Kuidas püütakse Lombokilt lahkuda

Järgmise päeva hommikul, pühapäeval, selgub, et lahkumist on lihtsam otsustada kui seda tegelikult teoks teha. 

Laias laastus on variante kaks – kas proovida varasemaks muuta olemasolevad Finnairi lennupiletid Singapurist Tallinna ja lennata Lombokilt Singapuri või siis osta täiesti uued piletid Lombokilt kusagile Euroopasse. Vaadates korraks lennupileteid saab selgeks, et teise variandi võib ära unustada, kuna lennupiletite hinnad küündivad tuhandetesse eurodesse. Järelikult jääb esimene variant ning raul helistab Finnairi kasutajatoe telefonile. 

Muidugi sedasama proovivad teha kõik teised inimesed kogu maailmas, kuna praeguseks on selge, et Aasia ja Euroopa vahelised lennud katkevad mõne päeva jooksul ja kõik püüavad evakueeruda. Finnairi kasutajatugi suleb kõik telefonikõned peale pooletunnist muusika kuulamist, nii et raul seab telefoni enda kõrvale diivanile ootemuusikat mängima hinnaga kaks eurot minut ja jälgib, mis maailmas toimub. 

Singapur teatab, et kõik, kes saabuvad riiki alates teisipäevast, pannakse kaheks nädalaks karantiini. Soomest tulevad signaalid, et peatselt kehtestatakse lennukeeld. Lõunasöögi ajal tilgub sisse info, et Indoneesia siseliinid võivad sulguda ning Lomboki ja Gili vahelist praamiühendust hakatakse lõpetama. Kõige lõpuks, kirsina tordis, teatab Eesti, et sulgeb õhuruumi, ning sellega on selge, et lennukiga Eestisse enam ei pääse. 

Finnairi kasutajatugi mängib muusikat. 

Raul istub sügaval internetis, kaardistades erinevaid variante, kuid tal jäävad tühjad pihud ning vaikselt hakkab ta mõtlema variante, mida teha kui nad peaksidki Aasiasse pikemaks ajaks jääma. Ta kaalub erinevaid variante ja riike kuhu minna – Lombokil on kena, kuid siin pole head arstiabi kui midagi peaks juhtuma, Singapur on hea, kuid kallis, Vietnam on juba lukus, Kambodžasse ei kipu väga, Laos poleks ka nagu päris hea koht. 

Lõpuks otsustab raul, et kui nad peaks Aasiasse jääma, siis nad lähevad Malaisiasse Kuala Lumpurisse – Malaisia on veel avatud, Kuala Lumpuris oleks elada piisavalt odav, sealt on Euroopaga head lennuühendused kui peaks lendamine taastuma, arstiabi samuti kättesaadav. 

Olles kaotanud lootuse Finnairiga ühendust saada, otsustab raul teha pausi mõtlemisse ning nad lähevad M-ga randa, et nautida veel korra Lomboki sooja merd. Korallidega ülekülvatud krobeline liivarand ning jahe soolane merevesi viivad mõtted natuke eemale – ning mõneks hetkeks tundub, nagu kriisi ei olekski ning nad on endiselt M-ga puhkamas, lihtsalt kaks inimest võtmas natukeseks aega maha ja nautimas sooja. 

Rauli hetkeline puhkepaus maailma kriisidest, eelkõige kuna telefoni aku sai tühjaks.

Peale ujumist proovib raul veel natuke Finnairi helistada, kuid see endiselt mängib muusikat. Tuleb mõte helistada Finnairi Eesti kasutajatoele, kuid see nädalavahetustel ei tööta. 

Niisis hakkab raul otsima pileteid Kuala Lumpurisse, kui midagi köidab ta tähelepanu. Kusagil  internetifoorumis väidetakse, et Finnairil olevat Singapuri Changi lennujaamas kohapealne esindus, kus ühtlasi tehakse piletitehinguid. See on üks foorumipostitus, millel puudub ametlik kinnitus, ükskõik kui palju raul Changi kodulehte ka ei loe, kuid see tähendab lootust, õhkõrna, kuid siiski lootust, et äkki on kusagil laias Aasias keegi lihast ja luust inimene, kes ei mängi muusikat, vaid aitab raulil piletid nädala jagu varasemaks tõsta. 

Niisiis teeb raul otsuse, et nad lähevad esmaspäeva hommikul Singapuri ja proovivad sealt selle hüpoteetilise esinduse üles otsida. Lend läheb kell kuus hommikul vahemaandumisega Yogyakartas, lennujaama jõudmiseks peavad nad ärkama kell kolm, kuid see pole midagi, millega nad toime ei tuleks. 

M viimasel õhtul, siis, kui ta veel ei teadnud, mis ees ootab.

Otsimiste ja lennupiletite otsimisega on küll juba hilisõhtu kätte jõudnud, kuid raul ja M loobivad oma asjad seljakotti ja keskööl poeb raul viimast korda nende villa pehmete linade ja tekkide vahele mõeldes, et see reis on küll Murphy ekstratähelepanu all, kuid enam hullemaks kui globaalne pandeemia ning see, et uisapäisa lennatakse tuhandeid kilomeetreid Lombokist Singapuri - samaväärne nagu lennata Tallinnast Milanosse sõbra juurde et küsida, miks ta, tropp, telefoni vastu ei võta - on ikkagi üsna tipp. 

Kuid, nagu juba teada, Murphyl on alati midagi veel varuks. 

M, kes on just voodisse pikali visanud ja seal närviliselt sebinud, hüppab püsti ning jookseb vannitoa poole. 

Tuleb välja, et peale kõiki erinevaid kannatusi, mis on M-le osaks saanud, on saatus hoidnud talle parima veel varuks. Äge ja äkitselt aidanud keskkõrva põletik tekitab M-l hirmsa vertiigo, mille tõttu ta ei saa enam aru, kus on all ja kus üleval ning sellega kaasnev eepiline merehaigus ei lase tal ei lamada ega seista, magamisest rääkimata. 

Ja nii mööduvad viimased tunnid Lombokil – M iga viie minuti tagant hirmsa iiveldusega vannituppa joostes ja raul poolunes mõeldes, et millega nad nüüd selle küll ära on teeninud.