Kümnendast päevast Namiibias

See algab tuulega.

Swakopmundis on tuuline. Otse ookeanilt puhuvad tuuled toovad siia udu ja külma ning temperatuur on kusagil 25 kraadi kandis – soe, kuid mitte päris see, millega meie harjunud oleme. Lisaks sellele on raul öösel osanud omale üsna kõrge palaviku tekitada ja mõtleb kusagil kella nelja paiku, et ta vist nüüd sureb ära, aga hommikuks on imelikul kombel eluvaim endiselt sees. Köha paistab olevat küll tulnud selleks et jääda ning kopsud kipuvad kehast lahkuma selleks mitte ette nähtud avauste kaudu, aga päris malaaria ei paista seekord olevat, vaid tubli põhjamaine bronhiit. Traditsiooniliste sügishaiguste eest ei päästnud rauli seekord isegi mitte maailma teise otsa sõitmine.

Kümnenda päeva sisuks on planeeritud lumelauaga liivadüünidelt alla sõitmine, või siis sandboardimine ning selle juures kõvasti karjumine. K.l kui vanal lumelauahundil on hommikust saadik juba selline nägu, nagu viibiks ta kusagil teises dimensioonis, kuhu enamasti jõutakse vaid väikeste valgete tablettide abil, mis valdavalt on illegaalsed.

Düünidele viib meid ja veel paari turisti iidne lagunenud mikrobuss, mida juhib mingi hipivälimusega tüüp. Liitub ka fotograaf, kelle peamiseks ülesandeks paistab olevat meist eriti piinlike piltide tegemine ning pärast nende üle naermine. Kohapeal on juba lisaks terve patakas natuke hullumeelse moega turiste ja punt ameerika tüdrukuid, kes töötavad Namiibias vabatahtlikena ja pläkutavad ja kilkavad ja itsitavad kontrollimatult.

Liivakõrb algab kohe väljaspool Swakopmundi, kus kilomeetrite ulatuses on tuul kokku kuhjanud hiiglaslikud liivamäed, mida kohalikud kasutavad nüüd ATVdega sõitmiseks ning teisteks põnevateks tegevusteks, mis enamasti hõlmavad suuri kiirusi, kõrgusi ja täiest kõrist karjumist. Varustuse saame kätte kohapeal ja düüni otsa kõmbime jalgsi. Selgitatakse, et võiks viia ka ATVdega, aga et see firma on öko ja nemad nii ei tee  -samal ajal kui kogu düünide ümbrus on rallivaid ATVsid täis. Tee düüni otsa tähendab raskete saabastega ronimist mööda pehmet liiva kõrvetava päikese ja külma tuule all ning raulil peaaegu õnnestubki kopsud muu sisikonna juures hoida.

Plaanist düünidest vihiseva tuule all graatsiliselt alla liuelda saab reaalsuses muidugi pikk liivas ukerdamine, kuna mitte ei saa pihta, mispidi see lumelaud peaks ikkagi liikuma, aga see polegi nii hull. Vaated on vähemalt suurepärased, nii raulil mäe otsast ning ka teistel lauatajatel on lõbus algajaid ukerdajaid vaadata. Peale iga allasõitu tuleb üles tagasi vantsida, kuid mingi hetk  harjub sellegagi ära. K. ja A. kruiisivad sujuvalt alla ning sellevõrra vantsivad ka üles muidugi rohkem ning K.l on näol juba pikemat aega selline ilme, mida saavutatakse ainult illegaalsete substantside JA suure koguse naerugaasi koosmõjul. H., kes on elus esimest korda lumelaual, on natuke vaevatud ilme, kuid päeva edenedes hakkavad temalgi suunurgad ülespoole minema ning peale viimast allasõitu on juba nagu oleks temagi saanud natuke naerugaasi, või on tal lihtsalt näokramp.

Vahelduseks pakutakse võimalust katsetada ka lie-down sandboardingut – vahatatud vineerplaadil kõhuli düünist allasõitmist. Ei paista olevat väga hull tegevus ja kuigi raul on natuke kriitiline selle suhtes, torgatakse talle kätte plaat, kästakse pikali visata ja instruktor lükkab ta koos vineertahvliga mäest alla.

Kui seda kuidagi kirjeldada, siis rauli peas toimub midagi sellist:

’Nii, jalad üleval käed kõrval kurat kiirus läheb suureks mida perset aaaaaaaaaaaaaah fakk siin on ju auk aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa kiirekiirekiire veel kiirem perseperseperse mismõttes juba saigi läbi, ma tahan uuesti’.

Raul võtab laua ja sörgib uuesti üles. Justnimelt sörgib.  Kolm korda. Ronimine võtab läbi nagu zimbwabwe dollari, aga lõpuks allalastes saavutatud kiirus 74 km tunnis on seda väärt.  Fotograafipoiss pildistab kogu aeg aktiivselt ning vahepeal filmib ka, ning õhtul kell 6 on kõikide sel päeval lauatajate-kelgutajatega ühisistumine, kus kõik koos saavad rõõmsalt irvitada liivas ukerdajate üle.

Ning, kuidas teisiti lõpetada päeva kui minna vahelduseks tutvuma ka Swakopmundi ööeluga. Ööelu paistab olevat koondunud üsna meie korteri lähedusse ning õhtu arenedes maandutakse meie eelmise öö öömaja Grünen Granzi teisel korrusel olevasse ööklubisse, kus rõõmsaks üllatuseks avastatakse, et joogid maksavad seal eesti rahas kusagil ühe euro kandis. Mingitel suvalistel Ida-Euroopa turistidel ajaks see ilmselt katuse sõitma, aga õnneks koosneb kogu meie reisiseltskond vastutustundlikest noortest inimestest, kes on teadlikud, et alkohol mõjub meie tervisele kahjulikult ning kes suudavad selliseid (odavaid, häid ja joovastavaid) jooke tarbida mõistlikus koguses ning mitte minna liiale.