Mitmekesi maailmas (Murphyst rääkimata)

Raul istub ja broneerib ööbimisi. Reisiplaan võtab vaikselt kuju ja põhimõtteliselt näeb see välja nagu hullumeelne põrkumine mööda Kagu Aasiat - Tallinn-Helsingi-Bangkok-Vientiane-Vang Vieng-Phonsavan-Luang Prabang-Luang Namtha-mingi rand kusagil kui ma välja mõtlen kuidas saada Põhja-Laosest mere äärde-Bangkok-Yangon-mingi trip läbi Myanmari mille peale ma mõtlen hiljem-Bangkok-kodu.  Esimene peatus on Vientianes ja raul surfab mööda tripadvisorit, agodat ja teisi portaale, mis on harjumuspäraseks saanud. Hind-kvaliteet kõigub nagu ikka Aasias ja raul loeb ja mõtleb ja lõpuks otsustab, et ei, esimene öö peale pikka reisimist peab olema korralik. Niisiis võtab ta ette Vientiane Ibise hotelli ja alustab broneeringut, 40 eurot öö. Aga see pole see. Pole Õige Hotell. Üldse ei klikka. Raulil on reisikaaslaseks kaasas ka M, kes pole üldse reisinud varem väljaspool Euroopat ning kellele oleks see ilmselt teretulnud ja kus ta saaks rahulikult alustada Aasiasse sisseelamisega. I...

Rauli poeg otsustab ühel ilusal nädalavahetusel, et kutsub kõik oma läheduses olevad sõbrad enda juurde külla. Lõpeb see sellega, et neli last vanusevahemikes neljast seitsme aastani, kuid kelle võime asju hävitada, pööraselt tormata ning kaost tekitada vastab Tšingis-khaani hordile, laamendavad pool päeva mööda maja ringi samal ajal kui raul püüab reisiplaane koostada.  Mingi hetk õhtuhämaruses raul kaotab lootuse, paneb arvuti kinni, tirib krae vahelt välja sinna kogemata sattunud katkise õhupalli, tõuseb püsti, astudes saja miljoni maailma kõige teravama legoklotsi otsa ning peaaegu kukub trepist alla, kuna üks pädarik on otsustanud trepikäsipuule riputatud käterätiku all peitust mängida ja teeb sealt 'uhhuu'. Kannatust kaotades viskab raul kõik lapsed, peaaegu kaasa arvatud ka enda oma, välja, ja ütleb, et uneaeg on. 'Me tuleme homme tagasi,' lubab üks laps rõõmsalt mööda teed ära vantsides, üks sandaal ühes käes, teist balansseerides pea peal mütsi asemel...

144 päeva ja 4 tundi. Raul lõpetab järjekordse riigihanke dokumentatsiooni ning, tundes vajadust millegi vaheldusrikkama järele, läheb ja tegeleb stressimaandamisega. Kui teised inimesed ostavad iPade, riideid, hamburgereid, joovad kodus ennast täis ja/või elavad ennast lähedaste peal välja või veel midagi, siis raul ostab lennupileteid. Seekord siis Bangkokist Yangoni 6. novembriks. Kuhu enne seda minna, ei tea. Kuhu peale seda minna ei tea ka.  Aga lennupilet on olemas. See on see mis loeb. See on ainus mis loeb. See on valguskiir tunnelis ja oaas kõrbes ja abikõlblik kulutus vaatamata kolme pakkumise puudumisele. See on ootus ja rõõm ja reisikõhulahtisus ja malaariasääsk. See on templid ja džunglid ja katkised bussid ja naervad inimesed ja tänavatoit. See on niisked riided ja päikesepõletus ja kookosvesi ja teadmatus sellest, kus sa järgmisel päeval oled. See on veel 144 päeva ja 4 tundi, ja ükski ootamine pole veel tundunud nii pikk.

24. veebruari öö kell 00.15.  Raul istub Brüsseli eurokvartali hotellis nagu tubli ametnik kunagi. Puhkepäev ja raul ootab euroametnike koosolekut. Igav. Väsinud. Masendunud. Ei oska midagi eluga peale hakata. Kell 02.00 raul ostab lennupileti. Ametlikuks esimeseks sihtkohaks Bangkok. Lõplik sihtkoht teadmata, kuid kindlasti mitte Bangkok. Seal on Birma. Seal on Laos. Seal on Malaisia. Seal on miljon väikest asja, mida on võimalik otsida ja uurida ja just seda raul läheb sinna tegema. On veel aega - väljalennuks oktoober, kuid normaalseks eluks peab inimesel olema lennupilet äraminekuks. Ja Raul läheb rahuliku südamega magama.

India on väsitav, eriti kui seljakoti asemel vead kaasas kohvrit ülikonnaga, üksi-kaksi rändamise asemel on sinuga kaasas hulk kolleege  ning ringihulkumise asemel on ajakava tunni täpsusega kolme nädala peale ette planeeritud. Delhi-Hyderabad-Bengaluru-Chennai-Delhi-Bengaluru-Kolkata-Delhi.  Delhis liitub seltskonnaga vahepeal ka rauli vana reisikaaslane H, et peale mõningast muljetamist ning suure koguse thalide söömist jälle mõne päeva pärast lahkuda ning raul reisib edasi, üks linn teise järel, samas kui reisiseltskonnast erinevatel aegadel erinevad inimesed kodu poole sätivad. Kolkatast lahkudes peaaegu lennukist maha jäädes on raul märkimisväärselt väsinud. Püüdlikult vältides inimeste peale karjumist, kui ta peab kaks korda oma pagasit läbi valgustama ja kui check-ini lauas nõutakse mingeid ekstra pabereid, ronib raul lennukisse ja maandub natuke hiljem New Delhis ning astub lennujaama hoonest välja et enne koju tagasilendu minna ja magada viimane öö Delhi len...

Indialaste kolm staatust kui sul on nendega kokkulepe, et nad midagi korraldavad: Staatus 1, kuu aega tähtajani: 'Everything's going fine, no worries sir'. Staatus 2, kaks nädalat tähtajani: 'Of course I will do it, no problem sir'. Staatus 3: 48 tundi tähtajani:  'I am so sorry sir'.

'Tegelikult ma polnudki kunagi ametlikult selles võistluses sees,' ütleb K, kuhjates endale Chennai araabia-hiina-india restorani terrassil taldrikusse riisi kõrvale kuhja krevette ning asub neid aktiivselt hävitama, 4 väljas, 1 veel. Võit läheneb.