Otse põhisisu juurde

Teekonnast Kalawist Inle järveni (3)

Viimane päev ja viimased kilomeetrid.

Päike, mida pole õieti kaks päeva näha olnud, ujub lõpuks ometi välja. Vihmapilved on lõpuks ometi läinud ja kõik ohkavad kergendunult, koorivad soojad riided seljast ja saavad päikesepõletuse. Öine niiskus on kristalliseerunud hiiglaslike kirjute ämblike võrkudesse, mis on ehitatud risti-rästi üle tee.

Külavaheteed asenduvad maanteedega, põldude kõrval kasvavad hiiglaslikud pühad banyan-puud ja raul ja Yola ei suuda vastu panna ja ronivad ühe sellise alumiste harude otsa ja peaaegu ei kukugi alla.

Inle järvele pääsemiseks peab maksma sissepääsutasu, vastavalt soovile kas 10 dollarit, eurot või 13 000 kyati. Seal kohtutakse ka ameeriklaste grupiga kes on öö otsa joonud ja nüüd tuigerdavad hirmsas pohmellis viimaseid kilomeetreid ja soovivad, et nad oleks surnud. Paar inimest grupis olid nina nii täis võtnud et olid öösel wcsse minnes ära eksinud ja polnud enam oma maja üles leidnud ja lõpuks astunud suvalisse külamajja sisse ja varisenud seal köögipõrandale magama.

Päike on muda kuivatanud, samm on kerge ja vestlus elav. Yola demonstreerib erinevaid mänge ja taimi, raul ja Jenny õpetavad teda inglise keeles eri sõnu kirjutama, Ben ja Matt ja Martin on moodustanud omaette gängi ja kõigil on lõbus ja päike paistab ja raul mõtleb et täitsa tore on. Tee viib eemale põldudest, kaljude kõrvalt mööda ja teisel pool sügavat orgu sinetab Inle järv. Viimane teerada orust läbi vaja veel läbida ja kõik on elusalt ja tervelt matkaga ühel pool.

Orust läbi viib kivine tee - teravad kivid turritavad teest välja ja kivirahnud ääristavad seda ja kuna see on varjus, siis on teerada libe ja mudane. Yola läheb mööda kitsast ja libedat rada ettevaatlikult ees ja manitseb aeglaselt liikuma ja raul vaatab ja näeb, et vasakul on mitmekümnemeetrine järsk mäekülg, serva katmas rohttaimed ja põõsad. Tore koht kus kukkuda - kas kukud peaga vastu kive või veered mitukümmend meetrit mööda mäekülge alla, kus sind juba sõbralikult ootab suurte rahnude kivine embus. Raul, kelle sandaalid on mudast libedaks muutunud, liigub teokiirusel edasi, hoides kividest kinni ja peas mängimas mantra 'samm ja samm ja ma ei kuku.'

See on see koht, kus rauli ees liikunud Jenny libiseb ja kukub selg ees mäeküljest alla.

Raul pole päris kindel kuidas ta liikuma saab, aga paari sekundiga on ta ületanud vahemaa Jennyni. Tüdruk on selili, üle serva, libisemas läbi väikeste põõsaste allapoole, kui raul, maandudes põlvili mudas, saab tema jalast kinni ja hoiab teda paigal, kuni Yola ja Martin kohale jõuavad ja aitavad Jenny tagasi teele sikutada. Kukkumisest saadud sinikaid saab Jenny veel kaua kanda, kuid kõik pääsevad elusalt ja tervelt ja adrenaliini jagub kõigile.

Rohelistest mägedest ümbritsetud Inle järv sinetab ja viimased sammud ja paat ootab, et viia inimesed Nyaung Schwesse - linnakesse järve kaldal. Hüvastijätt Yolaga on nukker - kõikidest giididest, keda raul on kohanud, on tema üks parimaid - kuid enne lahkuminekut annab Yola pühaliku lubaduse raul ja teised kutsuda oma pulma.

Ja istudes paadis ja sõites läbi vesiroosisalude ja lehvitades Yolale on raul korraga nukker ja rõõmus. Inle järv on siinsamas - tume vesi, vaiadel majad, kalamehepaadis, kuldsed stupad külvatud mööda rohelisi mäekülgesid ja lubavad uusi avastusi, kuid raulil on ka tunne, et sellist matka niipea elamuste mõttes ei ületa. Oli vihma ja märga ja ebameeldivust, kuid oli ka lummavaid vaateid, inimeste  igapäevaelu ja tunde ja tunde jalutamist läbi kauni ja metsiku maastiku.

See oli 64 unustamatut kilomeetrit Myanmari.






Kommentaarid