Mitu tundi on möödunud, kuid M olukord pole paranenud ning ta endiselt veedab peamiselt aega oksendades. Magamata ja kergelt tuikudes vinnab ta seljakoti selga ja astub varahommikuse sooja Lomboki õhus ootava takso poole ja variseb selle tagaistmel kokku nagu väike hunnik halba enesetunnet ja meeleheidet.
Raul istub esiistmele. Üksteise järel kaalub ta variante, mida teha, kuna kiire internetiotsing on öelnud, et ägeda keskkõrvapõletiku puhul on tegemist vajavate asjade nimekirjas esimesel kohal arsti külastamine ning asjade nimekirjas, mida mitte mingil juhul teha ei tohiks, on esimesel kohal lendamine. Samas, kusagil pole kirjutatud, et puhkus pandeemia ajal peab olema meeldiv ja lõõgastav kogemus ja arsti külastamisest lahutab M-i päris mitu lendu – ehk kõigepealt Lombokilt Yogyakartasse, sealt Singapuri, siis Helsingisse ning lõpuks Tallinna. Seda muidugi eeldusel, et Singapur endiselt on avatud ning mingi imetrikiga suudab raul leida ka lennupiletid Singapurist Helsingisse. Variandid muidugi on – võib jääda Yogyakartasse, otsida seal arst ja proovida kriis üle elada, või siis Singapuri, või siiski minna edasi Malaisiasse. Otsused-otsused-otsused ja kogu selle aja vaagub M auto tagaistmel hinge.
Lomboki lennujaamas on kuhjades välismaiseid turiste, kaootiliselt proovides teha oma lendudele check-ini masinatega, mis ei tööta ja üksteise järel tekivad väheste lennule registreerimise laudade ette pikad järjekorrad. Meelt heitvate nägudega turistidest säbelevad segamini kohalikega, kes kõik paistavad olevat tiisikuse viimases staadiumis ning köhivad pidevalt. M helistab Eesti perearstiliinile ja saab soovituse minna arsti juurde või osta apteegist nohurohtu. Kuna Lomboki lennujaamas pole kell viis hommikul kumbagi, istub M lihtsalt oma pagasi otsa maha, proovides mitte jätta surija muljet ja tal see peaaegu õnnestub. Raul kuhjab enamiku asju M pagasist endale kotti ning astub check-ini laua poole seljakotiga mis on raske nagu issanda rist.
Sel hetkel otsustavad Lomboki lennujaama töötajad, et kaost on liiga vähe ja nad otsustavad, et kõigi turistide käsipagasid on vaja ära kaaluda ja ülekaalu eest lisatasud sisse kasseerida. Kusagil lennujaama tagaotsas avatakse selle jaoks üks putka, kus aktiivselt köhiv kohalik hakkab vanduvatele turistidele arveid välja kirjutama ning arvestades turistide massi, teeb see putka ühe päevaga vähemalt aasta käibe.
Lootes, et äkki ta seljakott ei näe liiga raske välja, vinnab raul vinnab oma sajakilose käsipagasi ühele õlale. Õlg raksatab kahtlaselt ja valusööst käib läbi selja ja raul venitab leti taga olevale tüdrukule silma vaadates näole valugrimassi, mida mõnes paralleeluniversumis võiks kvalifitseerida ka naeratuseks. Tema peast käib läbi mõte, et kui seda pagasit kaalutakse, siis ülekilode eest tasumiseks tõenäoliselt ei piisa ühe neeru müügist, vaid tuleb panti panna mõlemad ja ilmselt ka osa maksast. Tüdruk vaatab raulile otsa ja siis temast mööda, kus järjekord vonkleb kuni ukseni. Ta võtab rauli passi, prindib välja pardakaardi ja ulatab mõlemad raulile, jättes pagasi kaalumata. Murphy on täna imekombel armuline.
Kogu teekonna Yogyakartasse istub M lennukis silmad kinni ja valugrimass näol. Maandudes otsustatakse, et Yogyasse siiski ei jääda ning proovitakse Singapurini välja venitada, ja nii sörgivad raul ja M siseriiklike lendude terminalist mööda kahtlaseid kangialuseid ja teepervi jupp maad rahvusvahelisse terminali, kus juba järgmine lennuk ootab.
Singapuri lennujaam, tavapäraselt nii paksult rahvast täis, on sisuliselt inimtühi. Rauli ja M-i põrnitsetakse kahtlustavalt - on ilmselge, et imestatakse, et mida teevad paar turisti veel siin, kui kõik on lahkumas ja riigid on sulgemas. Singapur on avatud veel vaid loetud tunnid – veel mõned lennud ning alates lõunast suunatakse kõik, kes Singapuri saabuvad, kohustuslikku kahenädalasse karantiini.
Raul astub piirivalvuri juurde, kergelt tuikudes magamatusest ja raskest seljakotist.
“Jälle siin?” küsib piirivalvur, rauli passi uurides ja nähes seal eelmisi Singapuri templeid.
“Jah,” vastab raul. “Eelmine kord läksime Singapurist Sumatrale ja siis Jaavale ja siis Lombokile ja nüüd oleme tagasi siin.”
“Kauaks siia jääte?” küsib piirivalvur.
“No me proovime muuta oma lennupileteid nii, et me saaksime täna-homme edasi lennata, aga garantiid ei saa anda, et äkki me peame pikemaks jääma, haha,” ütleb raul.
Piirivalvur põrnitseb raulile otsa. Üks viimaseid ajurakkusid, mis raulil endiselt on arusaamatul põhjusel toimima jäänud, selgitab, et pole ilmselt parim idee rõõmsalt rääkida piirivalvurile, kuidas sa mööda Indoneesiat oled viimased nädalad koroonat otsinud ning nüüd proovid ennast teadmata ajaks Singapuri sisse slikerdada. Raisk.
“Keerulised ajad,” ütleb piirivalvur lõpuks, lööb rauli passi templi ning viipab ta edasi.
Raul astub tänulikult kontrollist läbi, korjab üles M kes kuidagi samamoodi lastakse Singapuri sisse, ning nad astuvad suurde inimtühja Changi lennujaama terminali, et hakata seal Finnairi esindust otsima.
Kommentaarid
Postita kommentaar