Sellest, kuidas Singapuris varakult ärgatakse

Kell pool viis hommikul vaatab raul punaste ja paistes silmadega telefonilt kella. Kuradi kuradi kurat. Und ei ole. Magamata öö lennukis ning ta on suutnud välja pigistada vaevalt kolm tundi und. Kell üheksa peaks olema äratus, kuna on planeeritud Arnulfoga kokku saada ning minna avastama Singapuri mitteturistilikke kohti. Nüüd aga, selja taga ainult paar tundi ebatäielikku und, on raul natuke mures.

M on samamoodi üleval, vaeveldes samasuguse uneprobleemi käes. Proovi kuidas tahad, und pole.

Pool tundi asjatult vähernud, otsustab raul, et midagi pole teha. Kui kolm tundi und, siis kolm tundi und. Ta haarab läpaka ja hakkab tegelema reisi Indoneesia osa planeerimisega, valib ööbimisi, broneerib, kirjutab e-kirju, korraldab Medani lennujaamast transporti Bukit Lawangi ja kõike muud.

Mingi hetk kella seitsme paiku õnnestub M-l lõpuks magada, kuid rauli see ei aita. Ta loeb raamatut ja surfab netis ja planeerib. Pool üheksa ta lõpuks paneb läpaka kõrvale ning sulgeb korraks silmad, et enne äratuse algust pool tundi silmi puhata.

Kui raul uuesti silmad avab, on kummaliselt valge. Uniselt tõstab ta voodi kõrvalt telefoni ja vaatab seda. Kell on pool üks päeval ja telefon on täis Arnulfo poolt saadetud sõnumeid, kus ta viisakalt uurib, ega euroopa turistid pole juhtumisi ära surnud.

Lootusetult sissemagamisega tuleb plaanid kärmelt ringi teha. Plaan oli rahulikult ärgata, minna korteri all olevasse prantsuse kohvikusse croissante sööma ja kohvi jooma, seejärel minna lähedalolevasse hawker-centerisse hommikusuppi sööma, nautida Singapuri hommikut ja seejärel, rõõmsalt, puhanult ja söönult saada Arnulfoga kokku. Selle asemel lasevad raul ja M mõne minuti pärast kerget sörki linna poole, ilma kohvita, näljased ning aktiivselt diskuteerides, kelle süü see ikkagi on, et hommikune alarm tööle ei hakanud.

Kohtunud Arnulfoga, sõidetakse edasi Pulau Ubini poole. Pulau Ubin on väike saar Singapuri ja Malaisia vahel, kus pole suurt midagi, aga kus seda mitte midagi saab suurepäraselt vaadelda jalgrattaga saarel ringi sõites. Strateegiliselt väga sobivalt on vahetult enne praamisadamat paigutatud hawker-keskus, kus raul saab ennast silmini täis õgida kalapallisupist, laksast ja praetud riisist, ning M õpib ära, kuidas tellida puhast musta kohvi, kuna siinne kohv koosneb valdavalt kondenspiimast, suhkrust ja palmiõlist, millele on lisatud moe pärast törts musta värvi.

Lühike praamitripp hiljem renditakse Pulau Ubinil jalgrattad ja asutakse saarel ringi kruiisima. Rauli, M ja Arnulfoga liituvad kaks saksa verinoort turisti, värskelt kas koolist välja saanud või sealt pikaajalist poppi tegevad kaks noort, kes on paar päeva Singapuris tšillinud ja sõidavad peatselt Vietnamisse. Raul sõidab mõnda aega nende kõrval ja jagab õpetussõnu, kuidas süüa tänavatoitu ning milline ööbuss kõige väiksema tõenäosusega kraavi sõidab.

Teed saarel käivad üles ja alla ning raul, kes on olnud enne sõitma hakkamist natuke mures, et ta on täiesti vormist väljas saab kinnitust, et jah, ta on täitsa vormist väljas. Tee kõrvalt metsast piiluvad higiselt pedaale väntavat turisti lugematud pärdikud ja metssead, aeg-ajalt hõikavad pilkavalt linnud. Saar on täis erinevaid väikeeid vaatamisväärsusi – mäetipud, kust saab näha Malaisiat, mangroovisalud, väikesed järved ja jõed, värvilised linnud. Üldiselt üsna rahustav, kui need sindrima kopsud ei tahaks niiväga välja tulla ja ei peaks nii palju hingeldama.

Viimane praam lahkub saarelt kell seitse ning kogu reisiseltskond on õigel ajal platsis. Tagasiteel võetakse tuttavast hawker-centerist värsked kookospähklid ja grenadillimahlad ja rohkem laksat ning seejärel lehvitatakse hüvastijätuks sakslastele. Kuna raul ja M on valdava osa päevast maha maganud, siis eriti midagi muud ei õnnestugi päeva mahutada, ning vaikselt kõmbitakse tagasi koju, et valmistuda järgmisel päeval Bukit Lawangi minekuks. Plaan on lihtne – lennata Singapurist Indoneesiasse Medani, tellida Medani vastu auto, sõita sellega Bukit Lawangi (4h sõitu), ööbida kohalikus külas väikeses majakeses, järgmisel päeval külastada mootorratastega sõites kohalikke külasid ning seejärel teha kahepäevane metsatrip metsikusse džunglisse koos metsas telgis ööbimisega ja tulla metsast tagasi parvetades mööda  mäslevat jõge. Lihtne ja ohutu ning pole midagi, mis siin saaks viltu minna.

Raul istub nende Airbnb korteris, sööb lusikaga otse topsist poolsulanud Ben and Jerryse banaanijäätist ja tegeleb asjade broneerimisega. Džungliretke korraldajad on talle just kirjutanud ja palunud, et kas raul saaks palun kinnitada, et nii tema kui M on hea tervise juures, täielikus vormis ning suutelised ilma probleemideta toime tulema kõrgete temperatuuride, raskete mägiradade, õhuniiskuse ning füüsiliselt väljakutsuvate tõusude ja langustega.

"Jah, pole probleemi," valetab raul korraldajatele saadetavas kirjas. Seejärel vajub ta mõttesse.

„Tead, kui välja arvata see, et me sisse magasime, siis täna ei läinudki midagi pekki,“ ütleb ta.

Olles seda öelnud, viskab ta viimase pilgu arvutis lahtiolevale broneeringule, mille on ta teinud varem kell viis hommikul järgmisel päeval Bukit Lawangis ööbimiseks. Mingi asi köidab ta tähelepanu.

Broneering, mille eest on täies ulatuses makstud, on tehtud mitte 27. veebruariks, vaid 27. märtsiks. Halleluuja.