Reisimine on pildid ja lood ja Yangonis on neid lugematult.
Alasti väike poiss jooksmas mööda põlluserva, näeb rauli rongiaknal, peatub ja lehvitab.
Möödalibisevad põllud, kus rinnuni vees ringitampivad mehed mingeid veetaimi kultiveerivad.
Väike hütt, mille ees kaks inimest kõblastega halli kõva savimulda kaevavad - mees räbaldunud särgis, naine kaunis värvilises longyis - kohalik riideese, sisuliselt pikk kleit mida kannavad nii mehed kui naised.
Prügimäed, majad, põllud, reostunud ojade hingemattev hais.
Mees, kes näeb Maddyt akna peal pildistamas ja peidab oma pea ämbrisse.
Alasti paariaastane poiss magamas üksi rongijaama pingil, mitte ühtegi täiskasvanut läheduses.
Väike hütt raudtee kõrval, kus väike tüdruk omaette tantsib.
Vana naine, kellel on seljas tohutu koorem taimi, mida ta rongi ja rongist välja hiivab.
Väike tüdruk, kes sihikindlalt püüab müüa pudelivett hingehinnaga, kuni lõpuks Maddy ja raul leebuvad ja ostavadki.
Väikesed külad, kust kostab naeru ja kust on tunda grillide ja Birma toitude joovastavat lõhna.
Valimised on üks lugu, mida räägitakse veel aastate pärast. Esimesed demokraatlikud valimised veerandsaja aasta jooksul ja seda on näha - inimesed on kell kuus hommikul sadade kaupa võtnud ennast iga paari tänava tagant püsti pandud valimiskontorite juurde sappa võtnud. Tulemused tulevad hiljem, lõplikult saab kõik selgeks järgmisel aastal, kuid midagi olulist on õhus tunda.
See on miljonite inimeste usk, et seekord saavad nad mõjutada oma elu ja asjad hakkavad minema paremaks. See on õhkkond, mida kodus pole ammu enam olnud tunda. See on lootuse õhk.
Yangonis on rong, mis sõidab ringiratast ümber linna, läbi eeslinnade, põldude ja kõige muu ja see on sihtpunkt, kuhu raul, Sara ja Madeline- Maddy - oma sammud seavad. Kolmsada kyati ja kolm tundi on väga väike investeeering, et tutvuda linnaga põhjalikumalt. Paar kilomeetrit lõõskava päikese all jalutamist hiinalinnast raudteejaama ja vana logu rong pakub tervitatavat varju.
Rong rappub ja hüppab ja tundub, et kohe-kohe jookseb rööbastelt maha. Enamik sõitjatest tunduvad olevat turistid kes kõõluvad akendel ja klõpsivad. Raul okupeerib endalegi ühe akna ja kuigi tal pole väga palju võimalust pilte teha, jätab ta neid endale meelde.
Alasti väike poiss jooksmas mööda põlluserva, näeb rauli rongiaknal, peatub ja lehvitab.
Möödalibisevad põllud, kus rinnuni vees ringitampivad mehed mingeid veetaimi kultiveerivad.
Väike hütt, mille ees kaks inimest kõblastega halli kõva savimulda kaevavad - mees räbaldunud särgis, naine kaunis värvilises longyis - kohalik riideese, sisuliselt pikk kleit mida kannavad nii mehed kui naised.
Prügimäed, majad, põllud, reostunud ojade hingemattev hais.
Mees, kes näeb Maddyt akna peal pildistamas ja peidab oma pea ämbrisse.
Alasti paariaastane poiss magamas üksi rongijaama pingil, mitte ühtegi täiskasvanut läheduses.
Väike hütt raudtee kõrval, kus väike tüdruk omaette tantsib.
Vana naine, kellel on seljas tohutu koorem taimi, mida ta rongi ja rongist välja hiivab.
Väike tüdruk, kes sihikindlalt püüab müüa pudelivett hingehinnaga, kuni lõpuks Maddy ja raul leebuvad ja ostavadki.
Väikesed külad, kust kostab naeru ja kust on tunda grillide ja Birma toitude joovastavat lõhna.
Kolm tundi rongis ja pilte saab palju. See on Myanmar. Et pildid ei ununeks, algab rongist lahkumise hetkel paduvihm, mis muudab suure osa linnatänavatest jõgedeks.
Õhtul saabuvad hostelisse uued inimesed. Taanlasest kirjanik, kes veedab peamise osa ajast lamades palja ülakehaga voodis, rääkides Birma valimistest ja ajaloost ja demonstreerides niburõngast, mida Maddy, kes on just oma ninarõnga üles leidnud, kerge kadedusega piilub. Ameeriklane Connor. Poolakas Agniezska. Hiina tüdruk, kelle nimest keegi aru ei saa. Belglane, kes astub sisse ja kaotab esimese asjana ära oma mobiili ja kolib kohe välja.
Koos Connori, Agniezska ja Maddyga ründab raul ka kohalikku kino, et tutvuda James Bondi uute saavutustega. Kinos meeste wc ajab igalt poolt üle ja film on inglise keeles ilma birmakeelsete subtiitriteta, nii et birmalases sellest väga aru ei saa ja selle asemel veedavad aega mobiilidega filmides ja kõvahäälselt rääkides ja enamik neist lahkub poole pealt, jättes kinno istuma üksnes väliamaalased.
Ühtlasi leiab raul omale reisikaaslased Kalawi ja sealt edasi Inle järve juurde minekuks - iirlastest paar Jenny ja Martin.
Viimane õhtu ühikatoas. Inimesed, kes on üle maailma kokku tulnud, keda ei seo mitte miski peale selle, et nad on kõik kusagile teel ja nad on vaid hetkeks juhuslikult sattunud samal hetkel samasse riiki samasse linna samasse hostelisse samasse tuppa, istuvad, lamavad, räägivad reisilugusid, naeravad, vaatavad youtubest videot Austraalia madudest ja peavad edasisi plaane. See on sotsiaalne ja rahulik ja sõbralik nurgake riigis, kus miljonid inimesed on kleebitud tänavatel, kodudes ja poodides televiisorite ette, linnas, mis on täis lootust.
Kommentaarid
Postita kommentaar