Seekord on asjade
kokku panek ja teeleasumine märkimisväärselt keeruline. Vaja on lahendada
probleemid, et mida võtta kaasa, kui palju võtta kaasa ning mis ilma jaoks on
vaja võtta kaasa. Üldiselt onju küll Aasias on soe, kuid võib esineda ka jahedamaid kohti.
Aruteluküsimus, et kas ette võiks juba arvestada sellega, et satutakse
koroonaviirusekarantiini ning mida selleks on vaja. Raul poeb või nahast välja,
et M seekord ei tiriks kaasa autoakut või kahte, aga ta on kaotamas lootusetut võitlust.
Riietuse osas raul
lõpuks eeldab, et soojema riietuse jaoks kärab vana fliis ka, millega ta on
mitu korda varem ka juba Aasias kooserdanud. M omakorda on seekord otsustanud
hea välja näha ja on investeerinud aktiivselt kodumaise majanduse toetamisse
ning ostnud omale maksimaalselt fäänsi pusa, eesti disain ja puha. Raul leiab
veel kapist paki kõrvatroppe ja libistab need taskusse – elu on teda õpetanud,
et kõrvatropid on vältimatult vajalikud kui lennukis natukenegi magada tahta.
Lisaks loobib kotti veel mõned T-särgid ja lühikesed püksid ja kuulutab
omapoolse pakkimise tehtuks ja läheb vaatab, mida M teeb.
M proovib meeleheitlikult
liitrist vedelike jaoks mõeldud kotti kokku suruda, kuna sinna sisse on hinnanguliselt
pressitud vähemasti viiskümmend pudelit ja pudelikest kogumahuga paar liitrit
erinevaid müstilisi vedelikke, mille otstarbest raulil on ainult väga hägune
ettekujutus.
„Miks sul hambapasta
kaasas on?“ tunneb raul viisakalt huvi.
„…“ vastab M.
„Saame ju
kohapealt ka selle osta, või siis lennujaamast, pole ju probleemi, miks seda
praegu kaasa vedada“ arvab raul.
„…“ arvab M, ja
viskab hambapasta välja. Raul uurib edasi ja leiab umbes kolm topsikutäit käsi
desinfitseerivat kreemi. Imestunult vaatab ta M-le otsa.
„Koroona, peab kõike
desinfitseerima,“ selgitab M. Raul ohkab.
Raul uurib veel
ühte ja teist ja pakub abivalmilt omapoolseid mõtteid, mida kõike oleks
mõttekas tegelikult maha jätta, et M seljakoti raskust kergendada kuna, noh, ei
ole ju mõtet pisikesel naisel tarida kümnekilost seljakotti.
Lennujaama jõutakse
siis natuke hiljem, kaasas kõik needsamad pudelid mis alguses, miinus
hambapasta. Seljakoti raskuse küsimus on lahendatud sellega, et kõik vedelikud
on ümber tõstetud rauli seljakotti.
Selle vastuseks
on raul vaikselt smugeldanud eluohtlikud relvad nagu küünekäärid vaikselt M
seljakotti, kuna tema oma seljakotist on erinevatel aegadel vähemalt viis paari
küünekääre ära rekvireeritud ning raul loodab, et kas a) käärid jäävad alles
või b) äkki saab ta ise siis vähemalt kiiremini lennujaama turvakontrollist
läbi.
M läheb koos
küünekääridega turvakontrollist läbi libedalt nagu Lätist toodud rumm kõhtu,
samas kui turvamees viskab raulile üheainsa pilgu ning naksti on tema seljakott
täiendavas kontrollis. Raul ohkab ja võtab ennast sappa, kus parajasti tema ees
olnud reisija seljakotist sikutatakse välja liitriseid purke mulgikapsa ja
seljankaga.
„Kapsas on okei,
aga supiga läbi minna ei saa,“ selgitab turvamees väsinult turistile. Turist
proovib küll igakülgselt vaielda, viitab, et supp on tahe ja puha, kuid see
kedagi ei kõiguta. Viis purki Salvesti seljankat jääb lennujaama uut peremeest
ootama.
Raul astub turvamehe
juurde ja naeratab. Turvamees avab ta seljakoti, piilub assorteeritud vedelikke,
ohkab ja noogutab rauli läbi.
„Hea, et minul ühtegi
suppi kaasas polnud,“ kommenteerib raul seljakotti taas kokku pakkides ja seda
õlale tõstes, samas kui kontrolli poole astub habetunud näoga turist, kelle
kohver on parajasti täiendavasse kontrolli saadetud. Turvamees noogutab sõnatult
ja võtab habetunud turisti kohvri ette.
„Ega teil seal
seljankat ei ole?“ küsib ta lootusrikkalt natuke kohmetunud moega habetunud turistilt.
„Ei, mul on borš,“
vastab turist natuke häbelikult.
Kui raul lahkub jääb
õnnetu turvamees temast meeltheitva näoga habetunud turisti kohvrist boršipurke
välja sikutama.
Kohe peale turvakontrolli
märkab raul apteeki ja hüppab sealt läbi, et osta hambapasta. Õnneks on
väikesed hambapastatuubid kohe sealsamas sissepääsu juures ja pikemalt
vaatamata haarab ta sealt väikese tuubi, maksab kassas ära ja leiab M eesti
disainipoest. Õnneks enne suurema šoppamise algust algab lennukile minek, ning
raulil õnnestub M sealt ära vedada enne, kui tehtud saab pöördumatu kahju nende
finantsseisundile.
Lennujaamast läbi
õue Helsingisse mineva lennuki poole kõmpides avastab M väikese probleemi, nimelt
eesti disain võib olla küll kena, kuid soojendab see sama palju kui auklik
kalanahk ja M tõmbab ennast krõnksu. Lennukisse jõudes teeb raul strateegilise
valekäigu ja teeb sellekohase kommentaari, M viskab talle mõrvarliku pilgu ja
lööb pea ära, peale mida edasine reis Helsingisse kestab mitmetähendusliku
vaikuse tähe all.
Helsingis
lennukit oodates desinfitseerib M aktiivselt käsi ja kõike muud, mida saab ja
raul on veendunud, et M puhul on ilmselt tegemist kõige enam desinfitseeritud
inimesega siinpool ekvaatorit. Singapuri mineva lennuki pardale saanud, samal
ajal kui raul noogutab nende taga istuvatele tüdrukutele, desinfitseerib M ära
toidulaua. Raul sätib ennast mugavalt sisse ja lennuk tõuseb õhku. Lennuk on
uus ja istmed mugavad ja aknad suured, raul võtab oma e-lugeri ja seab ennast
lugema. Teekond on turvaline ja lihtne, sest, noh, olles lennanud igal pool üle
maailma ei ole enam midagi, mis võiks rauli lennuki pardal üllatada.
„Atsihh,“ teeb rauli
selja taga tüdruk ning rauli kael ja e-lugeri ekraan kattuvad süljepiiskadega.
Raul vannub
mõttes musta kurja ja vaatab ringi. Paistab, et vähemalt pool lennukit veedab enamiku
aega aevastades ja/või köhides kopse välja, nagu viidaks uusi koroonaviiruse
patsiente Singapuri karantiini.
Lennutunnid
mööduvad ja raul ootab vältimatut surma läbi eksootiliste haiguste. Kui lõpuks
aga paistab, et vist lähitulevikus siiski vikatimees ei tule, niheleb ta natuke
ja proovib magama jääda. Mootorimürin aga on natuke ärritav ja raul mõtleb, et
oleks tore, kui tal oleks kõrvatropid.
Oi, kurat, aga on
ju ja ta pistab käe tasku ja sobrab seal ringi, aga mida pole, on kõrvatropid.
Raul vajub mõttesse.
Ahjaa, õigus.
Tropid sai pandud pükste taskusse, aga püksid said ära vahetatud enne lendu.
Niisiis on tropid kenasti tagasi kodumaal ning raul lennuki mootorimürinaga
üksi.
M ta kõrval
hakkab säbelema ja ütleb, et ta läheks peseks hambad ära, et kas raul saaks
talle lennujamast ostetud hambapastat anda. Raul sikutab selle kotist välja ja
ulatab M-le, kes kaob sellega ära wc poole. Naasnud, ulatab ta hambapasta
raulile.
’Imelik
hambapasta, nagu mingit maitset polnud,’ ütleb ta.
Raul mõtleb ka,
et noh, kui juba siis juba, läheks peseks ka hambad ära ja vaatab tuubi oma
käes.
Tuubi peale on kirjutatud mingid imelikud sõnad ja ta kissitab silmi, et
lennuki poolvalguses neid välja lugeda.
’Intiimgeel,’ selgitab
tuubi peal olev silt.
Sa kuradi kuradi
kurat. Raul on kiirustades hambapasta asemel ostnud apteegist libestit.
M vaatab teda
ootavalt.
„Lähed ka hambaid
pesema siis?“ küsib ta.
„Eeee, ma vist…. eee…
ma tegelikult vist ikka ei lähe,“ pomiseb raul ja proovib libestituubi vaikselt
ära sokutada. Selle aja peale aga on M pilk muutunud kahtlustavaks ja raul
mõistab, et kergema karistuse huvides on ilmselt kõik puhtsüdamlikult üles
tunnistada nagu asjad on.
Edasine reis
jätkub mitmetähendusliku vaikuse saatel.
Kusagil Pakistani
kohal tabab lennukit turbulents. Inimesed ja asjad lendavad siia ja sinna, kõik
koliseb. See kestab päris jupp aega ning kui olukord lõpuks rahuneb, hõigatakse,
et lennukis inimene vajab meditsiinilist abi, et kas pardal on mõni arst. See
pool lennukist, mis pole kogu aja köhinud ega aevastanud, tõuseb püsti – paistab,
et lennukis ongi lisaks raulile ja M-le ainult haiged ja arstid.
Raul, olles
rahuldunud sellega, et vähemalt arstiabi on käepärast kui ta peaks hakkama ära
koolema, sulgeb silmad ja vajub mingisse kahtlasesse poolunne. Ärganud sealt
kusagil India ookeani kohal, tunneb ta hirmsat pissihäda ja läheb wcsse.
Samal ajal kui
raul tegeleb aktiivse põietühejendusega tabab lennukit massiivne turbulents.
Proovides meeleheitlikult kusagilt kinni krabada ei ole raulil aega enam
täpselt sihtida, ning turbulentsi lõppedes on saanud Finnairi lennuki wcst
midagi, mis meenutab Tai rongi katkise laelambiga wcd kell neli hommikul, kui
seal on sada meest käinud ennast kergendamas. Raul ohkab, kuid pole väga palju,
mida ta teha saab. Õnnetult tagasi oma kohale lontides näeb raul, et M on ärganud
ja proovib meeleheitlikult oma kinnijooksnud meelelahutussüsteemist midagi
vaadata.
„See reis ei lähe
mul hästi,“ konstateerib raul.
„Proovi libestiga
hambaid pesta, see aitab,“ arvab M abivalmilt.
„Desinfitseeri
oma meelelahutussüsteem ära, äkki see aitab sellel tööle minna,“ arvab raul
omakorda ja sikutab välja oma e-lugeri.
„Atsihh,“ teeb
tüdruk rauli selja tagant ning lugeri ekraan kattub taas tillukeste
süljepritsmetega.
Sada tuhat aastat
hiljem maandub lennuk lõpuks Singapuris ja raul ning M veerevad sealt välja,
koosnedes peamiselt väsimusest ja halvast tujust.
Õnneks ootab neid
vastas Arnulfo – poiss, kellega raul kohtus kunagi Ida-Timoril ning kellest on
saanud aastate jooksul omamoodi perekonnasõber. Arnulfoga koos ootavad kaks
jääkülma kookospähklit.
Ja seal, hingates
Singapuri tuttavaid lõhnu ja luristades külma kookospähklivett, tuleb rauli
vaikselt ja tasapisi elu tagasi. Koos leitakse üles ööbimiskoht, koos
maandutakse kohalikule toiduturule kalasuppi helpima ning enne kui raul arugi saab, on käes õhtu
ning lennusõit on ununenud.
On ainult Aasia,
mõõtmatu ja soe ja sõbralik ja täis lugusid.
Kommentaarid
Postita kommentaar