Rauli üllatus on suur, kui Brunei lennujaamas Air Asia
väravas kaalutakse kõik käsipagasid üle.
Üldiselt AirAsiat ei ole kunagi kõigutanud kui keegi hiilib
lennukisse lubatust suurema kaaluga pagasiga. Bruneis aga paistab, et nad
võtavad seda asja tõsiselt ning raul sügab natuke kukalt – nii tema kui M
seljakottide kaal on hiilinud lubatust kõrgemaks.
Niisiis polegi muud kui nad võtavad hetke enne kontrollist
läbiminekut et asjad ringi pakkida. Natukese aja pärast lähenevad raul ja M
pagasit kaaluvale morni moega tädile, seljas joped ja fliisid, taskus Bariost
ostetud kohalikud soolasilindrid ja vihmavarjud, pükstetaskud täis topitud
tehnikavidinaid ja sokke ning põuetaskust välja turritamas läpaka
laadimisjuhtme ots. Pagasit kaaluv tädi vaatab rauli pagasit ja siis teda
ennast ja irvitab. Raul irvitab vastu ja ta lastakse pardaleminekualasse, kus ta
istub viisakalt maha ning topib kõik seljas olnud tavaari kenasti kotti tagasi.
Kümme tundi ja üks vahepeatus Kuala Lumpuris hiljem
maanduvad raul ja M Osakas. Air Asia X kauglend, mille raul on nillinud natuke
alla saja euro Kuala Lumpurist Jaapanisse on
üllatavalt mugav. Pardal puudub küll igasugune meelelahutussüsteem ja
toitlustus ja muud mugavused, kuid pole midagi mida kaasavõetud Kindle, paar
tahvlit šokolaadi ning Borneole lennust pärit Scooti tasuta saadud kollane tekk ei suudaks
lahendada.
Raul ja M astuvad Osaka lennujaamast välja ja satuvad
kaosesse.
Üldloogika on, nagu ikka, üsna lihtne. Leia transport
lennujaamast oma hostelisse, mine magama ja järgmine päev hakka ümbruse
avastamisega tegelema.
Paraku olles Jaapanis värskelt maandunud, on raulil
märkimisväärseid raskusi hostelisse saamisega.
Lennujaamast viib Osaka kesklinna mitu rongi, kuid tänu
hilisele tunnile mõned neist ei tööta ja teised on kallid. Raul kõnnib ühe
kaardi juurest teise kaardi juurde ja püüab millestki aru saada, aga näkää.
Ingliskeelseid materjale on vähe, rongiliinide kaardid on jaapanikeelsed ja
internetti ei saa. Raul tuuritab edasi-tagasi kuid kell muudkui tiksub viimaste
linna minevate rongide lahkumiseni ja lõpuks on ta sunnitud tegema erakordset.
Ta on sunnitud minema ja rääkima kellegagi kusagil leti
taga.
Õnneks on raul selleks valmistunud. Ta on uurinud
reisiraamatuid ja lugenud netist ja pähe õppinud mõningad lihtsamad jaapani
sõnad. Ta teab, et võiks kergelt kummardada kellegi vanemaga rääkides ja neile
öelda konnichiwa – tere. Ta teab et enamik jaapanlasi ei oska
inglise keelt ning et ta peab keskenduma, et nende käest abi saada ning et hea
oleks kui oleks käepärast paber ja kirjutusvahend, kuhu saaks siis
vestluskaaslane vajadusel juhised kirja panna. Ükskõik mis, aga on alati
vajalik jääda viisakaks ja väljapeetuks ja tänada – arigato on sobiv, või siis
domo arigato või arigato erinevate lõppliidetega mis näitavad formaalsust.
Niisiis valib raul välja igavleva moega onu Hankyu
rongiliini leti taga ja läheneb, sikutades räpasest üleõlakotist välja
märkmikku.
’Könbönvöh,’ ütleb
raul viisakalt ja kuna ta on lähenemiskiiruse valesti valinud, põrutab ta
põlvega valusalt vastu letti, oiatab valjusti ja pillab kaks nädalat temaga
kaasas olnud ning märkimisväärselt määrdunud märkmiku otse mehe nina ette
lärtsatades maha.
Leti taga onu naeratab viisakalt ning nihkub raulist
vaevumärgatavalt kaugemale.
’Kuhu te soovite minna?’ küsib ta perfektses inglise keeles.
Raul tuustib oma märkmikus, lehitsedes määrdunud lehekülgi,
mida katavad kiiresti kribatud blogimärkmed, erinevatel aegadel kotis kantud
toitude jäätmed ning Borneo džunglitest pärit muld, liiv ning surnud putukad.
Onu leti taga põrnitseb seda õudusega.
’Shinsaibashi,’ pomiseb raul lõpuks, leides metroopeatuse,
mis peaks olema nende hostelile kõige lähemal.
Onu leti taga noogutab, vuristab kiiresti ette juhised ja
lükkab rauli poole paar kuuesaja-jeenist rongipiletit ja viipab teda selja taga
olevate väravate poole.
’Arigthankou,’
pomiseb raul ja nad seavad sammud väravate poole. Tagasi vaadates näeb raul,
kuidas leti taga onu puhastab valge lapiga letti, mille peale raul enne
nõjatus.
Hankyu liini rong ei ole päris shinkansen – jaapani kiirrong – vaid pigem tavaline linnalähirong, mis vaikselt kolisedes sõidab Osaka
poole. Osaka lennujaam asub jupp maad linnast väljas tehissaarel ja linna
sõidab ligi tunni. Rong on täis natuke eksinud malailasi ja hiinlasi maailma
eri otstest, kes kõik põrnitsevad kramplikult käes olevaid nutiseadmeid, et
leida üles oma peatus. Peatused vilksavad mööda, valdavalt kõik kirjad jaapani
keeles, kuid on märgata ka ingliskeelseid lauseid ja raul tunneb kergendust.
Mida lähemale jõutakse Osakale, seda enam paistavad
vaguniakendest sisse linnatuled. Neoonvärvid sähviva, autosid liigub tänavatel
üsna vähe. Väikesed majad asenduvad tasapisi suuremate korterhoonetega ja
valgustatud büroodega, kus aknad on valgustatud ja läbi klaaside on näha
valgetes särkides mehi istumas arvutite taga vaatamata hilisele õhtutunnile.
Kiire ümberistumine Namba jaamas ning veel lühike metroosõit
hiljem ronivad raul ja M lõpuks Shinsaibashi metroojaamast maa peale õhtusesse
Jaapani ööõhku. Ilm on külm ja tibutab jahedat sügisvihma ja raul püüab pugeda
sügavamalt oma sooja fliisi sisse. Ümberringi on tänavad täis
neoonsilte kuid enamik poode on juba uksed sulgenud, lahti on vaid 7-11nid ja muud väikesed poed mis paistavad olevat lahti ööpäevaringselt. Inimesi on üsna vähe tänavatel ja need, kes on, kiirustavad vihma käest varju alla.
neoonsilte kuid enamik poode on juba uksed sulgenud, lahti on vaid 7-11nid ja muud väikesed poed mis paistavad olevat lahti ööpäevaringselt. Inimesi on üsna vähe tänavatel ja need, kes on, kiirustavad vihma käest varju alla.
Hostel leitakse eriliste probleemideta mõni tänav eemalt.
The Dorm Hostel Osaka on keskmise suurusega hostel mis on peitnud ennast Osaka
ühe kõige elavama linnaosa hoones teisele korrusele, seinad on kaetud raamatutega
ja ühisruumis olev pika laua ümber istuvad vaikselt jaapani noored kes söövad
riisipalle ning paistavad õppivat, nende ümber laiali erinevad vihikud ja
raamatud.
Olles ennast sisse seadnud väikestes kapslites kus teistest
vooditest eraldab sind kardin, hüppab raul kiiresti läbi ka kõrvalolevast
7-11nist kus haarab ka endale ja M-le õhtusöögiks kaasa paar riisipalli ning
ilma pikemata keritakse oma kapslitesse magama.
Ja kogu öö näeb raul unes Bariot.
Kommentaarid
Postita kommentaar