Pisike restoran Macka regioonis Istanbulis. Kuus laudkonda. Üheksa jooksvat kelnerit. Raul mõtleb et kohalikuks söögielamuseks võiks olla ju tore, istub maha ja tellib kebabi ja salati.
Üks kelner paneb raulile taldriku ette, teine toob kandikul salatikausi, kolmas tõstab salati rauli ette, neljas võtab taldriku ära. Raul võtab kätte kahvli, hakkab salatit sööma ja on jõudnud poole peale, kui tuuakse talle uus taldrik ja salati jaoks lusikas. Raul võtab lusika ja tõstab salati taldrikule nagu tsiviliseeritud inimene, tahab hakata sööma aga võta näpust, kahvel on juba ära viidud. Raul surkab lusika taldrikul olevasse salatisse ja siis viiakse salatikauss ära.
Ootamatult ja tellimatult tekib lauale pudel vett. Raul sirutab käe välja ja hakkab seda võtma, kui kõrvallauas olev kohalik hoiatab, et selle eest peab maksma. Raul tõmbab käe tagasi ning avastab, et vahepeal on eest kadunud salatitaldrik koos lusikaga. Jooksuga tuleb kelner, käes taldrik parmesani juustuga ja tahab seda panna rauli ette, aga raul hakkab karjuma, et ta ei taha selle eest rohkem maksta. Solvunud näoga kelner viib juustu ära ja kõrvallauas olev kohalik informeerib, et see on tasuta.
Raul ohkab ja tellib purgi kokakoolat. Natuke aega oodanud, küsib ta et kus ta koka on ja kelner raputab pead ja annab mõista et ta ei oska inglise keelt ja kutsub kellegi teise. See keegi teine ei oska ka inglise keelt ja nad kutsuvad koha omaniku. Koha omanik ei räägi ka inglise keelt ning tõlgiks võetakse suvaline möödakäija, kes tõlgib rauli küsimuse, et kus ta koka on. Kelnerid ja omanik laksavad käega vastu laupa, karjuvad natuke üksteise peale ja rüselevad koos külmkapi poole. Kunagi varem pole ühtegi pisikest kokapudelit sellise austusega lauda toodud kui raulile - omanik isiklikult toob purgi lauda, olles eskoritud kolmest kelnerist.
Raul võtab purgi tänulikult vastu, avab selle ja avastab, et vahepeal on ära viidud joogiklaas.
Raul kuukab otse purgist kokat ja ootab põnevusega tellitud kebabi, kui tuleb laialt naeratav kelner ja toob raulile uue taldriku ja kahvli. Natukese aja pärast tuleb veelgi laiemalt naeratav omanik ja toob kebabi, ning võtab lahkudes raulile värskelt toodud taldriku ja kahvli kaasa. Raul hakkab natuke karjuma ja küsib nii taldrikut kui joogiklaasi ja kahvlit ja saab tagasi kaks esimest, aga kahvlit mitte. Raul kallab viimase tilga kokat klaasi, rüüpab selle ära ja viipab, et ta tahab uut kokat. Kelner naeratab ja toob talle uue klaasi, nüüd on raulil neid kaks.
Imekombel ilmub mõne hetke pärast lauda ka kahvel. Kebab on hea, aga raske on seda ainult kahvliga süüa. Raul küsib omale noa ning nagu võluväel ilmub natukese aja pärast lauda uus joogiklaas, mille sees on lusikas. Raul põrnitseb natuke lusikat ja siis lõpuks hakkab sööma kebabi nagu filipiinod - hoiab kahvliga toitu paigal ja nüsib lusikaga, aga kolme joogiklaasiga ei oska midagi peale hakata. Lõpuks proovib ta ikkagi küsida uuesti uut kokat, kelner naeratab mõistvalt ja peagi on raulil lauas purk õunamahla.
See on ka koht, kus raul tõuseb püsti ja nõuab kõvahäälselt arvet, ning talle tuuakse arve mis on piisavalt suur, et selle eest saaks mõni Namiibia himbade küla ennast sada aastat ära toita. Raul ütleb, et maksab ainult salati ja koka ja kebabi eest, mitte umbes kahekümne muu rea eest mis on arvele lisatud ja naeratused kelnerite nägudelt kaovad ning paistab, et läheb löömaks.
Õnneks aga samal hetkel prahvatab kõrvaltänaval toimuv meeleavaldus, mida politsei vist parajasti teisest otsast laiali kihutab, samale tänavale kus raul tegeleb oma personaalse meeleavaldusega, ning kõik läheb sassi nagu pudru ja kapsad ja raul tõmbab segaduse käigus minema nagu vapper eestlane kunagi, jättes siiski enne söödud asjade eest piisavalt raha lauale - lihtsalt meelelahutuse eest.
Kohalik söögielamus missugune.
Väga hea lugu!
VastaKustuta