Otse põhisisu juurde

Lombokist

 Yogyakarta lennujaam on täis köhivaid inimesi. Võib-olla on alati lennujaamades inimesed nii palju köhinud ja raul pole seda lihtsalt tähele pannud, kuid tundub küll, nagu oleks igal teisel inimesel koroona ja igal kolmandal lisaks koroonale ka tiisikus. Köhijaid põrnitsetakse tähelepanelikult ja vaikselt nihkutakse neist eemale, kuid lennujaama väravate ala on nii kitsas ja köhijaid nii palju, et kuhugi väga minna pole. 

Lomboki lennuk on pooltühi ning ka Lomboki lennujaam on sisuliselt inimtühi. Takso- ja grabijuhid istuvad ja igavlevad lennujaama külje all oleva poe ees ja kui raul omale Grabi tellib, siis üks poiss ajab ennast püsti ja loivab rauli juurde. Tuleb välja, et autojuhid ei oota mitte autodes, vaid nad on autod parkinud väljaspoole lennujaama ala ning, olles kliendi üles korjanud, kõmbivad kõik koos auto poole. 

Kogu jalutuskäigu aja proovib poiss veenda, et nad ignoreeriks Grabi maksumust ning et nad ajaksid rahaasjad korda sularahas omavahel, kuna Grab võtab tema hinnangul liiga palju vaheltkasu ning tal on raha täiesti otsas ja nälg majas. Raul, kes on alati sellistes asjades natuke skeptiline, väidab järjekindlalt, et tal pole sularaha, kuid kui poiss pakub võrreldes ametliku hinnaga odavamat hinda, siis ta lõpuks kehitab õlgu ja on nõus. 

Lombok on vaikne ja inimtühi. Takso sõidab mööda pikki korralikke asfaltteid, kahel pool kaardumas rohelised puud, kuid inimesi on vähe. Teeäärsetes toidukohtades on üksikud inimesed, vähesed rollerid põristavad mööda.  

Kui kohale jõutakse, sirutab poiss ootavalt käe välja. Raul, kes eelnevalt veetis jupp aega, et poissi veenda, et tal pole sularaha, sikutab nüüd seljakotist välja massiivse pataka ruupiaid ja avastab, et tal on ainult liiga suured rahatähed. Poiss vaatab neid mõtlikult ja teatab siis, et tal pole raha tagasi anda. Raul põrnitseb teda natuke ja nad vaidlevad veel pisut, kuni poiss sikutab taskust välja veelgi massiivsema sularahapataka, loeb sealt mõned väiksemad kupüürid ja ulatab need raulile. Autosse tagasi istudes vahetavad nad mõistva naeratuse, üks valetaja teisele, ja siis on ta läinud ning raul ja M astuvad oma hotelli. 

Esimese asjana tuleb välja, et kuna hotell on sisuliselt inimtühi, siis raulile ja M-le on antud broneeritud toa asemel villa ja raul kõnnib seal ringi, silmad krõllis. Olles oma Aasia-retkedel ööbinud nii erinevates kohtades - džunglitelkides, ühikates, kohalike juures põrandal, kodumajutustes, odavama otsa hotellides, laevatekkidel ja mujal, pole ta siiski ööbinud veel sellises kohas. Mitmetoaline villa privaatbasseini, isikliku terrassi, päevitamisala, õueduši ja kõige muuga - kõik mugavused, milda tal pole senini olnud. 


Villas mõnekümne meetri kaugusel on rannarestoran tumekuldse krobelise liiva ja mereäärse terrassiga, kus soe õhtune merelt tulev tuuleiil jahutab ning palja silmaga võib näha Bali rohelisi mägesid. 

Raul rüüpab õhtul terrassil arbuusimahla ja mõtleb, et ta võiks siia jääda mõneks ajaks pikemaks peatuma. 


Kuid vaatamata meeldivala paradiislikule puhkusele on juba järgmiseks päevaks, reedeks, selge, et asjad on minemas halvemuse poole. Ebakindlus levib üle maailma ning Euroopa lukustub hingematva kiirusega. Jeeva Sentais on lisaks raulile ja M-le veel vaid kaks paari ning kohalike silmadest võib vaatamata nende püsivale naeratusele välja lugeda murekortse. Kuigi oli udune mõte ka Lombokil rentida roller, jäetakse see mõtte sinnapaika. 

Aasia seljakotirändurite foorumis valitseb paanika, kus inimesed meeleheitlikult püüavad välja mõelda, kas ja kuidas minna tagasi koju või kust leida koht Aasias, kuhu ennast paigale sättida ning oodata kriisi lõppu. Raul puhkab päikese käes, ujub oma privaatbasseinis ja joob arbuusimahla ja mõtleb. Nende tagasilennuni Singapurist on veel ligi kaks nädalat aega, kuid seda, kas selle aja peale lennud veel toimuvad, teab ainult Murphy ning rauli senist kogemust arvestades võib eeldada, et see on üsna kahtlane. Mõtlikult vaatab ta lennupileteid tagasi Euroopasse, kuid nende hinnad on metsikud. Mingi imetrikiga saaks küll lennata Singapurist Saksamaale, kuid sealt edasi saada on juba keeruline, kuna Poola on just teatanud, et nad ei luba transiiti läbi riigi, ehk mööda maad enam Euroopast Eestisse ei pääse. Hakkavad ilmnema raportid, et lennupileteid on võimatu ümber broneerida, kuna lennufirmadega ei saa ühendust.  

Kõige selle juures üks valusamaid küsimusi on üldse, et kas jätta reis pooleli ja minna tagasi koju või siiski riskida ja jääda. Lõppude-lõpuks on hetkel kriis rappimas eelkõige Euroopat ning Aasia riigid on vähem pihta saanud. Indoneesia endiselt on raporteerinud väga vähe koroonajuhtumeid, mine võta kinni, kas võltsitakse statistikat või Allah kaitseb. Raul vaatab sinist merd, oma privaatvillat ja pangakontot ja arvutab, et nad suudaks mõnda aega siin olla küll veel, isegi kui maailm lukku läheb.  


Öösel vastu pühapäeva istub raul oma villa terrassil arvuti taga. Eestis on päev, ning ta vahetab infot erinevate tuttavatega ja mõtleb, mida teha, kui Eestist kostab läbi meedia välisministri räme röögatus, et kõik välismaal viibivad inimesed kebigu koju tagasi või on neil perse majas. Samal hetkel tilgub sisse info, et Euroopa lennuühendused lähevad lukku ning see pole enam päevade, vaid tundide küsimus. 

Nukralt vaatab raul veel korra pimedas aias ringi. Vaikne veevulin aia nurgas, kus bambustorudest jahe vesi pidevalt basseini voolab.Hubastes tuledes villa, kus M ammu juba valgete linade vahel magab. Miljon tähte taeva kohal ja soe öine Indoneesia mereõhk. Ta mõtleb Sumatrale ja orangutangidele ja Toba järvele ja Yogyakartale ja lõpuks, peale pikka piinlemist, otsustab, et neil on aeg koju minna. 

Kommentaarid