Itaalia, episood 6. Sorrentost läbi Amalfi Salernosse.

Kell on viis hommikul kui raul seisab Urineerimise Alleel ja vaatab kukega tõtt.

Kõik oli olnud kena – ta oli ärganud, tundnud, et on vaja minna, veeretanud ennast allkorrusele ja sikutanud jalga püksid ja särgi juhuks, kui ta mõne inimesega peaks kokku saama. Inimestega ta kokku ei sattunud, küll aga on siin nüüd see sindrima kukk, istub madala kivimüüri peal, kohevad suled turris ja vaatab teda süüdistava pilguga, kuni ta tühjendab põit kohas, kus viinamarjaväädid läbi tänavakivide on murdnud.

Raul tõmbab püksiluku kinni ja noogutab kukele, nagu üks mees teisele.

’Ära siis kellelegi ütle, eks?’ ütleb ta vandeseltslaslikult ja hakkab astuma tagasi kodu poole.

Tema selja taga heidab kukk pea kuklasse ning tema kiremine kajab valjusti nagu õhualarm ja süüdistavalt nagu avaliku arvamuse hukkamõist.

Kui ka M kunagi ärkab, sätitakse ennast vaikselt liikuma. On väike hägune lootus, et äkki vastab AirBnB omanik varahommikul rauli saadetud meeltheitvale sõnumile vannitoa ukse osas ja saadab kellegi appi, kuid minutid lähevad ning vastust ei tule. Asjad on pakitud, hommikusöök ootab, kuid pool vajaminevast on endiselt luku taga vannitoas ja vannitoa uks öö jooksul pole iseeneslikult lahti läinud.

Raul istub ja mõtleb, et kuidas lahendaks olukorra Esivanem, kelle jaoks üldiselt ei ole probleem ehitada toosist tikkudest suvilat või vasktraadist panna kokku kanalisatsioonisüsteem. Natuke mõelnud jõuab raul järeldusele, et ilmselt võtaks Esivanem kuurist relaka, saeks luku välja, käiks kolm korda Bauhofis sobivat asenduslukku otsimas, vahetaks välja akna, et ventilatsioon paremini töötaks ja paneks uue põranda, kuna praegune põrand talle ei meeldiks ning jõuaks kõige sellega parajasti valmis praami väljumise ajaks.

Raulil õnnetuseks tal relakat pole ja kui ka oleks, siis pole kindel, kas sellest abi oleks. Tema on rohkem nagu seda tüüpi mees kes võtab haamri, sihib hoolikalt ja siis lööb naela täpse löögiga lootusetult ja parandamatult kõveraks. Kui tal relakas oleks ja ta prooviks seda kasutada, siis ilmselt leitaks ta mõni päev hiljem kusagil maja keldris hoogsalt unikaalseid Rooma-aegseid mosaiike saagimas.

Hea küll, relakat pole. Aga kui Esivanemal ka poleks, mida ta siis teeks?

Ilmselt võtaks ta nüri otsaga noa, suruks selle ikkagi sinna kruvipesasse ja keeraks, aga hästi aeglaselt ja nuga samal ajal tugevasti surudes.

Ja raul võtab taas kätte noa, mida ta pole veel kõveraks keeranud, paneb selle paika natuke ärakeeratud vintide vahele ja keerab, hästi aeglaselt ja hästi tugevalt.

Ja lukust kostab natuke tusane klõpsatus ning uks avaneb aeglaselt.

Need on need hetked, kus raulil on vaikselt kahju, et ta pole usklik, kuna nendel hetkedel tahaks langeda põlvili ja kedagi tänada. Samas, palveteks polekski aega kuna praam on peagi lahkumas, nii et raulil ja M-l pole kaua aega molutada. Nii nad tormavad vannituppa, haaravad sealt kaasa oma asjad, loobivad need seljakottidesse, leegivad sadama poole ja isegi jõuavad oma praamile.

Leidnud omale istekoha laeva katusel, saavad raul ja M peatselt aru oma veast. Palav on. Põrgulikult palav on. Taevas on hommikuselt helesinine ja päike kõrvetab metsikult. Raul neelab kaasavõetud veepudeli minutitega, kallab ennast üle päikesekreemiga ja sikutab mütsi silmile, kuid palju see ei aita. Aru ta ei saa, tema eest istuvad kaks ameerika naist on ametis omavahelise rõõmsa sädistamisega ning nende pruuniks päevitunud nahal pole higikirmetki. Müstika.

Teekond Sorrentost Amalfile, väikese vahepeatusega Positanos, on just nii ilus nagu seda on kirjeldatud ja igati väärt nägemist. Ühel pool kõrguvad hallid ja rohelised kaljud ning nendele ehitatud valged villad, teisel pool Capri saar. Praam sõidab üsna lähedalt Caprist mööda ja raul näeb kolme kuulsat veest tõusvat kivirünka, mille ümber on kümneid praame, jahte ja muid veesõidukeid, kus kümned ja sajad turistid kividest pilti teevad. Raulile meenub Ha Long Bay Vietnamis oma kümnete ja sadade väikeste saarte ja veest tõusvate kaljurahnudega ja ta mühatab omaette.

Positano.

Amalfi linna jõudes tunneb raul, et ta on lootusetult üle kuumenenud ja dehüdreerunud pooleteisest tunnist kõrvetava päikese käes. Nad lähevad praamilt joonelt lähimasse poodi vett ostma ja siis leiavad varjulise Amalfi tänava treppidega, kuhu nad istuvad maha ja joovad mõlemad M-ga vett nagu loomad. Pudelite korgid libisevad käest ja kukuvad treppidest alla kuid kumbki neist ei jaksa ega viitsi tõusta, et neid üles korjata ja uuesti pudelile peale panna, lihtsam on kogu pudel tühjaks juua.

Kui keskpäev kätte, jõuab hakatakse Amalfis söögikohti avama. Kuna tänu Sorrento ukse-epopöale on nende hommikusöök jäänud napiks, siis raul raalib välja pisikese pitsarestorani natuke peatänavast eemal rohelises sidruniaias, kus viinamarjaväädid ja sidrunipuud pakuvad päikese eest teretulnud varju. Nad mõlemad on nälginud ja kuidagi väsinud ning M nohu on minemas kehvemaks ja ta nuuskab pidevalt.

Külalisi on vähe ja raul ja M paiknevad teistest eemale aia nurka ja uurivad menüüd. M, kes on Itaaliasse tulemisest saadik lootnud leida mõnest menüüst salateid ja on igal võimalikul ja võimatul hetkel rauli informeerinud sellest, et talle pitsad üldse ei maitse, leiab lõpuks grillitud juurviljadest salati. Raul tellib omale pitsa nagu ikka, kuna ta on normaalne inimene kellele meeldib pitsa.

Kui toit tuuakse, siis M põrnitseb seda pikalt. See salat on nii väike, nagu oleks kokal saanud köögis juurviljad otsa ja ta oleks pooleldi valmis salati aknalauale pannud kuni ta juurvilju juurde toob, aga siis möödaminev kits oleks sellestki veel pool ära söönud.

Neelanud umbes kahe kahvlitäiega oma salati alla, asetab M söögiriistad enda ette ja vaatab näljase hundi pilguga, kuidas raul rahulikult ja aeglaselt oma pitsat sööb.

Kui raulil hakkab kõht täis saama, märkab ta lõpuks M pilku.

’Kas sa tahad selle viimase lõigu pooleks teha?’ küsib ta viisakalt.

’Mul on kõht täis,’ valetab M, tema silmades leegitsemas otse paleoliitikumist pärit näljatuled.

Raul, kes pole kunagi päriselt hammustanud läbi mõningaid inimsuhtluse peeneid nüansse, kehitab õlgu ja neelab viimase tüki ka alla. Alles närides saab ta lõpuks aru oma eepilisest veast, kui M jälgib tema suu liigutusi samamoodi nagu võis kunagi jälgida näljane koopainimene, kuidas mingi tropp nende ühist viimast mammutilonti järab ja raul saab aru, et kunagi ta ilmselt selle eksimuse eest veel maksab.

Söönud-joonud, kes rohkem, kes vähem, asuvad raul ja M taas Amalfit avastama. See on väike tore linn, kus tõtt-öelda midagi erilist ei ole, kuigi peab tunnistama, et see on ilus. Turistiala saab ruttu läbi ning nad avastavad ennast kõndimas kaugele ülesmäge, kus turistide restoranid ja kohvikud asenduvad suurte sidruniaedadega ja turistide mulin vaikse veevulinaga, kus muidu linna all voolav jõgi poeb maa alt välja. Kusagil kaugel Amalfi tagumises otsas leiavad nad väikese trepi, mis viib lühikesele matkarajale jõe äärde ning raul ei saa teisiti kui vaikselt irvitada, et isegi nii turistilikus linnakeses kui Amalfi suudavad nad ikkagi kuidagi mingi matkamisvõimaluse üles leida. Rada lõpeb natuke ootamatult iidvana müüri all, kust vanade akvedukti varemete vahelt niriseb välja kristallpuhas jääkülm allikas ning mis oma varjulises jaheduses on ütlemata tore koht kus mõneks ajaks peatuda.

Ma ausalt ei tea mis asi see oli, aga see oli tore.

Seades sammud vaikselt tagasi turistiliku Amalfi poole, kõnnivad raul ja M üsna aeglaselt. Nad võtavad aega et jalutada vaikselt varjulistes sidrunisaludes, joovad paar jooki väikeses kohvikus kus omanik laseb ekstra valjusti Itaalia tümakat, külastavad paari katedraali, ostavad tänavalt hiiglasliku jäätise ja enne kui nad aru saavad, on nad praami peal edasi Salernosse.

Maailma kõige suurem sidrunijäätis sidruni sees.

Esimesel pilgul raulile Salerno ei meeldi. See tundub olevat selline… tavaline, nii erinev Sorrentost ja Amalfist, mis on täis turiste ja ilusaid vaateid. Salerno on täis normaalseid inimesi, kes teevad oma igapäevaseid normaalseid asju, ja see kuidagi tundub harjumatuna.

Leidnud oma üheks ööks broneeritud korteri, võtab M kaasa kõik nende reisi jooksul mustad riided ja läheb otsib üles paar tänavavahet eemal oleva pesumaja. Tulnud sealt tagasi loobib ta tuld ja tõrva ja ebatsensuurseid sõnu itaallastest poemüüjate kohta, kes olid keeldunud tema sularaha müntideks vahetama, kuid kuidagi sai ta ikkagi kõik nende mustad riided taas panna hästi lõhnama. Kindlust sai ka fakt, et sokkide kadumine on universaalne nähtus maailmas, kuna pesu pärast kokku pakkides avastab raul, et tal on sokke tunduvalt vähem kui ta M-le pesemiseks kaasa andis.

Lamades selili voodis, vaevleb raul kerge nohuga ja mõtleb, et peaks välja mõtlema, kuidas järgmisel hommikul oma erinevatest paaridest sokkidega Paestumisse saada, kus nad peaks tutvuma kreeka templitega, aga enne, kui ta suudab selle välja mõelda, jääb ta magama.