Naerust

Kell on pool üheksa õhtul kui Raul astub kontori uksest välja. Kirjad on saadetud, lepingud kooskõlastatud, kaustad sorteeritud. Prügikasti on tõstetud lauanurgal vedelenud kultuurikiht, üksikud puruksrebitud paberinurgad valendavad veel laua all, aga neid ei viitsinud sealt välja sikutada. Kõige olulisem - kontorist välja teade - peale pandud.

Õues on lumekuhjad. Kõrvaloleva kohvikuterrassi libe põrand. Jäine kõnnitee. Majaräästas rippuvad ja tilkuvad jääpurikad. Lumme mattunud auto, millele keegi on joonistanud südame ja kirjutanud 'be nice'.

Raul sulgeb silmad ja talv kaob. Sinetavad mäed ja riisipõllud. Logisevad bussid ja levib tänavatoidulõhn ning tänavad pulbitsevad, täis kaootilist elu. Nii lähedal, peaaegu käega katsuda.

Raul avab silmad. Pikki kuid kogunenud väsimus on kadunud. Sügaval hinges nii pikalt pulbitsenud pimedus, tunne, et elad püssirohutünni otsas, valmis plahvatama, haihtub jahedas talvetuules. Kurnatus voolab sõiduteele koos jääpurikatest tilkuva veega ning hajub veenirede keskel.

Ja raul heidab pea kuklasse ja naerab valjult, rõõmsalt, kergendunult üle Kadrioru.