Singapurist ja reisi lõpust

Mitte väga üllatuslikult Singapuri lennujaamas Finnairi esindust ei ole.

Olles paigutanud M lennujaama nurka istuma, otsib raul läbi Changi kõik korrused ja küsitleb igat inimest igas infoletis. Tasapisi hakkab lennujaam täituma inimestest, kes samuti otsivad infot, pileteid või lahkumisvõimalusi. Telefoni tilkuv info Euroopast ütleb, et Soome läheb lukku ning kui raul ja M ei saa Singapurist lahkutud täna või homme, on nad Aasias määramatu ajani ning raul hakkab vaikselt mõistma, et nende pääsemisvõimalused on sisuliselt olematud.

Raul, otsides Finnairi lauda Singapuri lennujaamas ning tehes mitte kõige edukamaid katseid kõhtu sisse tõmmata.

Siis kraabib üks infoleti töötaja sahtlist välja võidunud kontaktide raamatu ja hakkab seal näpuga järge ajama ja leiab, et kusagil linnas peaks olema mingi ettevõte, mis muuseas tegeleb ka Finnairi piletite vahendamisega. Helistatakse toodud numbril, kuid automaatteavitus ütleb, et seal on lõuna. Raul kirjutab üles aadressi, venitab M maast lahti ja kutsub Grabi, et sõita kohapeale ja hakata kontoreid läbi tuustima.

Nimetatud aadressil on suur kaubanduskeskus ja büroohoone, kuid mingeid silte või muud ei ole. Raul haarab leti taga igavleval turvamehel nööbist kinni ja uurib, kas tema teab midagi. Turvamees klõbistab arvutis ja ütleb, et midagi sellist oli jah siin, aga nad kolisid ära. Kuhu, ei tea. Turvamees leiab kusagilt mingi numbri, raul helistab sellele, aga number ei tööta. Kurat.

Raul ja M paigutavad ennast lähedalolevasse söögikohta ja raul helistab esialgsel, lennujaamast saadud numbril. Automaatteavitus on muutunud ja robothääl ütleb, et kui tahate ettevõttega ühendust võtta, siis helistage hoopis teisel numbril. Number loetakse ette kiiresti ja segaselt ja vaatamata kümnetele katsetele, ei saa raul seda täie kindlusega ära kirjutatud. M kuulab ka sama salvestatud sõnumit ja kirjutab üles numbri, mida tema kuuleb. Numbreid võrreldes need ei kattu kusagilt otsast. Helistatakse mõlemale, kumbki ei tööta. Kuradi kurat.

Peale pikka guugeldamist leiab raul ettevõtte peakontori numbril. Väsinud hääl vastab ja annab raulile järjekordse numbri, kuhu tuleb helistada, et probleem saaks lahendatud. Raul helistab ja kuuleb tuttavat Finnairi kasutajatoe muusikat, mida ta on kuulnud juba mitu päeva. Surnud ring. Kuradi kuradi kurat.

Ja sel hetkel raul vannub alla. Tema mõtted on otsas, ta on magamata ja kurnatud lendudest ja teadmatusest ja mõtlemisest. Iga minut tiksub lähemale hetkel, kus maailm läheb lõplikult lukku ning raulil pole enam ideid ega mõtteid. 

Nad vaatavad M-ga üksteisele otsa ja jalutavad aeglaselt lähimasse kohvikusse, teades, et see on nüüd reisi lõpp ja hoopis millegi muu algus. Peale kõiki neid aastaid ja reise Aasias, olles käinud läbi nii palju riike ja kohti, maadeldes lõppematu kaosega, trotsinud haigusi ja vigastusi ning igast asjast siiski vähem või rohkem tervena ning uute lugudega välja tulnud, on raul jõudnud punkti, kus ta peab tunnistama kaotust. Globaalne pandeemia on lõpuks esitanud väljakutse, millega raul enam toime ei tule. Siin Singapuris algas kunagi rauli armastuslugu Aasiaga, kui tema ja H maandusid Changi lennujaamas ja kiirustasid edasi Saigoni minevale lennukile, ja siin see ka lõpeb, kui tema ja M istuvad kohvikus teades, et nad enam ei pääse edasi ega tagasi.

Raul tellib omale kohvi ja seda rüübates helistab Arnulfole ja ütleb, et nad jäävad nüüd Singapuri ilmselt määramatuks ajaks. Leppinud kokku õhtusöögi, broneerib Arnulfo ise raulile ja M-le ööbimise, et nad saaks veeta selle õhtu kusagil mugavas ilusa vaatega kohas.

Õhtu hakkab aeglaselt saabuma ja kohvik täitub inimestega. Raul rüüpab oma kohvi ja vaatab arvutiekraani. Esmaspäev, 8.55 ütleb arvutikell - raul pole viitsinud arvutikella Aasia ajale seada. Euroopas on eelviimane hommik ja peale seda lõpeb lennuliiklus ja maailm, mis senini on eksisteerinud.

Kellaaega põrnitsedes välgatab raulil veel viimane mõte. Sikutanud taskust välja telefoni, valib ta Finnairi Eesti esinduse telefoninumbri. Muusika mängib, seesama muusika, mida raul on kuulnud juba nii palju tunde. Ta surub telefoni kaela vahele, võtab kohvitassi kätte ja rüüpab seda.

Klõpsatus.

„Kuidas saan teid aidata?“ küsib hääl telefonist.

Ja kohvitass libiseb rauli sõrmede vahelt.

Kümme minutit hiljem on lennud ümber broneeritud. Sama päeva õhtul tagasi lennata ei saa, aga järgmisel saab. Lennuliiklus Soome ja Eesti vahel on katkenud, kuid laevad veel sõidavad, nii et ka Helsingisse saamine on sama hea kui koju jõudmine. Soome küll läheb peatselt lukku ning kõik saabuvad reisijad suunatakse karantiini, kuid on kerge võimalus, et raul ja M jõuavad sinna vahetult enne seda, kui karantiinireegel kehtima hakkab.

Kui raul kõne lõpetab, on tema näol naeratus - esimene nii mitme päeva jooksul. 

Õhtuks on M piisavalt taastunud ja koos Arnulfo ja tema sõbra Lorrainega minnakse välja, et jalutada mööda sooje Singapuri tänavaid. Tuled säravad nagu nad on alati säranud, Lorraine ja Arnulfo pehme Filipiinide aktsendiga inglise keel paitab kõrvu. Neljakesi jalutavad nad mööda öiseid tänavaid, ostes mango ühelt tänavanurgalt, süües küpsetatud kana teisel. Ükshaaval tilguvad telefonidesse sisse teated üle maailma – Singapur läheb lukku, Malaisia sulgeb piirid alates keskööst, Vietnam ja Tai on kinni, Euroopas ei pääse autod üle Poola piiri ja maailma vabast liikumisest on jäänud vaid mälestus. Aegamisi ja vääramatult variseb kokku see maailm, mida raul on nii kaua nautinud.

Ja ma arvan, et siinkohal võikski tõmmata sellele reisile joone alla. Las raul ja M ja nende filipiinlastest sõbrad jäävad jalutama sinna sooja Singapuri õhtusse,  naljatades, naerdes ja vahetades reisilugusid ning vaadates, kuidas lugematud tuled värvivad jõe ja taeva kirevaks. Las nad olla seal, nautides reisi lõppu, kollaste mangode mahlasust, laksa vürtsikust, igapäevast saginat ja teadmist, et kui nad soovivad kogeda midagi muud, on vaja üksnes osta uus lennupilet. Ma arvan, et see on hea koht ja aeg, kus neile meeldiks olla.

########################

Me lõpuks siiski jõudsime  tagasi. Kuni viimase hetkeni polnud kindel, kas meie lennuk Singapurist Helsingisse ikkagi läheb või mitte, kas me pääseme Singapurist välja ja Soome sisse ning üle Soome piiri taas välja. See oli eelviimane lend Singapurist, millele me jõudsime ja pea viimane laev Soomest. Meie selja taga läksid kõik riigid lukku mõned tunnid hiljem kui me olime sealt lahkunud.

See oli pikk tee Lombokilt tagasi koju ja selle auhind oli kaks nädalat karantiini.

Ma arvan, et see oli üks kõige keerulisemaid reise, mis ma olen teinud. Kuigi selle kestel läks pekki suhtkoht kõik, mis sai minna, oli kojujõudmisega meil lõpptulemusena uskumatult õnne. Mitte kõik ei saanud sealt niimoodi minema. Mõned inimesed on seniajani seal või maksid metsikuid summasid erilendude eest. M sai vist lõpuks enam-vähem oma kõrvapõletiku korda, kuid see pidavat ikkagi aeg-ajalt ennast tunda andma. Terviseprobleemid jälitasid sellel reisil meid ikka korralikult. 

Kuid kas see oli seda kõike väärt? Et nagu päriselt – kui vaadata kõiki terviseprobleeme, torme, lagunevates autodes sõitmise ohtlikkust, ronimist džunglis ning jala küljest kaanide ärasikutamist – et raul, ausalt nüüd, kas kõik see ebamugavus on seda väärt?

Ah mu sõber, muidugi on. 

Sumatra orangutangid ja Bahoroki jõgi ja džunglid ja Sibayaki vulkaan ja Berastagi kuumaveeallikad ja Yogyakarta templid ja Lomboki rannad - see oli väärt iga sekundit. Oli aegu, kus ma olin väsinud ja stressis ja ei teadnud, mida teha ja kuhu minna ja kuidas mingi asi toimib, kuid see on alati nii kui reisid Aasias. Keegi pole öelnud, et Aasias puhkamine peab olema lihtne. Ma arvan, et mul on roppu moodi vedanud, et mul on olnud need aastad võimalik hulkuda mööda Aasiat, kõndida mööda metsi ja mägesid ja vulkaane, sõita mööda jõgesid ja naerda koos kohalikega ja tunda Aasia maitseid ja lõhnasid. Ma olen armastanud sellest iga hetke.

Ja isegi nüüd, elades uues ajas, mille koroona on segamini paisanud ja on teadmata, millal ning kas endine maailm naaseb, on mul üksnes vaja silmad kinni panna ja ma mäletan, nagu see oleks olnud alles eile.

Külm ja madal Bohoroki jõgi keerlemas ümber tumedate kivide. Kaarduvad rohelised puud ja punased savikaldad. Kitsas helesinine taevatriip mu pea kohal. Veevulin, kui meie traktorikummidest improviseeritud parv allavoolu ujub ja üle kõige selle Daniel ja Adili hääled, kui nad laulavad Džungli Laulu. 

“Jungle trek, Jungle trek 

In Bukit Lawang 

See the monkeys, see the birds,

See orangutan.” 

Ja kui ma silmad avan, on mu näol alati naeratus.