Toba järvelt lahkumisest

Raul istub varahommikul vannitoas ja vaatab mõtlikult kraanikaussi. Kraanikausis on hiiglaslik mustav säbelev pundar, mida seal varem polnud. 

Raul võtab hambaharja ja suskab seda pundart, mis laguneb laiali mööda kraanikaussi. Vaaraosipelgad. Umbes sada miljardit vaaraosipelgat või nii. Paistab, et mingi asi M kosmeetikakotis on tõmmanud ligi kõik ümberkaudsed sipelgad koos laste, vanavanemate ja sõpradega, et nosida otse läänest pärit imelist keemiat.

Ta keerab kraanivee lahti ja laseb kogu sipleva puntra allavett. 

Mõni tund hiljem peidavad raul ja M ennast sipelgate eest kodulähedases kohvikus, joovad banaanimahla ja mõtlevad, et mida edasi teha. Plaan oli veeta Sumatral kolm nädalat, kuid sinna plaani on hakanud tekkima mõningad märkimisväärsed mõrad sest, noh, paistab, et Murphy on võtnud rauli seekordse reisi ekstratähelepanu alla.

Vaade külalistemaja rõdult Toba järvele. Sipelgaid ei ole näha, need on kraanikausis.

Esialgne reisikava nägi ette, et Toba järve ääres liigutakse edasi Lääne-Sumatrale Bukittingisse ja Padangi, kus jätkatakse rahumeelset metsades ja muidu looduses kolamist, ning seejärel minnakse Acehi regiooni avastama. Paraku on siin tekkinud tõrge seoses sellega, et Berastagis vulkaani otsa ronides mingi hetk M kukkus ning lõi jala ära, ning mingi imetrikiga on see kukkumine arenenud edasi niikaugele, et M ei saa enam käia, vaid üksnes liipab ringi. Tema ringilonkamine teenib ohtralt kaastundeavaldusi kohalikelt, kes pakuvad abiks peamiselt massaaži – paistab, et siinkandis ravitakse massaažiga kõike jalaluumurrust kopsupõletikuni.

Vigase jalaga matkamine metsas, kus on muuseas ka tiigrid ja muud põnevad loomad, poleks ilmselt M elu ja tervise mõttes kõige mõttekam tegevus, kuigi raul salamisi mõtleb, et kahtlemata oleks see kasulik temale endale – juba kunagi kaugel minevikus Namiibias õpetati raulile, et kui sa kohtud metsas või savannis kiskjaga, siis sa tegelikult ei pea jooksma mitte kiiremini kui kiskja, vaid lihtsalt kiiremini kui kõige aeglasem inimene sinu vahetus läheduses.

Teine probleem on Bukittingisse ja Padangi saamine. Sumatra on hiiglaslik ja ükski kaart ei anna selle tegelikku mastaapi edasi. Selleks, et minna Toba järve äärest Bukittingisse tuleks üle elada minimaalselt 18-tunnine bussireis ja olles juba piisavalt tuttav Sumatra teedega, pole raul üldse kindel, kas ta on endiselt piisavalt noor selliste asjade jaoks – aastate jooksul on raul endalegi üllatuseks hakanud vaikselt avastama, et tegelikult on päris tore, kui sa reisi lõpus astud bussist välja enam-vähem sama kehakuju ning selgroolülide arvuga, millega sai teed alustatud. 

Väike moraalne ja tervislik tõrge tekib ka Acehi osas.  Aceh on Indoneesias ainuke regioon, kus rakendatakse šariaadiseadusi ja seal käimine on mitte abielus olevatele lääne turistidele alati olnud seotud mõningate terviseriskidega – näiteks riskiga avalikult piitsa saada, mis kahtlemata poleks kõige meeldivam väljavaade isegi vaatamata sellele, et sellest saaks kirjutada märkimisväärselt värvika blogipostituse. Olles mõnede kohalikega lühidalt sel teemal ka vestelnud, otsustab raul, et vahest ei oleks hetkel kõige mõistlikum sellises kohas ringi kooserdada.

Niisiis, kõike seda arvesse võttes jääb lauale variant, et võtta jagatud takso Medani ja sealt lennata edasi Padangi, kust minna bussiga edasi Bukittingisse. Kõik on paigas ja kokku lepitud, kui raulile meenuvad sipelgad kraanikausis ja ta hakkab mõtlema, et tegelikult kui juba nagunii peab Medani minema, siis sama hästi võiks ju lennata ka mujale, kus äkki kohaliku huvitava faunaga ei pea nii vahetult kokku puutuma.

Ning raul ja M süvenevad Indoneesia kaarti, et otsida, kus võiks olla vahelduseks loodusele ka natuke Indoneesia kultuuri, mõistlik hinnatase ja enam-vähem okeil tasemel meditsiin juhuks, kui M-il on vaja varvas või jalg või midagi muud küljest ära amputeerida. Peale pikka arutelu otsustatakse lõpuks vahetada saart ning suunduda Sumatralt Jaavale, täpsemalt Yogyakartasse. Peale täiendavat arutelu otsustatakse osta lennupilet järgmiseks päevaks AirAsia keskpäevasele lennule – variant oleks minna ka kas varem või hiljem, aga siis peaks lendama Lioniga, ja raulil on pisut skeptiline Lioni osas, kuna selle lennukid kipuvad miskipärast alla kukkuma või teelt välja sõitma. Niisiis tekib vajadus minna Medani juba õhtul ja raul broneerib lisaks ööbimise Medani lennujaama hotelli.

Kuna aga äraminekuni on veel natuke aega, siis raul ja M rendivad omale uuesti juba hea tuttava rolleri ja sõidavad lähedalasuvasse Tomoki külasse kohalikku laupäevast turgu kaema. Roller parigitakse wc taha, kus kohalik poiss sellel mõne tuhande ruupia eest igaks juhuks silma peal hoiab ja raul ning M sukelduvad ennastunustavalt turumelusse. Turul müükase, nagu ikka, igasugust toidukraami, ja kõike, mis ronib, ujub, hüppab, kaagutab, levitab koroonaviirust või kasvab. Natuke eemal on ka pikad varikatuse all olevad poekesed, mis müüvad igasugust turistidele suunatud nipet-näpet – kümned ja sajad putkad võtmehoidjate, käekottide, kohalike riiete, puitgraveeringute ja muu sellise träniga, ootamas turiste, kes oma raha sinna viiks.

Keda aga pole, on turistid. 

Raul ja M kõmbivad selle keskel, olles sisuliselt ainukesed külastajad. Nukrate nägudega kohalikud hõikavad natuke igavlevalt, pakuvad oma kaupa või soovitavad ringilonkavale M-le massaaži minna, kuid ka neil pole väga motivatsiooni. Hägune plastikkatus laseb läbi hämarat päikesevalgust ja kõik tundub olevat tolmune ja trööstitu, nagu kogu elu seisaks paigal. Kusagil turistituru nurga taga on muuseum, kus üksik koer magab muuseumi ukse ees ja kohalik giid peseb oma rollerit ning ilmselgelt pole seal käinud ühtegi turisti enam pikka aega. Kummaline ja natuke sürrealistlik kogemus on kõndida ringi turistidele mõeldud kohtades, olles seal ainukesed turistid.

Olles mõne tunni pärast oma rolleri professionaalselt tagasi koju roolinud, lehvitavad raul ja M külalistemaja omanikele hüvasti ja hüppavad praami peale, mis neid otse külalistemaja õuest peale korjab. Vaevalt on praam eemaldunud, kui kapten lükkab muusika käima ja juba tuttavast hiiglaslikust külarist kostab ilmatuma muusikajõmakas üle tüüne järve ning tühi praam, kus raul ja M on sisuliselt ainukesed reisijad alustab sõitu Parapati poole. Selja taha jäävad väikesed värvilised külalistemajad, mille fassaadid on ilusad, kuid sisu on märkimisväärselt aegunud. Kogu Toba järv on nagu ilus pruut, kes on altari ette hüljatud, kuid kes pole matnud maha lootust, et vahest ikkagi peigmees tuleb tagasi, ning iga päev vaatab ta Parapetist saabuvale kehvakesele turistide nirele ja mõtleb, et mitte vist täna.

Parapatis praamilt maha astunud, tekib plaanides väike tõrge – kuna kell on juba kolm pärastlõunal, siis Medani enam jagatud taksoga ei saa, kuna sõitmiseks pole piisavalt huvilisi. Kogu Parapatis paistab olevat ainult paar õnnetut turisti, ning ka need on minemas ka Bukit Lawangi suunas või võtmas ette eepilist reisi Buttigingisse ning pole huvitatud vastu õhtut Medani suunas sõitmisest. Muidugi pole Aasias lahendamatuid olukordi ja mõni minut läbirääkimist hiljem saavad raul ja M oma käsutusse vana ja natuke lagunenud mikrobussi koos juhiga.

Tee Medani on kolm tundi hüplikku ja neere lahti raputavat reisi õlipalmi- ja kummipuuistanduste vahel ning tund aega libedat sõitu mööda neljarealist värskelt ehitatud Trans-Sumatra maanteed. Kunagi, nii kümne-paarikümne aasta pärast peaks neljarealine maantee minema Sumatra põhjatipust Banda Acehist kuni alla lõunatippu välja, kuid hetkel on sellest välja ehitatud väikesed jupid medani ümbruses ja mujal.

Lennujaama jõudes tšekivad raul ja M lennujaama hotelli sisse, avavad oma toa ukse ja tarduvad jahmutanult. Olles üle kümne päeva kolanud ringi Sumatral, ööbinud külalistemajades ja džunglis ja kodumajutustes, on nii raul kui M peaaegu ära unustanud, milline luksus võib olla lihtne ärihotelli tuba. Valged linad. Puhtad tekid. Päris vannituba päris dušiga, kust tuleb päriselt ka sooja vett. WC-pott, mis pole auk põrandas. Laes konditsioneer, mitte ragisev ja suitsu välja ajav ventilaator. See on nagu ilmutus. See on nagu vaade paradiisi.

Olles riided vahetanud ning uuesti enam-vähem inimese välimuse omandanud, suunduvad raul ja M õhjtusöögijahile Medani hilisõhtuselt tühja lennujaama. Enamik kohti on suletud või näevad muidu kahtlased välja , nii et lõpuks otsustavad nad kindla peale välja minna ja maanduvad KFCs. KFC on tühi, ainult paar inimest põrnitsevad tuimalt telefoni ja vaatavad üllatunult eksinud lääne turiste, kes omale burgeri ja wrapi tellivad.

Burger, mis raulile lõpuks tuuakse, on burgerite ekstraklass. Seal on olemas sai, mis näeb välja nagu närbunud salatileht ja mille küljest kukuvad tükid lahti üksnes peale vaadates. Mingi kotleti-laadne toode, mida ettevaatlikult hammustades nõriseb sealt  kahtlast roosakat vedelikku. Salatileht, mis näeb välja, nagu sellega oleks põrandat pestud. Kogu burger näeb välja nagu midagi, mis oleks nagu mitu korda ratsahobuse kapjade alt läbi käinud ja seejärel oleks kits seda närinud. Kui see burger oleks keskkooli kehalise kasvatuse tunnis, siis teda ei valitaks rahvastepalli meeskonda isegi mitte viimases hädas, vaid ta peaks mängu tribüünilt vaatama ja peale esimest poolaega duširuumi minema.

Raul närib oma nukrat burgerit ja mõtleb, et see on ilmselt kõige halvem KFC tema elus. Ainuke asi, mis tundub olevat veel halvem, on M ette toodud wrap, mis näeb laias laastus välja nagu rauli burger, aga on lisaks sellele omandanud sellise unikaalse vettinud mulje, nagu oleks seda paar päeva lehmade joogiämbris leotatud.

Ainus, mis rauli ja M-i seal hoiab, on teadmine, et muud kohad tundusid olevat veel natuke hullemad ning lõppude lõpuks on ju tegemist KFCga ikkagi – mida hullu ikka saab seal juhtuda, eks?

Mõni tund hiljem, käies mitmendat korda WC vahet, imestab raul endiselt, et mis imetrikiga on ta oma kaheksandal Aasia-tripil unustanud, et vaatamata sellele, et tegemist on rahvusvahelise ketiga, on burgeri ja wrapi vahel olnud nukrad salatilehed pestud ikkagi kohaliku Indoneesia kraaniveega.