Otse põhisisu juurde

Kuidas jõutakse Yogyakartasse

Järgmisel päeval hommikusöögilauas põrnitsevad raul ja M üksteisele otsa. Seekordne reis on olnud täis märkimisväärselt mitmeid terviseprobleeme, ning nendel ei pasta lõppu tulevat. Olemine on hõre ja uimane, kuid keegi pole öelnud, et reisimine peab olema lihtne ja tervisele kasulik ja, noh, vaadates, kuidas koroona maailmas lõikab, siis kerge kõhuhäda on selle kõrval suures plaanis siiski köömes. Hommikusöök on lennujaama hotellis väljanägemiselt märkimisväärselt hea, kuid iga asi meenutab maitselt natuke seda KFC burgerit ja jääb lõpptulemusena suuremas ulatuses sinnasamasse ja raul ning M hiivavad oma seljakotid selga ja lähevad lennuki poole.

Vahetult enne turvakontrolli suunatakse enamik turiste pagasit kaaluma ning siis sujuvalt ülekaalu eest juurde maksma. Raul manab ette näo, nagu ta kavatseks pagasikaaluja jalgade ette kohe oksendama hakata, kaaluja vaatab talle korra otsa ning tema ja M viibatakse ilma kaalumata läbi. Sama trikki proovib raul turvakontrollis ka, kuid turvamees on ilmselgelt näinud hullemaid asju kui kohe-kohe surema hakkav suur valge turist ja sikutab silmagi pilgutamata rauli kotist küünekäärid välja ja konfiskeerib need ära. Kui kokku lugeda kõik reisidega kaotatud küünekäärid, siis praeguseks teeb ilmselt üle poole Aasiast igapäevast maniküüri ja pediküüri rauli käest võetud kääridega. 

Lennujaamas on üleval koroonaviirusest hoiatavad sildid, kuigi keegi nendele tähelepanu ei pööra. Indoneesia hoiab ametlikku joont, et siin koroonaviirust ei ole ja kui peaks ka olema, siis tubli palvetamisega saab seda ära peletada ja kui, sunnik, ikka peaks tulema, siis peab lihtsalt rohkem palvetama. AirAsia lennukisse lastakse kiiresti ja sotsiaalselt distantseerimata, raul ja M vajuvad oma punastesse istmetesse ja jäävad ootama rahulikku ja uimast Indoneesia siselendu.

Natukese aja pärast kostab esimene köhatus rauli selja taga. Siis tabab M kõrval istuvat kohalikku köhahoog. Üle vahekäigu kirurgimaski kandev noor mees hakkab samuti häälekalt köhima, aga kuna mask ilmselgelt segab hoogsat köhimist, siis ta võtab ta selle eest ära, et oleks lihtsam. Selleks ajaks kui Sumatra lennukiaknast kaob ja jõutakse Jaava kohale, köhib kogu lennuk, nagu oleks kõik siinviibijad teel Indoneesia Tiisikusehaigete Aastakonverentsile ja mõned reisijatest valmistuvad seal üles astuma köhimise ühendkooris.

Kolm tundi hiljem, olles lennu jooksul ilmselgelt nakatunud kas koroonasse, tiisikusse või veel mõne maailmale senitundmatu köhimisega levivase surmavasse haigusse, on raulil tunne, nagu oleks ta sattunud teise riiki. Yogyakarta lennujaamas on miljon inimest, kes püüavad müüa oma taksoteenuseid ning nad koonduvad suure sipelgapesana rauli ümber, vaheldumisi köhides ja karjudes. Raul püüab küll aktiivselt pead raputada, kuid ilmselgelt siinkandis tähendab see märguannet, et tuleb lihtsalt kõvemini karjuda. Lennujaamas on ka üles pandud mingid masinad, kuhu saad sisse toksida oma sihtpunkti ja mis prindib sulle teoorias välja bahasakeelse paberijupi, millega siis peaksid kusagile minema ja siis saad takso normaalse hinnaga, aga karjuvas inimmassis paberitükiga lehvitamine tundub natuke mõttetu tegevus.

Niisiis raul kui eeskujulik e-riiklane sikutab taskust välja telefoni ja tellib Grabist taksio. Grab on Kagu-Aasias nagu Uber või Bolt, aga ainult umbes samamoodi nagu taani dogi ja chihuahua on mõlemad koerad - ehk neil on neli jalga ja karvad, aga on ka teatud erisusi. Kui Uberi ja Bolti abil võid omale tellida auto või sõita tõuksiga või tellida toitu, siis Grabiga saad seda ka, aga lisaks teha makseid, tellida poest asju, broneerida hotelle, kutsuda arsti, rentida autot või mootorratast, sõlmida kindlustuslepinguid, saata ja vastu võtta pakke, osta pileteid üritustele ning jumal ise teab mida veel.  

Muidugi on pisikene probleem, et tellitud Grabi juht ei leia rauli ja M-i karjuvate inimeste massis üles ning ta sõidab ringiratast ümber lennujaama ja helistab iga kolmekümne sekundi tagant raulile, et olematus inglise keeles meeltheitva häälega uurida, kus ta ikkagi on. Pigem õnne kui planeerimise tõttu suudetakse lõpuks kohtuda lähedaloleva kaupluse juures ning hakata broneeritud hotelli poole sõitma.

Yogyakarta tänavad on siledad ja ilma aukudeta mille eest rauli Sumatra teedel igakülgselt lahti raputatud siseorganid on märkimisväärselt tänulikud. Takso on särav ja valge ja puhas, mitte tüüpiline Sumatra maailmasõdade-aegne romu, millest lekib õli, pidurivedelikke ja muid määramatu päritoluga vedelikke ja mille väljaheitegaasid tapavad igas minutis ühe jääkaru. Inimesed jalutavad ringi, rollerijuhtidel on kiivrid peas ja keegi ei signaalita kontrollimatult nagu oleks signaalitamine ainus viis kohe-kohe toimuvat maailmalõppu natuke edasi lükata. Ümberringi kõrguvad kivist ja klaasist majad, tänavad on täis poode ja kohvikuid ja erinevaid nasi gorengi urkaid - nii erinev Sumatra metsikusest ja kaosest. 


Hotell, mille raul on broneerinud, on samuti sootuks erinev nende Sumatra elamistest. Kahekorruseline hotell vaiksel kõrvaltänaval, suure sisebasseiniga hotell on kahe maailma kaugusel Toba järvest või Berastagist. Läheldaoleval tänaval paikneb Vahemeremaade-stiilis toitu pakkuv restoran, mida peab Yogyakartasse kolinud prantslasest kokk, kes serveerib raulile ja M-le vahelduseks praetud riisile ja nuudlitele imelisi pitsasid ja bruchettasid ja smuutisid, mida raul küll põrnitseb natuke kahtlustavalt, kuid siis joob ära ning mõneti üllatuslikult seekord ei saagi seedehäireid.

Õhtul istub raul basseini serva peal puidust lamamistoolis. Hotell on sisuliselt tühi - üksikud eksinud hinged on lukustanud ennast oma tubadesse, signaal sellest, et koroona hakkab jõudma sellesse maailmajakku ning ilmselgelt palved enam ei aita. 

Selja taga on metsik ja kaootiline Sumatra. Bahoroki jõe selge jahe vool, orangutangid ja kose all ujumine, Berastagi kuumaveeallikad ja päikesetõus vulkaanikraatri tipus ning Toba järve ilus ja nukker üksildus on nii lähedal ja ometi nii kaugel. Sumatra lõputu vabadus on asendunud rohkelt rahvast täis topitud Jaavaga ning koroonakriis on maailma segamini löömas. Kuhu edasi, veel ei tea, samuti, nagu ei tea, kuidas ja millal saab tagasi koju. 

M, kelle toidumürgitus paistab olevat hullem kui rauli oma, on ammu tõmmanud ennast toas teki all kerasse ja ta kas magab või on juba surnud, kui raul tõuseb oma toolilt ja libistab ennast tumedasse basseini. Hiiglaslikesse pottidesse istutatud puud ja bambused kaarduvad üle basseini ja puistavad sinisesse vette valgeid õisi, basseini kohal on avatud sünkjas taevas. Kusagil kostab Yogyakarta müra, kuid see on kaugel ja eemal ja raul keerab ennast vees selili ja hõljub seal, vaadates üksisilmi taevasse, kus tuhat tähte vaatavad alla tema peale.

Kommentaarid