilis üsna inimtühjast kohvikust, kus serveeritakse maailma kõige maitsetumaid pannkooke koos pooltoore munaga, nii et raul saab oma hommikusele kergele nohule lisada seltsiks juurde ka salmonella.

Kuigi käes on vaevalt lõunaaeg, veab neil natuke – parajasti kui raul on lõpetamas viimast salmonellapannkooki, tuleb sõnum nende uue ööbimiskoha peremehelt, mis ütleb justkui, et nad nüüd saaksid oma korteri kätte. See  info on edastatud muidugi piisavalt arusaamatus inglise keeles ja kui raul küsib selgitust, siis peremees lihtsalt helistab talle, et veelgi arusaamatus inglise keeles juhiseid anda. Peale jupp aega jauramist siiski leitakse õige uks, vajutatakse õigetele nuppudele mis helistavad õigetele isikutele, kes siis avavad vajalikud trellitatud uksed, kõnnitakse mööda segadust tekitavaid koridore ja keeratakse ära õiges kohas, et astuda maja tagumisse otsa peidetud lifti ja sõita õigele korrusele, kus siis tuleb suvalisest korterist välja pisike maskis itaallane kes pole üldse see, kellega raul telefonis samal ajal räägib, ja kes annab koodi mis on vaja sisestada raskel turvauksel olevasse klaviatuuri, et seejärel saaks veel kaks uks lukust lahti teha ja lõpuks astuda oma uude korterisse nagu Eesti panga varakambrisse.

Korter on nendest, kus raul ja M on senini ööbinud, kõige kenam – väike magamistuba, pisike kirjutuslaud tooliga, seina peal suur telekas, vannituba, mille lükandust raul ettevaatlikult kinnijäämise osas testib, ja rõdu kust avaneb ilus vaade Vahemerele. Kuigi nad on tulnud korterisse ainult hetkeks, et panna maha oma seljakotid ja teha kiire COVID test – kuna plaan on minna rongiga Paestumisse sealseid kreeka templeid vaatama ja raul ei taha oma nohuga niisama rongi minna – istub raul natukeseks rõdul olevasse tooli ja lihtsalt naudib vaadet ja teeb pisikese vahekokkuvõtte senisest reisist.

Kui välja jätta kriis Sorrento vannitoa uksega, siis üldiselt on senini asjad siiski läinud üsna kenasti. Jah, on olnud üsna väsitav, kuid vaated ja kogemused on olnud põnevad, toit rahuldavalt hea ning kuigi kuumus on olnud karm, siis see pole nagu midagi, millega raul ja M poleks oma Aasia reisidel rinda pistnud. Peale Paestumit on raul plaaninud minna järgmisel päeval tagasi Amalfisse ja sealt Bomeranosse kust algab Sentiero degli Dei – Jumalate rada, mis on kaheksakilomeetrine matkarada Amalfi rannikul, kust avanevad suurepärased vaated üle kogu ranniku – ja mis lõpeb kenasti Positanos, mida raul on samuti tahtnud avastada. Sellega oleks valdavalt ühel pool ka nende Itaalia mandriosa reis, kuna sealt edasi on raul planeerinud minna odavate rongipiletitega lõunasse, tehes vahepeal peatuse Tropeas ja sealt üle mere Sitsiiliasse, et avastada Taorminat, Calabriat ja Syracusat ning lõpetada reis Palermos, kust siis lennata tagasi Napolisse ja koju.

Ja raul mõtleb, et reis on olnud tore ja läheb edaspidi veel toredamaks. Selle mõttega heidab ta viimase pilgu merele ja lahkub rõdult, et öelda M-le, et on aeg hakata minema rongijaama poole ja Paestumisse.

M istub toas, nägu kivine. Tema ees on COVIDi test, kus on selgelt näha kaks triipu ja sekundi jooksul kukuvad kokku kõik edasised reisiplaanid.

Raul testib igaks juhuks ennast ka ning saab samuti positiivse tulemuse. See, mida nemad pidasid lihtsalt kergeks Giuseppe juurest üles korjatud konditsioneerikülmetuseks, on sootuks midagi muud ning raul ja M on jooksnud mitu päeva Itaalias ringi nagu kaks raskekujulist biorelva.

Ning raul mõtleb et kuradi kurat, peab tegema vähem nalju selle kohta, kuidas lennukis pisikese põiega inimesed lendavad COVIDIhaigete aastakokkutulekule kuna, noh, nüüd on ta ise samamoodi üks pisikese põiega COVIDihaige.

Ja raul istub tagasi rõdule ning vajub sügavale mõttesse. Olukorra iroonia, kus viimane reis mida raul ja M tegid lõppes sellega, kus nad M-ga evakueerusid Indoneesiast COVIDi eest ja seejärel vältisid edukalt haigestumist kahe pika aasta jooksul, üksnes et korjata see üles kohe, kui nad oma nina esimesele välisreisile pistavad, ei jää temast märkamata. Murphyl ilmselgelt on mingi sügav vimm ja ilmselgelt ta ei taha ta, et raul nii palju mööda ilma kooserdaks, kuid selleks valitud vahendid on nüüd kraadi võrra kangemad kui kinnikiilunud vannitoa uks.

Kuid kõige keerulisem nüüd on, et mis saab edasi. Itaalia reeglid ütlevad, et isolatsioonis peab viibima vähemalt seitse päeva peale sümptomite ilmnemist ja isolatsioonist võib lahkuda kui sümptomid on vähenemas ning test negatiivne. Ilmselgelt on raul ja M aga olukorras, kus sümptomid hetkel ei ole vähenemas ning ka test on positiivne, nii et ainuvõimalik on jääda isolatsiooni. See aga tähendab, et kõik edasised reisiplaanid on vaja tühistada. Kuna keegi ei oska öelda, millal täpselt raul ja M pole nakkusohtlikud, ei ole võimalik ka öelda, millal ja kas üldse nad saavad jätkata oma reisi.

Ja raul vannub väsinult Murphyt, aevastab, avab oma läpaka ja hakkab nii suure vaevaga leitud öömajadele kirjutama ning neid tühistama.

Ja kui õhtu hakkab vaikselt kätte jõudma otsustab raul, et tellib paar pitsat. Lõppude lõpuks on ka COVIDIga vaja natuke süüa ja Uber Eats paistab Salernos töötavat, kuigi üksnes itaaliakeelsete menüüdega. M on oma sügava meeleheite reisi katkijäämise pärast matnud Amazon Prime sarjade bingewatchimisse ning rauli küsimustele toidu osas üksnes mühatab, nii et raul valib ise läheduses oleva pizzeria menüüst välja pitsa mis sisaldab sõna ’Salerno’ – ilmselgelt mingi kohalik värk – ja tellib selle ära.

Kui pitsa saabub, seab raul ennast rõdule istuma ja avab karbi.

Seal on tõepoolest pitsa, kuid sealt on mõned asjad puudu. Näiteks on sealt puudu juust ja tomatikaste ning kõik muu, mis teeb pitsast pitsa.

Ehk siis raul on suutnud miskitmoodi itaaliakeelsest menüüst tellida neile õhtusöögiks küpsetatud pitsapõhja.

Vaikelu merevaate ja pitsapõhjaga.

Ja nii siis istub raul Salerno soojas õhus oma korteri terrassil, närib kuiva pitsapõhja ja mõtleb, et no mis kurat nüüd siis veel saab vussi minna.

Sellele küsimusele tuleb vastus hiljem õhtul, kui kogu kvartalist läheb elekter ära.