Otse põhisisu juurde

Postitused

Krabist

Takso sõidab sajakümnega Bangkoki linnasisesel teel. Aeg on küps rannapuhkuseks. Kõigist kaasa võetud riietest on senini ujumisriided kõige vähem kasutust leidnud ja aeg on seda muuta. Raul on selleks broneerinud kortei Krabi vaikses piirkonnas, 30 kilomeetrit Krabist eemal Kloang Muang rannas. Väidetavalt peaks olema tegemist vaikse privaatsema rannaga, kus madalhooajal peaks olema meeldivalt vähe inimesi erinevalt kõigistbteistest Tai randadest. Kuigi raul pole väga rannainimene, siis kujutleb ta end ette kristallselges vees ulpimas ning valge liivaga rannas kaarduvate kookospalmide all tukkumas. Tema vaimusilmas rebib ta Krabi lennujaamast välja astudes särgi seljast ja ohverdab oma kahvatu põhjamaise keha  paradiisirannal nahavähi altarile. Selliseid mõtteid heietab raul varahommikul Dong Muengi lennujaama sõites, lennuki keskmisel istmel rahutult tukkudes ja Krabi lennujaamas oma korterisse transpordi eest monopoolses seisus taksole meeletut summat plekkides. Selliste m...

Bangkokist (2)

Rumeenlased on jube ehmunud ja põrnitsevad ringi suurte gasellisilmadega, püüdes meeleheitlikult ja suitsidaalselt orienteeruda Bangkoki liiklusest täidetud tänavarägastikus paberkaardi abil. Raul ja M on just lõpetanud turistituuri Bangkokis. Pool laupäevast päeva veetis M Bangkoki suurimal turul, samas kui raul peitis ennast higiste habemeudemetega tai teismelistega netikohvikus blogi kirjutades, samas kui poisid tema ümber jõid, mängisid, karjusid üksteiste peale ja magasid arvutite ees toolidel. Tänu sellele on ühtlasi tegemata jäänud kõik tavalised turistiasjad ja nii kooserdavadki raul ja M kogu pühapäeva ringi mööda linna. Eesmärgiks näha kõike mida võimalik ja tuleb välja, et kõik mis võimalik on parajasti suletud. Jõetaksoga minnakse vanalinna ja hulgutakse ringi sealsetes watides (vaadake 46- meetrise lamava Buddha jalataldu, soovitab reisijuht, ja vaadake neid temobiilne-mis me nende jalgade juurde ehitanud oleme ja seda halli riidetükki mis me jalgade ette riputanud ol...

Bangkokist

Raul, kes on magamata, näljane ja üldiselt enam-vähem kontaktivõimetu, veeretab ennast rongist välja ja Bangkoki niiske ja soe hommikuõhk kombineeritult linna väga spetsiifilise lõhnaga tabab teda näkku nagu Keila ambaali rusikas. Kuidas raul M ja enda manööverdab läbi Bangkoki metroosüsteemi Sukhumviti hostetelini, seda raul täpselt ei mäleta. Ta mäletab sellest kilde. Ta pole kindel, aga ta vist vahepeal tuikus läbi toiduturu, kus inimesed hommikut sõid, ajades oma sinise seljakotiga ümber lette, toole ja toidukausse. Ta navigeeris ennast Google mapsi abil valesse kohta. Ta juhtis ennast ja M läbi tänavate, kus kuselõhn kerkis taevani  ja kus tänava servas olevate hurtsikutest sügavast pimedusest piilusid hästi toidetud lääne turiste tumedad kahtlustavad silmad. Kuidagi, kõigi loodusseaduste vastaselt aga jõuavad raul ja M oma hostelini - Hostel 16 vaiksel Sukhumviti kõrvaltänaval metroo ja Skytraini ristumiskoha lähedal - kus rauli söödetakse ettevaatlikult banaaniga j...

Tais edasi liikumisest

Kui raul ja M rongijaama jõuavad, on rongi väljaõit juba tühistatud. Iseenesest pole selles midagi imelikku. Kusagil on mingi rong rööbastelt maha sõitnud ja kell 17.00 Chiang Maist väljuma pidanud rong on tühistatud ja kõik inimesed mahutatakse kell 18.00 väljuvale rongile.  Rongijaama ise sõidetakse kena pisikese tuktukiga, millega sõidu puhul raul tänu oma suurepärastele läbirääkimisoskustele on saanud hea hinna ('Palju maksab sõit rongijaama? 180? Ei, ei. Teeme 100? Mida sa räägid et liiga kaugel? Okei, 110? Misasja, 180, nalja teed? 120? Sulle hea, mulle hea! Mida, 170? Misasja, eieieie, 130, mhm, sobib? Ei sobi? Okei, 140? 140, viimane hind! Okei, kurat sinuga, 170, lähme'). Chiang Mai rongijaam on kena ja rong on ise samuti täiesti talutav. Kuna esimese klassi piletid on kõik välja müüdud, siis raul ja M reisivad teise klassi magamisvagunis - päeval on need tavalised polsterdatud istmed, aga õhtul konverteeritakse narideks, mis on roosade kardinatega põhiva...

Chiang Maist

Iga päev toob tänavapilte juurde turiste. Vientianes oli turiste suhteliselt vähe. Vang Viengis oli neid juba rohkem, aga noortel Austraalia backpackeritel on oma baarid ja kohad kus olla, nii et ega nad nii väga silma ei hakanud. Luang Prabangis kohtas turiste juba märkimisväärsemalt rohkem, kuid neid oli ikkagi nii vähe, et sageli turistid tervitasid tänaval üksteist noogutustega. Luang Namtha oli turistidest taas päris tühi. Chiang Rais oli neid juba piisavalt, et nad muutuvad tavaliseks. Chiang Mais on turiste juba rohkem kui kohalikke inimesi. Mitte et see oleks läbinisti halb kuna, olles aus, on ju ka raul ja M samasugused turistid. Lihtsalt turistide küllus mõjutab tänavapilti ja hindu ning iga ööbimiskoht uues linnas peale Laost on muutumas taas tublisti kallimaks. Toiduturgudel ja tänavatoiduputkades toidu hinnad tõusevad, olles küll endiselt paari euro raamis toidu eest, kuid seda on ikkagi märgata. Turistid lehvivad Chiang Mai tänavatel, istuvad, hõiguvad ja rä...

Chiang Raist

Peale Laost mõjub Tai nagu külm ämbritäis vett. Seda mitte seetõttu, nagu oleks Tais midagi väga halvasti. Lihtsalt peale Laost mõjub Tai kuidagi turvaliselt. Rahulikult. Igavalt. Kõik töötab, kõik on kena, kuid selles pole värve. Puuduvad tervad servad, mis tõmbaks sind aegajalt katki. Kõik on sujuv, voodid puhtad ning hommikul saab ärgata lutikahammustusteta. Kõik on tore, aga harjumatu, eriti kuna esimesel hommikul raul magab pikalt sisse, kuna mitte ühtegi kukke pole teda äratamas. Chiang Rais on peatus kaks ööd. See on kena linn puhta mäeõhuga, ümbritsetud sinetavatest mägedest. Siin on igal tänaval konditsioneeritud 7/11 poed, kust sa saad igal hetkel kõike mida vaja, minemata seda kusagilt turult otsima. Siin on tore toiduturg, kust saab paari euro eest suurepärast toitu - nii hot pot e kui pad thai d kui kõike muud, mida sa võiksid tahta. Siin on kena väike ööturg, kus saab veeta õhtutunde erinevate rohkem ja vähem kasulike ja kasutute asjade üle tingides. Chiang ...

Laoses edasi liikumisest (4)

Buss on nii täis, et viimane inimene pressib ennast aknast sisse. Kohalikud bussid Kagu-Aasias on omaette elamused. Need on kolisevad, pooleldi lagunenud romud mille parimad eluaastad jäid kusagile Rooma riigi languse kanti. Need köhivad suitsu, vinguvad kurblikult ja keset teed tavaliselt virutab neil karbussi puruks, mida siis parandatakse edukalt nätsu ja banaanilehega. Nendega sõidavad kohalikud inimesed, surnud kitsed ja elusad kanad, kes muidugi ei pruugi reisi lõppedes enam väga elusad olla, ja üksikud suitsidaalsed või raskekujulist masohhismi põdevad turistid. Raul ja M on siin peamiselt seetõttu, kuna a) muid busse Luang Namthast Huay Xai poole väga ei lähe või b) parematele bussidele piletite müümise eest hotell ei saa vaheltkasu ning hotellitöötaja luiskab raulile nii mis suitseb et bussi ei lähe. See muidugi ei tähenda, et raul ja M ei oleks ühtlasi poleks masohhostlikult suitsidaalsed. Lisaks raulile ja M-le on bussis mõned jaapanlased, paar britti ja...