Otse põhisisu juurde

Reisi lõpust

Bangkoki hostelis on õhk testosteroonist paks.

Klaasseina taga vannitoa kivipõrandal, rätik pehmenduseks külje all, teeb musklis noor eurooplane istessetõuseid energiaga, nagu püüaks ta purustada otsaesisega oma munandeid, häälitsedes nagu kiimas merilõvi. Lõpetanud istessetõusud, jätkab ta kätekõverduste ja teiste harjutustega,vahepeal piiludes, kas toasolijad ikka näevad mis ta teeb.

Teine poiss teeb voodite vahekäigus kätekõverdusi ning puhiseb kurnatult. Kõrvalolevast ühikatoast piilub sisse särgitu indialane, kuldkett kaela ümber ja vaatab mõtlikult harjutajaid. Tema selja tagant poeb välja teine, seekord särgitu ja püksatu india poiss, kaks kuldketti kaelas, ja läheb aaaaaaaeeeeeegggglllaaasselt harjutajatest mööda duši alla. Välisuks avaneb ja sisse astuvad kaks rootslast, kaasas kilisev kott õllepudelitega ja istuvad harjutajatele ja alasti indialastele tähelepanu pööramata voodile ja võtavad õllepudeli ette. Paraku pole neil avajat ja olles edutult püüdnud pudelit avada hammaste ja silmakoopaga, löövad nad pudelikorgi vastu voodiraami, pudel läheb katki ja tuba saab õlut täis. Rootslased karjuvad natuke aega üksteise peale, siis võtab üks neist järelejäänud pudelid kaasa ja läheb minema, teine viskab killud ära, keerab voodile külili ja kahe minuti pärast norskab.

Raul vaatab seda kõike oma ülemiselt narilt ükskõikselt. Ta ei taha Aasiast ära minna.

Raulil pole Bangkokis suunda. Ta hulgub sihitult tundide kaupa mööda tänavaid, äraolevalt väldib auto alla jäämist, kolab ringi kaubanduskeskustes, kuid ei osta midagi, kõnnib mööda vaatamisväärsustest ja muuseumitest sisse astumata. Ta mõtleb et läheb vaatab kuningapaleed, kuid nähes, et seal ootab vormitus järjekorras sissepääsu pool Hiinat, keerab ta otsa ringi ja jalutab läbi Khaosan roadi hiinalinna ja sealtkaudu tagasi Sukhumviti suunas. Tänavad on täis 7-Eleveneid ja lääne turiste, kes vadistades meeletute hindadega turistipoodidest kraami ostavad. Tuktukijuhid hõiguvad ja raul näeb, kuidas petturid värskelt saabunud turistid oma piiramisrõngasse võtavad. Üsna pea on turistid tuktukiga teel lähimasse turistikasse, ise arvates, et nad sõidavad odava hinnaga Bangkoki parimate vaatamisväärsustega tutvuma.

Raul jalutab läbi Bangkoki kisa ja kära ja värvide ja lõhnade seda eriti tähele panemata. Aasia on muutunud normaalsuseks, pidev liikumine ja kõigi tajude ülekoormus harjumuspäraseks. Reisi lõpp aga on õhus, viimane päev veel, ning selle asemel, et tunda rõõmu ümbritsevast ja võtta seda vastu ning elada selle sees, raul distantseerib ennast  ümbritsevast - liiga vara peab sellest kõigest loobuma.
Kuid lõpuks, tulles välja oma melanhooliast, kehitab raul õlgu. Aasia on ja jääb - ja isegi kui raul on ajutiselt siit eemal, tuleb ta tagasi, liiga palju on veel avastamata ja kogemata. Mõned kuud, vahest aasta - kuid siis on raul taas lennukis, teel Bangkokki või Kuala Lumpurisse või jumal teab kuhu, seljakott seljas ja uued teed ootamas. Aasia kutsub alati, avastama, vaatama, kuulama ja kirjutama lugusid. See on seal, alati seal, vaid lennupileti kaugusel, ootamas, naermas ja elamas oma kaootilist igapäevaelu. See on koht kus raul tunneb ennast alati nagu kodus ja kus ta tunneb ennast oodatud nagu kodus - kodu, kus sa viskad maha seljakoti, ütled teistele reisijatele tere ja lähed võtad tänavalt kausitäie nuudlisuppi või pho bod või mohingat või praetud riisi.

Ja nii raputab raul maha kurvameelsuse, naeratab lähedalolevale tänavatoidumüüjale, ostab omale grillitud kalmaari ja suundub lõpetama viimaseid vajalikke asju. Ta leiab kõrvaltänavalt kookospähkli ja luristab selle rõõmsalt ära, visates koore 7-Eleveni kõrval olevasse prügikasti. Ta leiab sealtsamast lähedalt supiurka, kus tehakse suurepärast nuudlisuppi ja helbib seda, istudes tänavaservas tillukesel plastiktoolil, samas kui rollerid otse rauli laua kõrvalt mööda põrisevad ja ta tunneb ennast paremini kui ükskõik millises Tallinna restoranis istudes. Ta leiab taldrikutäie kleepuvat riisi taevalikult mahlase mangoga ja pudeli laimimahla mis maitseb paremini kui valdav osa asju mida ta Eestis tavapäraselt sööb või joob. Raul matab ennast need viimased tunnid jäägitult Kagu-Aasiasse, sellesse pulbitsevasse, mõistetamatusse, maagilisse, hingematvasse, kaootilisse ja südamlikku maailmaossa.

Kusagil seal on ta sõbrad. Kusagil, praeguseks Tai lõunaosas, on Sara, mediteerimas, otsimas oma elus tasakaalu. Kusagil Laoses on punapäine Jenny koos Martiniga, jätkamas oma aastast reisi. Kusagil Mandalays on Agniezska, kellega raul lõpuks ei kohtunudki peale lahkumist Yangonist. Kusagil Hsipaw mägedes on Yoav, otsimas loodusimesid. Kusagil teadmatuses  on Szilvia, jätkamas oma aeglast teed koju Ungarisse. Kusagil seiklevad Maddy ja Connor, Kata ja Corrina, juba koju Pekingisse on jõudnud pisike hiinlane Fa Zhen. Kusagil seal kõnnib Yola lõpututel Myanmari põldudel järgmiste turistidega ja Vanaisa joob õhtuti viskit ja mõtleb uhkusega oma lapselapsest. Kusagil seal jalutab Ko Ko Win ja otsib turiste, keda Yangonis ringi vedada. Kusagil seal on kõik need, kelle elu raul selle seitsme nädala jooksul puudutas ja kes jätsid temasse oma jäljed. Kusagil seal on iga päev uued lood ja varsti, peagi, on raul tagasi siin, kõndimas taas mööda kaootilisi  ja joovastavaid tänavaid, hulkumas mägedes ja metsades ja jõgedel, otsimas elamusi ja seiklusi ja kogumas uusi lugusid, mida rääkida.

Kommentaarid