Otse põhisisu juurde

Mandalayst (2)

Raul istub rätsepaistmes voodi peal ja jutlustab reisimisest.

Kolme päeva jooksul, mille ajal rauli keha peab aktiivset võitlust iseenda vastu, seab raul oma hostelitoas üles reisinõustamiskeskuse. Iga päev voolavad tema toast läbi uued turistid - ungarlased, sakslased, austraallased, hollandlased, uus-meremaalased, prantslased, inglased - kõik nad värskelt saabunud Myanmari ja nende silmad on täis seda esmast jahmumist mis ikka tabab inimesi, kui nad on värskelt maandunud ja läbi Kagu-Aasia metropolise oma hostelisse jõudnud. Need silmad ütlevad, et nad ei tea mida teha ja kuhu minna ja JEESUS KRISTUS SELLEL KARVASEL TÜÜBIL SIIN MINU TOAS ON TOIDUMÜRGITUS, ISSAND, KUI MINA KA SELLE SAAN, MIDA MA SIIN SÖÖN OMETI, MIKS MA SIIA TULIN, APPI. 

See on see koht kus raul naeratab oma habetunud naeratust, ulatab oma voodist tervituseks käe ja küsib, et kes uus saabuja on ja kust ta tuleb ja edasi järgneb juba lihtne reisinõustamine. Raul räägib Bagani templitest ja Inle järve kalameestest ja Yangoni hiinalinnast ja matkamisest mööda Myanmari maastiku. Ta räägib Ostello hostelist Baganis ja Agga hostelist Yangonis ja sõpradest, keda ta on oma reisimiste jooksul kohanud. Ta räägib Vietnamist - Hanoi suppidest ja Sapa kodumajutusest, Hoi Ani maagiast ja Saigoni metsikust elujõust. Ta räägib Singapuri toidust ja Filipiinide randadest ja Laose vihmametsadest ning Luang Prabangi imelisest õhkkonnast. Ta räägib kõigest, mida ta on on kogenud ja noorte kogenematute matkajate silmad säravad. Seejärel räägib raul Eestist ja selle saartest, lumest ja suvest ja Pärnu randadest ja Saku õllest, Tallinna vanalinnast ja Emajõest. Kui inimene on andnud lubaduse järgmise reisi ajal Eestit külastada, siis raul noogutab rahulolevalt oma kõrgelt voodilt ja teab, et ta on teinud head tööd. Halvemini läheb nendel, kes on parajasti ülikoolis õppimise eas, kuna nendel õnnestub kuulata ka Eesti tasuta kõrgharidusest ja startuppidest ja kõigest muust.

Kõike seda räägib raul, rätsepaistmes istudes voodil, jüngrid istumas põrandal ja kuulamas ja küsimas suurte silmadega küsimusi. Raul räägib ja jagab õnnistusi - kellega ta on rahul, need saavad ööbida Baganis meeldivas hostelis, kellega ta rahul pole, siis need peavad öösiti Inle järvel sääskedega maid jagama. Ühtlasi õpetab ta neid Aasias sööma tänavatoitu ja tingima taksodega ja räägib õigetest kohtadest, kus vaadata päikesetõusu ja jüngrid noogutavad ja naeratavad ja kuulavad, mida guru räägib. Seejärel jooksevad jüngrid alla mama juurde broneerima omale bussipileteid ja järgmisel hommikul on nad läinud, laiali Myanmari peale, avastama seda suurt ja ilusat riiki, võib-olla healk juhul isegi terakene targemalt kui Mandalaysse jõudes.

Kolmandaks päevaks aga saab raulil haige olemisest villand. Yoav on läinud - patsutades enne äraminekut raulile õlale, jättes talle kosumiseks paki Pringlesit ja lahkudes sõnadega 'kui toidumürgitus sind ei tapa, siis see kraam kindlasti tapab - ja kui mitte, siis näeme Eestis' - ja läinud ta on Hsipaw suunas ja raul on jälle üksi, jüngreid arvestamata. Õnneks on kolmandaks päevaks raulile ka eluvaim juba mingil rudimentaarsel tasemel taas sisse pugenud, ja kuigi ta ilmselgelt on tühi kõigist vedelikest, siis on haigus kontsentreerinud tema suitsidaalset meelt, ja nii ta laenutab jalgratta, loob soojad sidemed värskelt saabunud inglise laulja ja näitleja Corrinaga ja nad asuvad koos jalgratastel teele läbi Mandalay liikluse, et vaadata mõningaid kohalikke vaatamisväärsusi.

Mandalay liiklus on iseenesest meeldiv hübriid maanteeaukudest, valel pool asuva rooliga autodest ja heitgaasidest, mida on kõvasti marineeritud hullumeelsuses ja vürtsitatud mõne tonni tšillipipra ja igal pool lendleva halli tolmuga. See on liiklus, kus reeglid justkui kusagil on kunagi eksisteerinud, aga igaüks mäletab neid erinevalt ja vastavalt on siis tehtud juurde ka oma individuaalsed reeglid, mida aga alati ei viitsita nagunii jälgida ja üldse, mis kuradi reeglid heh, anname, kurat, lihtsalt gaasi. Ristmikule jõudes sõidavad kõik ennast sinna suure hurraaga troppi, ja siis harutavad ennast jupphaaval lahti, ristmikult välja jõudes annavad nad gaasi nagu jaksavad, et esimesena jõuda järgmise ristmikuni ja sinna tropp tekitada.

Sellisesse puntrasse tüürib raul enda ja Corrina rattad selle turisti rõõmsa enesekindlusega, kes on veendunud, et TEDA küll ometi beetlipähkli-üledoosist segi kamminud rekkajuht ei pea tühjaks kilekotiks ega aja teda alla.

Natukene aega selles pudrus sõitnud, keerab raul kõrvaltänavale. Peeglit pole, aga kõõritades tundub talle, et habe on võtnud märkimisäärselt hallikamaid toone juurde. Võib olla tolm, aga võib olla ka kirjeldamatu kogus närvirakke, mis veel pool tundi tagasi olid rauli närvisüsteemis kenasti olemas ja mis praeguseks on lahkunud elavate kirjast.

Kõrvaltänavatel on liiklus aga tunduvalt rahulikum ja raul ja Corrina saavad isegi vahepeal ümbrust vaadata. Väljaspool peatänavaid käib Mandalay elu nagu muiste - inimesed küpsetavad, koristavad oma elamisi, müüvad igasuguseid kättesaadavaid asju. Vahepeal on jõukamate inimeste linnaosa, kus erksalt kollaseks värvitud majade ümber on ehitatud kõrged müürid ja müüride otsa on ohtralt laotatud žilettokastraati. Aeg-ajalt voolab tee alt läbi kanal, mis haiseb nagu sada surnud lehma,  tõenäoliselt seepärast, et mingi hetk ajaloos sinna ongi visatud sada surnud lehma. 

Ümbrus on mitmekesine, kuid mis on muutumatu, on inimeste vääramatu sõbralikkus.  Inimesed naeratavad, 'mingalabar' -tere - hüütakse igast teeotsast ja hoovist. Olles eksinud, juhatatakse Raul ja Corrina kiiresti õigele teele ja saadetakse edasi naeratuste saatel. Naeratused, lehvitused, noogutused saadavad turiste igal pool ja see pole rõhuv, kuna need inimesed ei taha midagi müüa ja see on üks asjaolusid, mis seab Myanmari teistest Kaug-Aasia riikidest eraldi. Inimesed on siirad, nad valdavalt ei püüa sinu pealt teenida, neile meeldib suhelda ja sind vaadata ja sinuga koos naerda. Selle kõrval muutuvad vaatamisväärsused kuidagi väheoluliseks, ja kuigi raul ja Corrina sõidavad läbi väikeste turgude ja vaatavad Mandalay taastatud kuningapaleed, jalutavad ringi üleni puidust ehitatud kloostris ja imetlevad hiiglaslikku kuldset buddhat, mille peale mehed (naistele on ligipääs keelatud) kiht kihi järel mehed  määrivad õhukest kuldlehte. Kõik see on tore ja Corrina räägib imetoredaid jutte ja Mandalay liiklus ei tundugi enam koosnevat hulgast kirvemõrtsukatest ja linn muutub üha kenamaks, rahulikumaks, meeldivamaks ja raul tunneb siirast kahetsust, kui Corrina peab tagasi hostelisse minema, et hüpata kell viis Bagani mineva bussi peale.

Nii see on reisides - sa leiad sõbra, sa kaotad sõbra.

Kuid raulil on veel paar päeva aega enne, kui tema lend Bangkokki läheb - kuna Hsipawsse paraku enam ei ole mõtet minna, siis raul on otsustanud lennata Bangkokki paar päeva varem - ja nii ta veedab need viimased päevad nautides Mandalayd ja õppides seda linna pisut paremini tundma. See pole parim linn kus veeta mitu päeva, kuid see on meeldiv. Temas on müra ja rõõmu ja päikeseloojanguid. Raul jätab vahele kohad, kuhu turistid kogunevad, ja selle asemel keskendub sellele, et ta sõidab jalgrattaga ja jalutab mööda kitsamaid tänavaid ja turgusid. Ta sukeldub sügavale kaasaegse kaubanduskeskuse Diamond Plaza keldrikorrusel olevasse turgu, vaieldes kohalike müüjatega longyi hindade üle ja ostes kokku suures koguses rohelist teed. Ta avastab ennast kohalikult sibulaturult ja sõidab mootorrattatakso tagaistmel, hoides ennast meeleheitlikult kinni, kui motikajhuht surmapõlgavaid manöövreid teeb. Ta avastab tillukesi hiina kraami müüvaid poekesi ja teetubasid. Ta vannub lootusetult aeglase interneti üle ja sööb euro eest nuudleid ja praetud riisi, loputades seda alla kohalikus õlleurkas jäätunud klaasis serveeritud kohaliku õllega. Ta silitab kasse ja sügab koeri kõrva tagant ja mängib lastega peitust ja peaaegu murrab oma jalad, koperdades katkise rentsliluugi otsa. Need on ilusad päevad, täis naeratusi ja jahmumisi ja üllatusi iga nurga peal. Need on päeva täis Myanmari ja Mandalayd.

Kusagil, selle kõige keskel, saab raul ka oma toidumürgitusest terveks ning selle asendab hoopis hullemana kusagil taga ajusopis siristama hakkav teadmine, et peatselt on aeg öelda hüvasti mitte ainult Mandalayle, mitte ainult Myanmarile, vaid varsti, peagi - kogu Kagu-Aasiale.

Kommentaarid