Otse põhisisu juurde

Postitused

Viimasest päevast Namiibias

See algab viimase päikesetõusuga sel ajal kui must poiss autorendifirmast, kellele me seekord ei unusta tippi jätta, sõidutab meid lennujaama. Windhoeki lennujaam on pisike angaar keset platsi, ümbritsetud tüüpilisest Namiibia maastikust ja väheldastest palmidest. Järjekord on metsik ja liigub kiirusega sentimeeter sajandis, kuna paistab, et K, A ja H on ainukesed, kellel pole kaasas käsi- ja tulirelvi mida peaks ringi pakkima. Lisaks kondavad ringi mõned turistid bušmanite vibude ja nooltega ja teevad nägu, nagu peaksid jahti. Raul kui tuntud terrorist taipab samuti mingi hetk oma käsipagasisse vaadata ning sikutab sealt välja erineva ohtlikkuse astmega külmrelvi ja sokutab need silma alt ära. Lennukisse jõudes saab raul aru, et vist ongi see reis läbi ja lubab endale hetke lõõgastust mõeldes, et kogu reis sai ikkagi korraldatud nii hea kui võimalik ja nii väheste viperustega. Ei esinenud ühtegi lennust mahajäämist, suudeti vältida suuremaid õnnetusi, ühte...

Neljateistkümnendast päevast Namiibias

See algab äratusega kell viis hommikul. Päeva plaanis on võtta vastu päikesetõus legendaarsetel punastel Sossusvlei liivadüünidel. Nende juurde saamine pole üldse mitte lihtne – kuulujutud räägivad, et kõige parem on neid vaadata päikesetõusul, kuid selleks peab startima kell 5.50 ning ööbima ühes kahest laagriplatsist – kas Sesriemis (kus meie olime) või Sossusvlei Country Lodges. Sellisel juhul lubatakse sind Sossusvlei juurde minevale teele kümme minutit varem enne üldist publikut. Telk koos, võetakse ennast sappa ja kui kell kukub, hakatakse 60-kilomeetrist kiiruspiirangut ignoreerides uhama mööda sirget asfaltteed, püüdes samal ajal vältida igal pool ringi kalpsavaid springbokke ja teisi sarvilisi. Düüni juurde jõuab korraga terve kolonn autosid, kust pudeneb välja metsik kogus turiste, kes kõik on võtnud pähe mõtte ronida hiiglasliku punase düüni otsa päikesetõusu vaatama. Raul vaatab düüni 150-meetrist kõrgust ja mõtleb, et mis see siis ära ei ole, et...

Kolmeteistkümnendast päevast Namiibias

See algab pakkimisega.  Või, vähemalt, see peaks algama pakkimisega. Tegelikult algab see ilmselt sellega, kui avastatakse ennast juba tund või paar peale pakkimist ja korterist väljakolimist Walvis Bays hästi halba praetud kana söömas. Siis ärgatakse enam-vähem ellu. Tee viib Sesriemi kanjoni ja Sossusvlei liivadüünide poole. Ookeanist eemaldumisega jäävad kollased liivadüünid selja taha ning tuleb tagasi päike koos 35 kraadi soojaga ning juba tuttav kivine Aafrika savann. Sellesse päeva langeb ka esimene tehniline probleem. Auto tagaluuk enam ei lähe kinni ning juba paistab, et kogu meie hoolega hoitud ja ühtlase halli tolmukorra alla mattunud pagas saab pillutatud mööda Namiibia avarusi laiali, kuid raul ja A. puhuvad ennast maskuliinsuse lainele, krutivad õnnelikult mutreid ning saavad katkise haagi uuesti korda. Õliste kätega ja higisena tagasi konditsioneeritud autosse ronides teavad nad, et päev on korda läinud, ja et ära on tehtud  Üks Tõsin...

Kaheteistkümnendast päevast Namiibias

See algab sellega, et kõigil tuleb mingil minimaalsel tasemel eluvaim uuesti sisse.  Otseselt inimeseks ei saa vist veel meid päris nimetada, aga millekski inimeselaadseks küll. Raul endiselt peab hirmuäratavat võitlust oma siseorganitega, et need püsiks seal kus nad looduse poolt on seatud, kuid elu tundub peaaegu elatav. Päeva plaaniks on ringsõit mööda merd, delfiinide ja vaalade vaatlus ning peale seda 4x4 autoga kõrbes ringi sõitmine sellises kohas nagu Sandwich Harbor, kus on palju liiva ja merd. Tõsiselt. Lahele viib väike katamaraan. Raul istub maha, tegeleb aktiivselt ajude väljutamisega nina kaudu ning imetleb ümbrust. ’Oi, näe, pelikanid,’ mõtleb ta. ’Ja seal on kajakad. Ja meri. Ja tuul on – vist läheb külmaks. Ja siin on hulk karjuvaid reisijaid ja suur hüljes, kes just parajasti mööda treppi meie laeva ronib ja hambaid näitab.’ Paistab, et kohalikel hüljestel on kombeks ronida turistide laeva kalu norima ning neile on pandud nim...

Kümnendast päevast Namiibias

See algab tuulega. Swakopmundis on tuuline. Otse ookeanilt puhuvad tuuled toovad siia udu ja külma ning temperatuur on kusagil 25 kraadi kandis – soe, kuid mitte päris see, millega meie harjunud oleme. Lisaks sellele on raul öösel osanud omale üsna kõrge palaviku tekitada ja mõtleb kusagil kella nelja paiku, et ta vist nüüd sureb ära, aga hommikuks on imelikul kombel eluvaim endiselt sees. Köha paistab olevat küll tulnud selleks et jääda ning kopsud kipuvad kehast lahkuma selleks mitte ette nähtud avauste kaudu, aga päris malaaria ei paista seekord olevat, vaid tubli põhjamaine bronhiit. Traditsiooniliste sügishaiguste eest ei päästnud rauli seekord isegi mitte maailma teise otsa sõitmine. Kümnenda päeva sisuks on planeeritud lumelauaga liivadüünidelt alla sõitmine, või siis sandboardimine ning selle juures kõvasti karjumine. K.l kui vanal lumelauahundil on hommikust saadik juba selline nägu, nagu viibiks ta kusagil teises dimensioonis, kuhu enamasti jõutakse vaid v...

Üheksandast päevast Namiibias

See algab hommikusöögiga. Hommikusöökidest on meie laagriplatsidel saanud omamoodi rutiin – gaasipõleti käimapanek, tee tegemine, võileivad, jogurt ja muu laagriplatsil tehtav. Vahelduseks aga on käesoleval hommikul hommikusöök samuti hosteli poolt – mitte midagi erilist, kuid ikkagi vaheldus. Lisaks palavikule on raulil tekkinud tõsine sügav köha ning peavalu aga mehed ei nuta. Lisaks on käes päev, kus peaksime kätte saama oma Swakopmundi korteri. Swakopmund on kuurortlinn- midagi meie Pärnu sarnast, ainult vähemate rullnokkade ning rohkemate palmidega. Kuna siit alates lõpeb meie reisi ’metsik’ osa ning siin on plaanis pikemalt peatuda, siis on juba broneeritud meile korter Cornerstone Guesthouse Moringa Gardensi majas. Cornerstone Gueshouses võtab meid vastu uskumatult tore tüüp (kuuendat põlve namiiblane), kes broneerib meile järgmise päeva sandboardimis-tripi ja aitab planeerida ka teisi tulevasi tegevusi. Korteri saame kätte kella kahest, nii e...