Narast

Raul ja M plaanisid Kyotos veeta kaks päeva. Lõpuks veedavad nad seal kolm ja plaanivad hiljem veel tagasi tulla.

Peale kolmandat päeva muutub Kyoto koduseks. Harjutakse ära laiade kõnniteede ja kitsaste tänavatega, kimonotes inimestega, õhtuse saginaga Teramachi ja Shin Kyogoku šoppamistänavatel ja sushikarussellidega, kus võib ennast mõnesaja jeeni eest värskest sushist ogaraks süüa. Raul proovib paar korda minna mängima pachinkot kohalikesse mängupõrgutesse – kasiinodesse, mis on täis suitsu, pintsakutes väsinud moega jaapanlasi närve puhkamas ning müntide kõlinat, mis masinatest välja voolavad, kuid kõrvulukustavalt mürtsuv popmuusika ajab ta sealt peatselt välja. Harjutakse ära äärmiselt mugava bussiliiklusega, õhtuste päikeseloojanguvaadetega templitele, tänavatel müüdavate müstiliste suupistetega ning tuhandete ja tuhandete jaapani turistidega, kes igal pool ringi sebivad.

Kuid reisides ei saa muutuda mugavaks ja kolmanda päeva õhtul seavad raul ja M tee taas rongijaama, et minna õhtuks Narasse. Raul maadleb natuke piletimüügiautomaadiga kuni see annab talle välja 830-jeenise metroo- ja rongipileti Kintetsu liinile  ning vähem kui tunni aja pärast astuvad nad Naras rongist taas välja.

Naras on hilisõhtu. Tühjadel tänavatel puhub lõikavkülm tuul ning ilm on külm nagu hundilaudas. Raul  ja M proovivad mis nad proovivad, aga kaasasolevatel fliisidel ja tuulejopedel on sama mõju nagu kalanahal ja külmus poeb sügavale kontidesse. Paarkümmend minutit tuleb jalutada hotellini ja selle jooksul korjab raul üles köha, nohu, kopsupõletiku, hingetorupõletiku ja veel mõned põnevad haigused, millele veel tõenäoliselt nimegi pole.

Todai-ji, lisahoone

Onyado Nono Nara on koht, kuhu raul ja M maabuvad paariks ööks Naras. Hotelli põrandad on kaetud vetruvate tatami-mattidega,  välisjalanõudes ringiliikumine on keelatud. Hotelli astudes tuleb panna jalanõud väikesesse lukustatavasse kappi, õue minnes võtad sealt ja paned jalga. Hotellis ringiliikumiseks ootavad toas pehmetes värvides laiad jaapani hõlstid, mis M-le sobivad suurepäraselt ja rauli seljas näevad välja nagu oleks ta vaevaga selga sikutanud oma põhikooli-aegsed riided. Õhtuti pakutakse all restoranis kõigile külastajatele tasuta portsjon suurepärast ramenit ja piiramatus koguses teed, kohvi, kakaod ja muid jooke ja aeglaselt, aeglaselt soojeneb raul üles.

Järgmise päeva hommikusöögi leiavad raul ja M hotelli lähedalt, astudes sisse esimesse ettejuhtuvasse väikesesse restorani millest nad mööda kõnnivad. Üks asi, mida raul on õppinud – pole vahet, kuhu sa lähed, toit on igal pool suurepärane. Äärmiselt keskpärane toit suvalises jaapani restoranis on märkimisväärselt kõrgema kvaliteediga kui Eestis olevad jaapani toitu pakkuvad parimad restoranid.

Valitud söögikohta astudes tabab rauli hetkeline üllatus, kuna tellimiseks on paigutatud ukse kõrvale masinad. Jaapanikeelsetes menüüdes piltide abil aeglaselt manööverdades suudab raul lõpuks tellida omale portsjoni riisi koos lisanditega, sisestada vajaliku rahasumma ning masin köhib välja väikese paberilipiku, millega minnakse esimese vaba laua juurde ja istutakse maha. Koheselt ilmub välja naeratav ettekandja, võtab lipiku endale ja mõni minut hiljem maabub rauli ees kandik hiiglasliku portsjoni riisiga, kotlettidega, misosupiga ning rohelise teega millest piisaks elevandile nii hommiku- kui õhtusöögiks ja mis on raulile maksnud natuke üle 7 euro.

Kofuku-ji pagoda

Süües piilub raul ümbrust. Nende kõrval istub jaapani vanapaar, väljanägemise järgi tublisti üle kaheksakümnesed kes aeglaselt ja väljapeetult söövad oma toitu. Hoolikalt luristatakse suppi, mõõdetud liigutustega toimetatakse söögipulkadega, toimetades kaussidest toitu suhu. Päid ei kummardata kausside kohale, vaid kauss tõstetakse näole lähemale. Teisel pool on noorpaar väikese lapsega, kus lapsele söödetakse pulkadega riisi ja liha. Eemal leti ääres istuvad ülikonnastatud kontoritöötajad kes kiirustades toitu sisse ahmivad, samal ajal lugedes lehte. Ukse kõrval olevate tellimismasinate juurde moodustub vaikne ja viisakas järjekord, inimesed ootavad kannatlikult oma korda masina juurde pääsemiseks ja siis vabanevaid laudu. Kõik toimub vaikselt, naeratustega, ettekandjate ja leti taga toimetavate kokkade vältimatu ja rõõmsahäälse irrashaimase ja arigato gozaimasihta saatel kui keegi söögikohta tuleb või sealt lahkub.

Nara on Kyoto ja Osakaga võrreldes pisike linn. Olles olnud enam kui tuhat aastat tagasi enne Kyotot ja Tokyot Jaapani pealinn on ta tihedalt täis erinevaid ajaloolisi hooneid ja iidseid templeid ja väikeseid aedu, mis on täis pooltaltsaid hirvi, kes on elanud seal juba aastasadu. Kunagi olid Nara hirved pühad loomad ja praegugi jalutavad nad vabalt ringi kõikjal kus soovivad. Kuna tänavatel valitseb endiselt arktiline tuul, ostavad raul ja M ostavad omale tänavalt sallid, mütsid ja kindad, pakivad ennast soojalt sisse ja suunduvad Nara parki.

Todai-ji peahoone

Nara park on täis erinevaid templi ja pühapaiku, neist suurim Todai-ji temple – maailma suurimaid puitehitisi, mis on ühtlasi koduks Daibutsule – maailma ühele suurimale Buddha kujule, mis kõrgub hiiglaslikuna üle sadade inimeste peade. Templi tagaosas on suure auguga puitsamba juures järjekord inimestest ja lastest – legendi järgi kui laps suudab ennast august läbi vingerdada, saavutab ta elu jooksul valgustatuse. Templisse viib lai tee, ääristatuna värvilistest puudest mis on täis jalutavaid, pikutavaid või tukkuvaid hirvi ja neid söötvaid ja pilte tegevaid turistide. Templi sissekäiku Nandai-moni valvavad kaks hiigelsuurt metsiku ilmega puitkuju, hoides nikerdatud rusikates relvi ja jälgides puitsilmadega külastajaid. Hirvi on sadu ning nad jalutavad häirimatult kõikjal inimeste vahel, turistidelt toidu väljapommimiseks aeg-ajalt sügavalt kummardades.  

M ostab ka endale paki küpsiseid ja proovib lähedaloleva hirvekarjaga lähemaid suhteid luua. Viis-kuus hirve kogunevad tema ümber, nosivad sekunditega ära M pakutavad küpsised ja seejärel proovivad natuke vabandava moega ka M ära süüa. Peatselt võib näha pilti, kus M püüab ennast hirvekarjast eraldada, samas kui paar looma ripuvad hammastega tema jope

M ja kitsed. Sekundid enne ärasöömist.

küljes ja teda närivad.

Napilt hirvekarja käest eluga pääsenud, sukelduvad raul ja M sügavamale Nara pargi rohelistesse, kollastesse ja punastesse sügavustesse. Ka see on koht kus võiks veeta päevi ning mida sügavamale parki, seda vähemaks jääb turiste. Templid, väikesed poekesed, mille ees pühivad kimonotes müüjad riisiharjadega sügislehti kokku, kusagil pargi sügavustes vulisevad ojad ning sügiseselt värvilise puu sulavad kokku üheks suurepäraseks elamuseks. Pargi tagumisest otsast leiavad raul ja M laia tee mis viib läbi iidse metsa täis kõveraid vanu sammaldunud puid, tee ümbritsetud sadadest kivilaternatest, mille vahel hiilgavad hirvede silmad kustuva päikese valguses. Tee lõpeb Kasuga Taisha shinto pühapaigas, mis on täis laternaid, mis ripuvad iga tala ja puuosa küljes ja mille aias kõrgub hiiglaslik tuhandeaastane küpress.

Pargist lõpuks väljudes selgub, et enamik poode Naras on juba suletud ning mõte osta koju suveniire maetakse kiiresti maha. Turistid külastavad Narat sageli vaid üheks päevaks, sõites siia hommikul Kyotost või Osakast ja õhtuks minnes tagasi ja seda on näha – juba kella seitsme-kaheksa paiku tühjenevad tänavad kiiresti ja elu hakkab vaikselt suikuma. Ühel tänaval, kus paistab veel märkimisväärselt palju elu, kaevab raul välja Vietnami restorani. Tundub küll mõneti kummaline süüa Vietnami phod Jaapanis, kuid raul, istudes rätsepaistmes tatamimatil restorani teisel korrusel akna ääres, lürpides häälekalt suurepäraselt maitsvat suppi, rüübates kõrvale kokteili, mille sisse on pandud värvi muutvad jääkuubikud ning vaadates all elaval tänaval sagivaid inimesi tunneb, et ta on hetkel oma eluga äärmiselt rahul.

Ja hilisõhtul suundub raul oma hotellis alumisel korrusel olevasse onsenisse.

Onsenid on Jaapani kultuuri lahutamatu osa. Olemuselt midagi spaa-laadset on nad ehitatud kuumaveeallikatele ja nendega on seotud hulk rituaale. Olles ülimalt populaarsed võib neid leida igast Jaapani otsast, mida vanem seda hinnatum. Kuna aga raulil ja M-l aega pole palju, et otsida üles mõningaid kuulsamaid onseneid, peavad nad seekord leppima hotelli omaga.

Kell on juba peale keskööd kui raul onseni ukse avab ja riided seljast koorib. Onsenis on kõik alasti, ujumisriided on keelatud. Riided paigutab raul väikesesse kappi, mille peal olev silt informeerib, et kui sul on väikseimgi tätoveering, siis on onseni kasutamine sulle keelatud – tätoveeringud seostatakse yakuzaga, kellega ei taha keegi tegemist teha. Riietusruumist viib lükanduks pesemisruumi, kus väikesed pesemisboksid on omavahel rinnakõrguste vaheseintega eraldatud. Pesemiseks istub raul väikese tumba peale ning hoolikalt hõõrub ennast puhtaks. Ta astub läbi ka saunast, kus lava on kaetud pehmete rätikutega ja seina sisse monteeritud televiisor näitab mingit Jaapani meelelahutusprogrammi.

Ning taaskord teinud läbi pesemisrituaali, astub raul õue, kus meeste onsen on eraldatud naiste omast paksu sammaldunud kiviseinaga. Kuumaveeallikas on ümbritsetud kividest äärisega, kusagil mängib vaikne muusika. Raul astub aeglaselt kuuma madalasse allikavette ning sirutab oma külmunud keha välja, pannes näo kuivatamiseks kaasa võetud tillukese valge pehme käterätiku kombekohaselt pea peale. Ruum on avatud, katuse asemel on tihedalt paigutatud poolviltu puittalad mille vahel pilgutavad tähed.

Ja nii raul hõljub kaalutult kuumas raualõhnalises allikavees, pea toetatud graniidist äärisele, selja taga pikk päev mööda imelist Nara parki jalutamist, tema külmunud kondid sulavad aegamisi ja ta pea kohal säravad tähed, tema kõrvus mängib mahe muusika ja kusagilt kaugelt eemalt kostab linnamüra ja mõtleb, et ta on enda peale uskumatult kade.