Otse põhisisu juurde

Teekonnast Mandalaysse

Kell pool viis hommikul, kui raul oma mugavast voodist välja veereb, on Bagani ööõhk üsna jahe. Ees vastuvõtulaua taga magab rootslasest 24h valves olev töötaja ja terrassil tukub habetunud austraallane Brandon, seljakott kõrval - ilmselgelt samuti tulemas praamile. Taevas on pilves ja tähed ei paista ja Bagani öö on must nagu surma perseauk.

Yoav ja Szilvia ronivad samuti mingi hetk välja, naeratus suul ja pohmell silmades. Õnneks pole vaja sotsialiseeruda ja igaüks elab oma vaikses Mandalay õlle jääknähtudest koormatud valumullis kuni takso saabub ja transpordib kõik  praamile. Kiire vaidlus taksojuhiga- kas kokkulepitud summa oli 8000 või 12 000 kyati, seda ei mäleta enam keegi, kõige vähem taksojuht - ja praam kohe stardib. Praami puhul on tegemist üllatavalt töötava alusega, laiad istmed pardal ja katusealustes, lisaks piisavalt madalad raudtalad igal pool et raul saaks pidevast pea äralöömisest püsiva ajukahjustuse.

Lisaks rauli seltskonnale, mis on märkamatult adopteerinud ka Brandoni, ronivad mööda kitsast planku praamile üks belgia paar ja mõned identifitseerimatust rahvusest tüübid, kes okupeerivad kiiresti reelinguäärsed istmed ja jäävad magama enne, kui praamile hääled sisse pannakse. Szilvia tunneb belglastes ära paari, kes mutusid tema bussisõidu Indle järvelt Bagani maailma hullemaiks kogemuseks seoses liiga alla lastud tooliseljatoega ja ta kõnnib mõtlikult edasi-tagasi, pomisedes omaette, et kui kurb oleks kui pika teekonna jooksul belglastega midagi ootamatut ja ebameeldivalt märga juhtuks.

Päike pole veel tõusnud, kui paadile pannakse hääled sisse ja 11-tunnine trip mööda Irrawaddy Mandalay poole algab ja raul mõtleb et sellest tuleb piiiiiiiiiiiiiiiiikkkk reis. Samas tõuseb päike ja raul unustab igasugused muremõtted ja kusagil ajusopis vaikselt koputava peavalu, ning mattub lootusetult hommikuse päikesetõusuvaimustusse.

Myanmari päikesetõusud on eranditult imelised. Need algavad roosakasoranžilt nagu Laose munkade rüü ja aeglaselt värvuvad veripunaseks nagu Myanamari mungarüü, ning mida kõrgemale ronib päike, seda elavamaks muutub ümbruskond. Kaldad, mis vaid hetk tagasi olid vormitud hallid varjud, muutuvad erkrohelisteks riisipõldudeks ja kuldseteks stupadeks ja punasteks iidseteks templiteks ja Irrawaddy mustjas vesi võtab roheka tooni, millelt peegeldub tõusev päike ja väikesed valged pilveribalad. Raul mõtleb, et seda vaatepilti võiks vaadata tunde ja talle meenub, et tal ongi tunde, ja nii ta sätibki ennast parda äärde mugavasse tooli istuma, paneb kaela ümber laevameeskonna poolt lahkelt pakutud helesinise teki, mille peale on tikitud roosad hiired, mässib paljad varbad nii armsaks saanud sooja lilla-mustaruudulisse longyisse, paneb üle pika aja taas pähe kõrvaklapid ja imetleb vaatepilti.

Päikesetõus kestab igaviku ja isegi kui see on läbi ja värvikirevus on taandunud igapäevaseks Myanmari maastikuks, siis raul peab tunnistama, et see paadireis on üks kõige rahulikumaid ja ilusamaid osi selle Kagu-Aasia reisi ajal. Aeglaselt libiseb mööda Myanmari maastik, kalamehepaadid, kuldsed rannad, rohelised põllud, metsaribalad, väikesed külad, Irrawaddy rohelised veed, muusika rauli kõrvades, raamat käes, tuuleõhk juustes ja tund tunni järel möödub märkamatult. Vahepeal serveeritakse praetud riisi ja vahepeal magab pool laeva pohmelli välja, Brandon ja Szilvia ajavad tagatekil mingeid oma asju, Yoav vahepeal arutab rauliga, et kust Mandalayas võiks ta leida haakristidega longyit mida raul Inle järvel poes nägi - iroonilisel kombel on Iisraelis sündinud Yoavil antisemiidist sõber, kellele ta aeg-ajalt igasugust natsidega seonduvaid asju kingituseks saadab -  aga muidu on vaikus ja rahu ja tasaselt mööda Irrawaddyt liikuva praami vaikne mürin.

Mandalayle lähenedes hakkab üha enam tekkima rauast kohmakaid sildu ning terveid kuldseid templikomplekse ja hiiglaslikke kullatud laevu, mis ilmselt on kirjeldamatult maitsetud ujuvhotellid ja kaugelt liiga varakult saab see paadireis läbi. Mandalay paadisadamaks on libe mudane kaldanõlv poollagunenud betoontrepiga ja juba enne, kui turistid mööda kitsast planku maabuda jõuavad, koguneb nende ümber hord taksojuhte, igaüks oma teenuseid pakkumas kõvema häälega kui järgmine.

Szilvia on oma ööbimise broneerinud turu lähedale kesklinna, samas kui raul ja Yoav on ennast bookinud äärelinna ja Brandon on üldse kodutu, ja nii lahkub Szilvia Raulist, Yoavist ja Brandonist, lubades veel hiljem kohtuda, ja ülejäänud kolm mahutavad ennast lahtise kastiga pisikesse veoautosse, et sõita oma ööbimiskohta - Yoe Yoe Lay külalistemajja. Tulles Inle järve ja Bagani suhteliselt vaiksetest turistikeskustest, ründab Mandalay külastajate kõiki meeli - vürtsikad tänavatoidulõhnad segatuna miljoni auto heitgaasidega, tuhat erinevat värvi riidehilpu inimeste seljas, kõrvulukustav liiklusmüra ja üle selle röökivad tänavaruuporid, mis birmakeelseid kõnesid üle kõige lämistavad, tänavaaugud, mis raputavad sisikonna segi. Mandalay pritsib elu igast poorist ja isegi Yoav, kes on korduvalt rõhutanud, kuidas ta eelistab vaikseid ja looduslikult kauneid kohti oma reisimise käigus, tunnistab veel enne külalistemajja jõudmist, et talle meeldib Mandalay.

Külalistemaja perenaine on kõikidest sõbralikest inimestest, keda raul on senini kohanud, kõige sõbralikum. Üle näo naeratav hiinlasest tädi, kes võtab kõiki külastajad isiklikult vastu, tekitab esimese hooga tunde, et sa ei taha külalistemajast ega tädist, keda koheselt hakatakse mamaks hüüdma, kunagi lahkuda. Raul näeb, kuidas paar lahkuvat turisti pisarsilmil mamat kallistavad ja lubavad, et tulevad veel tagasi ja mõtleb, et kas ongi tal äkki nii väga vaja edasi Hsipawsse minna trekkima, miks mitte veel viimased päevad niisama Mandalays tsillida.

Vähimagi probleemita suudab mama Yoavile ja raulile pähe määrida järgmiseks päevaks ka Myanmari kokanduskursuse koos väiksemat laadi linnaekskursioonidega ja peale õhtusööki lähedalasuvas restoranis - kus keegi ei mõika sõnagi inglise keelt mille tagajärjel tellitud toitude asemel tuuakse lauda sootuks teised toidud - uinudes väikeses, aga puhtas kuuekohalises ühikatoas, mõtleb raul, et talle meeldib Mandalay.

Kommentaarid