Otse põhisisu juurde

Inle järvest

Raul kihutab paadiga mööda Inle järve sinakaspruuni pinda nagu ajaks teda taga tuhat hullunud deemonit.

Inle järv on suur, 22 km pikkune järv, raamistatud rohelistest mägedest ja kus elab hordides erinevate Myanmari hõimude esindajaid. Raul on kuulnud palju järve sinisest veest ja kalameestest ja kuidas järve peal elatakse ja kui maaliline see kõik on ja puha. Raul on kuulnud puutumatust loodusest ja autentsest hõimuelust ja kohalikest käsitööturgudest ja imelistest pagodadest. Raul on kuulnud kui tore on rentida paat ja sellega kruiisida mööda vaikset järvepinda.

Nendel juttudel on peaaegu tõepõhi all. Tõsi on ka see, et Inle järv on korralik turistiurgas.
Olles edukalt jõudnud oma hotelli ja imetlenud meeldivaid auke seintes ja mitte kinni käivates akendes, mis ilmselgelt tagavad toas hea õhuringluse, veedab raul, kes on matkamisest endiselt kutu, kogu päeva lihtsalt Nyaung Shwe linnas kolades ja longyisid ostes ja jõuab selleni, et omale broneerida lõpuks järveleminekuks paat koos juhiga, alles hilja õhtul kus hinnad on juba üleval. Samas, elame vaid üks kord, ja raul maksab küsitud 22 000 kyati ära ja on järgmisel hommikul, olles öö otsa pidanud eepilist ja ette kaotatud võitlust hotelli katkistest akendest sissepressiva miljardi putukaga, paadisadamal kohal nagu viiskümmend kyati. Tuur peaks kestma õhtul kella neljani ja kella kuueks on raulil ostetud bussipilet Bagani. Paadijuhtideks on tal kaks punaseks värvitud juustega teismelist ja raul mõtleb et tore, kuuleb kuidas noored elavad.

Paraku ei räägi kumbki poiss õieti sõnagi inglise keelt, aga vähemalt nad naeratavad laialt, tehes keha- ja puuinglise keeles selgeks, et esimene põnev peatus on kohalik käsitööpood ja siis järgmine on kohalik suveniiripood ja seejärel läheme kohalikku teepoodi ning kindlasti ei jäta külastamata kohalikku riidepoodi ning muidugi ka ehtepoodi. Ja kusagil vahepeal vahest siis äkki näeme midagi vaatamisväärset ka.

Raul, kes on minevikus piisavalt traumasid saanud turistipoodidega, kuhu inimesi veetakse ülehinnatud träna ostma kuna õnnetu turisti sinnavedajad saavad iga ostu pealt vaheltkasu, selgitab sõbralikult, et tema ei lähe ei ühte, teise ega kuuendasse poodi vaid tema vaatab järve ja külasid ja muid asju. Poisid selgitavad et muud asjad ongi poed ja külad ja järv pole üldse nii huvitavad.  Raul vehib kätega et siis on kurb, aga et tema ei kavatse ühtegi poodi minna, ja poiste suudelt kaovad naeratused ja näod muutuvad morniks. Paadile pannakse siiski hääled sisse ja võetakse suund Indein küla poole. Poisid kütavad mööda järvepinda nii nagu jaksavad, vesi pritsib igasse ilmakaarde ja moodustab väikeseid vikerkaari ja ilmselgelt on poiste soov saada tuuriga kärmelt ühele poole, või siis paadi raputamisega loodetakse raul üle parda kukutada.

Järv on paksult täis turistipaate, pardal hordide kaupa turiste, sõidavad sinkavonka igal pool. Mõned üksikud kohalike paadid on ka ja sikutavad järverohtu ja mõned kalamehepaadid ka, aga kalamehed kükitavad niisama paadis kuni mõni turistipaat läheneb, krabavad siis paadipõhjast juba pikemat aega surnud õnnetu kalapoja kätte, lasevad turistil pilti teha ja siis küsivad raha. 

Indein küla juures visatakse raul ilma tseremoonitsemata paadist välja ja öeldakse, et mine vaata, et on turg ja mingid pagodad. Raul siis läheb ja vaatab, omamata vähimatki aimu mis värk on. Tuleb välja, et värk on turistiturg kus müüakse tavapärast hiina kaupa ja kus mõned õnnetud kohalikud on väljas pataka päikese käes kuivanud juurikatega, jätmaks muljet otsekui oleks tegemist päris turuga. Turg on paksult täis pakettreisidega saabunud eurooplasi kes silmade särades ostavad meeletute hindadega kokku igasugust kila-kola.

Teisel pool turgu aga avastab raul hirmsa hulga iidseid pagodasid ja stupasid, osaliselt mattunud metsa, osaliselt lagunenud mis on äärmiselt vaatamist väärt. Samas pudeneb ka igast pagodast välja hord pisikesi poisse, kõik veendunud, et raulil on kirjeldamatult palju vaja nende käest erinevaid riidehilpe osta. Raul, kangelaslikult pidades mõnda aega vastu survele ja vaadates kauneid liaanidest kaetud varemeid, vannub lõpuks hordi ees alla ja põgeneb nende pealetükkiva massi eest ja avastab ennast peagi keset metsa külateelt ja mõtleb, et soh, nüüd mis. Õnneks jalutab mööda külateed väike turistigrupp giidiga ja raul mõtleb, et läheb ja vaatab siis et kuhu nad on minemas ja kõnib grupil sabas, tehes süütut ja natuke kohtlast nägu kui giid vahepeal pahaselt üle õla vaatab. Tuleb välja, et ülevalpool küla on massiivne äge stupade ja pagodade kompleks, mida saab rahulikult avastada, imetleda iidseid stupasid, osaliselt renoveeritud ja kullatud, ilma, et sada tuhat müügimeest sul seljas elaks.

Kui grupp turiste tagasiteele keerab siis raul aga märkab veel ühte kullatud stupat künka otsas. Selget teed sinna ei vii, aga raul, kes on Myanmaris matkamisega karastunud, ronib mööda kitsaid teerajakesi ja mädanenud treppe üles künkatippu, kus istub igavlev poiss ja küsib esimese asjana raha. Vaated künka otsast on aga imelised - sinine järv ja kullatud stupadekompleksid raamistatud roheliste mägedega.

Tagasi paadipoiste juurde jõudes on poiste kõhud tühjad ja nad selgitavad, et  nüüd lähevad nad kõik restorani. Raul ütleb et ok ja peale lühiajalist paadisõitu on nad järgmises külas, kus kõrgub hiiglaslik tempel. Poisid pargivad paadi restorani ette kai külge ja selgitavad, et nad kõik söövad seal. Raul vaatab kosmiliste hindadega menüüd ja sees istuvate turistide nukraid nägusid ja ütleb, et tema küll seal ei söö. Poisid ütlevad et see on odav ja hea, parim restoran kogu järvel. Raul ütleb et väga hea, las siis poisid söövad seal head toitu, tema läheb mujale halba toitu otsima. Poiste näod on veel mornimad, aga raul leiab paar tänavat eemalt kena kohaliku urka, kus poolteise tuhande kyati eest (ca euro ja mõned sendid peale) saab massiivse koguse suurepärast nuudlisuppi ja kõrval sööva kohaliku pere väikese lapsega peitust mängida.

Külastanud ka templit - põhiline väärtus on sealsed iidsed Buddha kujud, mida külastajatel on võimalus hea õnne jaoks kuldvärviga katta, mistõttu on kujud paksu kullakihi all ammu kaotanud igasuguse vormi - viivad väga mornid poisid rauli veel paari templisse ja kloostrisse ja seejärel tagasi hotelli. Kella neljani kestva tuuri asemel on raul kell üks tagasi. Õnneks põkkub raul tänaval taas Jenny ja Martiniga ja tutvustab neile tänavatoidu võlusid ja leiab veel paar toredat longyisid müüvat poodi.

Kell seitse istub raul Bagani sõitvas bussis, tema kõrval ameeriklane, kes esimese asjana oma silmaläätsed bussipõrandale pillab ja neid aktiivselt otsima hakkab. Kui buss teeb õhtusöögipeatuse kaks tundi hiljem, siis ameeriklane pole neid endiselt leidnud.

Kommentaarid