Mitmekesi maailmas (Murphyst rääkimata)

Reisimise vahetu osa on hirm. Hirm teadmatuse ees. Hirm tuleviku ees. Hirm tagasitulemise ees. Hirm selle ees, et keegi paneb pihtsa su rahakoti ja sa istud keset Laose viimast kolgast ja mõtled, et oleksid pidanud koolis õppima trombooni puhuma. Rauli suurim hirm seoses reisimisega on  külmkapi koristamine enne äralendu. See on see hetk, kus sa oled sunnitud otsa vaatama endale ja kogu maailmale. See, kus sa oled sunnitud tunnistama endale, kes sa tegelikult oled. See hetk, kui sa tõstad ülevalt teisest külmkapisahtlist eest ära need purgid, mis on seal seisnud sellest hetkest alates, kui sa oma elamisse sisse kolisid ja tõenäoliselt veel kauemgi. See hetk, kui sa vaatad nende taga olevat ollust. See ollus on tõenäoliselt rohekas. Seal on kõvasti elujõulisi halle ja pruune varje ning pisut ka karastatud musta. Tõenäoliselt on seal mõned kasvud või kombitsate alged. See levitab aroomi, mis su hellalt endasse mässib ja meenutab marineeritud skunksi. See võis kunagi oll...

Kunagi Namiibiasse minnes pakkis raul kaasa rohkem kui 20 kilo eest varustust ja riideid. Vietnamisse ja Filipiinidele minnes taris ta seljas enam-vähem täpselt 19 kilo. Uuesti Vietnamisse  hulkuma minnes oli kaasas juba vähem ja seljakott kaalus 14 kilo. Minnes eelmisel aastal Laosesse, Taisse ja Myanmari oli 75+10 l seljakott vahetatud välja juba 44 l mahutava koti vastu, mis kaalus äralennul 10 kilo.  Nüüd nõjatub sinine seljakott kurblikult pooltühjana vastu seina. Viimane kaalumine näitas 8 kilo, sealhulgas 3 kilo võtab enda alla läpakas, ja raul mõtleb, et kaugelt liiga palju asju saab kaasa veetud. M, muidugi, kelkab ringi oma seljakotiga mis kaalub napilt 5 kilo. Kunagi eelnes reisimisele ka põhjalik eeltöö ja poodide kamminime, et leida just need asjad mida vaja, kindlasti übervajalikud soojustjuhtivad ja vetthülgavad ja isepuhastuvad sokid, uued nanokiududega t-särgid jms. See kõik on nüüdseks kusagile kadunud ja raul loobib ükskõikselt kotti vanad särgid, ...

Kell on pool üheksa õhtul kui Raul astub kontori uksest välja. Kirjad on saadetud, lepingud kooskõlastatud, kaustad sorteeritud. Prügikasti on tõstetud lauanurgal vedelenud kultuurikiht, üksikud puruksrebitud paberinurgad valendavad veel laua all, aga neid ei viitsinud sealt välja sikutada. Kõige olulisem - kontorist välja teade - peale pandud. Õues on lumekuhjad. Kõrvaloleva kohvikuterrassi libe põrand. Jäine kõnnitee. Majaräästas rippuvad ja tilkuvad jääpurikad. Lumme mattunud auto, millele keegi on joonistanud südame ja kirjutanud 'be nice'. Raul sulgeb silmad ja talv kaob. Sinetavad mäed ja riisipõllud. Logisevad bussid ja levib tänavatoidulõhn ning tänavad pulbitsevad, täis kaootilist elu. Nii lähedal, peaaegu käega katsuda. Raul avab silmad. Pikki kuid kogunenud väsimus on kadunud. Sügaval hinges nii pikalt pulbitsenud pimedus, tunne, et elad püssirohutünni otsas, valmis plahvatama, haihtub jahedas talvetuules. Kurnatus voolab sõiduteele koos jääpurikatest t...

Hilisõhtune Tartu-Tallinn buss. Hämaruses sädelev lumi autotulede valguses. Aknaklaasilt vastupeegelduv nägu. Seljakott tööarvutiga jalgade juures. Valge kampsun. Talvesaapad. Pöetud punakasblond habe. Vari mineviku naeratustest. Hallikassinised silmad, kust sära on ammu kadunud.  Aasta tagasi oli teine buss. Teekond läbi Myanmari. Seljakott kõige eluks vajalikuga pingi all. Rocky 3 mängimas laes rippuvast telekast. Magavad inimesed ümberringi. Ees ootamas matkad ja avastused ja rõõm. Aknaklaasilt vastupeegelduv nägu. Sakris ja sassis habe. Natuke rebenenud T-särk. Paljad jalad mugavalt keritud sooja longyi sisse. Naeratus omaenda peegelpildile. Veel viis päeva. Ja raul näeb bussiaknalt peegelduvatest sinistest silmadest hetkelist sära. See välgatab vaid hetkeks, kuid on seal.

Tund ja tund. Hilisõhtu, vaikus kontoris, helendav ekraan, akna taga sadav lumi ja töö, mis ei lõpe. Kusagil sisimas alati erksalt põlenud leek, mis hoidis käimas ennast ja süütas teisi, on kustunud. Jäänud on veel vaid suits, hall vari tulest, mis seal kunagi oli. Edulugudest on saanud mälestus. Muutustest unistus. Suurtest plaanidest miraaž. Elu valitseb hankeseadus, ühendmäärus, esildis, käskkiri, memo ja kooskõlastus. Naerust immitseb eneseirooniat ja peeglist vastu vaatav pilk on väsinud.  Samm ja samm läbi krudiseva lume kodu poole. Novembrikuu lumesadu. Midagi märga külmub silmanurgas.  Veel kuus päeva. Siis on vabadus. Mõneks ajaks.

Päevad lähevad. Nädalad lähevad. Sa jõuad tagasi Aasiast ja sulandud tagasi igapäevastesse tegemistesse ja toimetustesse. Mõnikord sa mõtled nendest päevadest mis sai teel olles veedetud. Laigid vahest oma Aasiast leitud sõprade pilte ja tasapisi unustad nende nägusid ja hääli. Tellid natuke nukralt nuudlisuppi kohalikus hiinakas ja tõded, et pole ikka päris see. On sügis ja talv ja kevad ja suvi ja sinu mõtted sellest, kuidas sa kohe peale kojutulekut hakkad ette valmistama uut reisi, ununevad igapäevases virrvarris. Sa vaatad peeglisse ja vähem kui aasta tagasi seal paistnud päevitunud, igale poole turritava habemega pidevalt irvitav ja hoolimatult Selveris sinist Myanmari longyit  kandnud tüüp on asendunud mehega, kelle kärbitud habemes on märgata halli, kelle naeratus on juba mõni aeg tagasi asendunud kulmukortsutusega, naljad eneseirooniaga ja hoolivus enesekesksusega ja sa imestad, et kuidas see nii juhtus. Kuni jõuab kätte SEE hetk. Selle saabumist ei tea ette aga sa t...

Bangkoki hostelis on õhk testosteroonist paks. Klaasseina taga vannitoa kivipõrandal, rätik pehmenduseks külje all, teeb musklis noor eurooplane istessetõuseid energiaga, nagu püüaks ta purustada otsaesisega oma munandeid, häälitsedes nagu kiimas merilõvi. Lõpetanud istessetõusud, jätkab ta kätekõverduste ja teiste harjutustega,vahepeal piiludes, kas toasolijad ikka näevad mis ta teeb. Teine poiss teeb voodite vahekäigus kätekõverdusi ning puhiseb kurnatult. Kõrvalolevast ühikatoast piilub sisse särgitu indialane, kuldkett kaela ümber ja vaatab mõtlikult harjutajaid. Tema selja tagant poeb välja teine, seekord särgitu ja püksatu india poiss, kaks kuldketti kaelas, ja läheb aaaaaaaeeeeeegggglllaaasselt harjutajatest mööda duši alla. Välisuks avaneb ja sisse astuvad kaks rootslast, kaasas kilisev kott õllepudelitega ja istuvad harjutajatele ja alasti indialastele tähelepanu pööramata voodile ja võtavad õllepudeli ette. Paraku pole neil avajat ja olles edutult püüdnud pudelit av...